Siseimpeerium

Inland Empire
2006; lavastaja ja stsenarist David Lynch; osades Laura Dern, Jeremy Irons, Justin Theroux, Harry Dean Stanton, Bellina Logan
9/10

Paar aastat tagasi käisin "Inland Empire'it" kinos vaatamas ja lahkusin üsna rahulolematult, kuna kolmest tunnist viimane kippus juba üsna tüütavaks. Eile sattusin peale reklaamile, mis teatas, et ETV-st kell 22.10 on võimalus seda taas vaadata. Niisiis, miks mitte taas raisata kolm tundi?

Tunded, mis filmi vaadates tekkisid, olid kas igavus (esimene kord) või hirm (teine kord). Esimesel igavus, sest - kuigi olin valmis "Mulhollandi"-taoliseks ajuväänamiseks, siis nüüd on asi väga palju hullem - ootasin mingisugustki lugu. Teisel hirm, sest tajusin, et siin ei ole mingigi jutustus üleüldse võimalik. Kui "Mulhollandis" oli tegelaste transformatsioonide taustaks ja põhjustajaks nähtaval pidev Hollywoodi koletis ja iludus, mis koondas kogu segaduse üheks (sisemiseks) maskimänguks, siis "Inland Empire'is" ei ole võimalik leida enam midagi väljaspoolset, mis seoks fragmendid (ja isegi dialoogid/monoloogid ühes fragmendis) sidusaks tervikuks. David Lynch on võtnud ette teekonna suletud inimpsüühika sisse; ka kaamera, tundub, tahab alati tegelaste näost otse sisse tungida - lähivõtted muutuvad vahel lausa kontaktvõteteks. Leidub küll elemente, mis näiliselt seovad tegelaste rändamist läbi erinevate nägemuste (nt punane lamp, kellaaeg, 47 ...), aga neil kõigil puudub tähendus, alati kui nad taas ilmuvad, on need võimelised viitama ainult oma eelmisele ilmumiskorrale, tekitades küsimuse - aga see peab ju midagi tähendama?

This is a story that happened yesterday. But I know it's tomorrow.

Sellest ka hirm, ja samuti sellest, kui suurepäraselt suudab Lynch esitada kolme tundi ekslemist tühjuse ümber; filmis on mõned tõsiselt hirmutavad episoodid (Dern kõnnib, valgustus näos, pimedas ruumis kaamera poole, täielik vaikus - ja plahvatus, üheks sekundiks), milles on äratuntav see trauma, et ei ole millestki kinni haarata, ja seetõttu on võimatu ennast siduda terviklikuks. Ühesõnaga, kui "Mulholland Drive'is" võttis Lynch ette Hollywoodi dekonstruktsiooni, siis "Inland Empire'is" kogu inimeseks olemise narratiivse olemuse lammutamise. Nagu Sean Connery "Zardozis" täiest kõrist karjus "This place is built on lies!", paneb Lynch meid seda karjet läbi elama, ise karjuma ja rabelema. Väljaspool ei ole midagi, aga ilma selle tühjuseta ei oleks olemas meid. Kui kaugele on võimalik veel minna, härra Lynch?