Somewhere
2010; lavastaja ja stsenarist Sofia Coppola; osades Stephen Dorff, Elle Fanning, Chris Pontius
5/10

Sofia Coppola uusim film on äärmuslikult minimalistlik mõtisklus sellest, mis elus on oluline, põhilistest inimlikest väärtustest; läheb enam-vähem ühte auku "Lost in Translationiga", aga ei saavuta sarnast tugevat mõju/emotsiooni. Üks probleem võib olla muidugi näitlejates: Stephen Dorff on terve filmi vältel tõsine ja naeratab vaid käsu peale, st naeratab vaid võltsi irvet, esinemaks kaanefotodel ja posteritel; Bill Murray seevastu oli juba olemuselt Huumor, mille taustal sai esile kerkida draama ja traagika, n-ö olemise mõttetus - ja huumor lubas sel välja kujuneda olemise talumatu kergusena. "Somewhere'i" peakangelane ega lavastaja isegi ei mõista nalja ega näe elus vähimatki absurdimärki. Nauding ja lõbu on tõsine töö, mis kulutab inimest ja viib surmale iga hetkega lähemale, märgistades iga hetke mõttetust. Stripparite etteaste ajal jäädakse magama tõelises depressioonis, selle asemel et enda olukorra üle veidikenegi irvitada. Sellest tõsidusest tuleneb võib-olla ka filmi minimaalne dialoog: mõttetuse üle ei saa arendada sügavmõttelist vestlust, ja kuna naermine ei ole lubatud, jääb üle vaikida. Kahjuks jätab Dorffi alatine sassis-mossis nägu üsna ükskõikseks. Tal justkui ei oleks põhjust kannatada, tahaks temalt küsida - mis on sul viga, oo, kuulsus? Loomulikult puuduvad tema eksistentsis need väärtused/emotsioonid, mis peaksid seda põhjendama, ühesõnaga puudub Elu Mõte. Aga kahjuks ei ole mul sellest eriti sooja ega külma, sest tütrega saab ta hästi läbi, Ferrari on olemas ja lõbustusi kui palju. Selline olukord on võimetus mõelda ja luua, mitte kannatus.

The Pervert's Guide to Cinema
2006; lavastaja Sophie Fiennes; stsenarist Slavoj Žižek
8/10

Žižeki filmifilosoofia vorm tundub mulle olevat tõeliselt kõige sobivam: valmistada meta-film, millesse saab kaasata episoode, mille abil demonstreerida oma mõttekäike. Kahjuks arvan samas, et Žižek on üks väheseid filosoofe, kes sellega niivõrd suurepäraselt hakkama saab. Ta tõepoolest naudib ekraanilolekut, oma segase energia laialilaotamist valgele linale, pugemist kuulsaisse filmistseenidesse ja nende lahtimonteerimist ning oma kõikjalevalguva isiku ümber taaskoondamist. Enamik filosoofe ei suudaks audiovisuaalses meediumis end ilmselgelt maksma panna, tähelepanu (veel enam, paariks tunniks) koondada ega seetõttu ka lihtsalt vaatajale-kuulajale kohale jõuda. Žižek on ekraanil aga tõeline id, jõud pimedast keldrist, õõnestamas pööningu super-ego. Cinema doesn't tell you what to desire, but how to desire. Filmid panevad fantaseerima harmooniast, korrast, unenäolikust maailmast, milles pole pragusid. Ja kui ka praod tekivad, nagu muide enamikus filmides (vastasel juhul poleks ju filme mõtet tehagi - narratiiv on ikkagi võimalik tänu korra katkestusele, konfliktile), siis vaid selleks, et lõpus (sümboolne) kord ja fantaasia taas - ja veel tugevamini - kehtima panna. Linnud rebestavad sümboolsuse, aga lõpuks saab Reaalne taas maha surutud. Olulisem aspekt Žižeki filmitõlgenduste puhul tundus olevat just loobumine sellest, et võtta tõesena, aktsepteeritavana ja ihaldatavana neid fantaasia ja korra mudeleid, mida kino meile pakub, vaid aru saada, et just nende mudelite lõhkumise-taaskehtestamise abil loob see meile sümboolset õig(s/l)ust - õpetab meile, kuidas peaksime ihaldama. Selle asjaolu mõistmine võimaldab meil ihaldada teisiti, (de)konstruktiivselt, mitte ainult projitseerivalt (mispuhul ei jookse linal mitte film, vaid hoopis mina - ego: You set a limit, you put a certain zone of limit, and though things remain exactly the way they were, it's perceived as another place. Precisely as the place onto which you can project your beliefs, your fears, things from your inner space.)

The Square
2008; lavastaja Nash Edgerton; stsenaristid Joel Edgerton ja Matthew Dabner; osades David Roberts, Claire van der Boom, Joel Edgerton, Anthony Hayes
7/10

"The Square'i" pealkiri võiks vabalt olla "Jada õnnetuid juhtumisi", aga see ei oleks ilmselgelt samavõrd ligitõmbav ega ka sobiv filmi tumedate ja masendavate toonidega. Põhimõtteliselt võib filmi vaadata kui tavalist moraalijutustust, mille järgi hea ei saa kunagi tuleneda kurjast. Pahandused sünnitavad vaid uusi pahandusi. Raymond on petab oma naist Carla Smithiga (esimene pahategu), kelle abikaasa on pööningule peitnud suure hulga sularaha; koos otsustavad armunud hunniku pappi ära varastada (teine pahategu) ja loodavad, et sellega ei kaasne suitsevaid kaheraudseid (vale-järeldus, sest eeldused on valed). Kohe järgneb esimene õnnetus: majas, mille rüüstamise nad korraldavad, magab abikaasa ema ja põleb sisse. Lihtsa varguse kaastulemiks on nüüd mõrv ja kõik läheb *****. Hästi see lugu lõppeda ei saa, on kohe algusest teada, ja võiks rikkuda filmi vaadatavuse. Aga säilib lootus, kuna tegude põhjuseks on ju armastus, mis peaks ületama kõik takistused. Kuid järjepidevalt kustutatakse nii tegelaste kui vaatajate lootused ja kaevatakse mõlemad nii sügavale auku, et ... Tegelikult jääb siiski püsima lootusesäde, sest, kuigi rahatu ja üksinda, kõnnib Raymond (ekraani)ööpimedusse elusana, jahtima uusi võimalusi. Killustunud elud annab teistmoodi uuesti kokku sulatada, ja inimesed jäävad armastama - nii vigu, kuritegusid kui ka ilu.

Boy A
2007; lavastaja John Crowley; stsenarist Mark O'Lowe; osades Andrew Garfield, Peter Mullan, Shaun Evans, Katie Lyons, Taylor Doherty, Siobhan Finneran, Skye Bennett
9/10

Minevik jääb sind alatiseks kummitama, ükskõik kui kaugele sa ka ei jookseks, kelleks ei muutuks. Sa ei ole üksnes praegune sina; kõik endised isikud jälitavad sind pidevalt. Täielik muutumine oleks võimalik vaid mäluta ühiskonnas, mäluta erakinimeses. Andrew Garfield (vägagi imetlusväärne roll muide) on vaikne inimene, kes nooruses (umbes 10-11aastasena) sooritas ränga kuriteo, misjärel pandi ta vangi "nii kauaks kui seaduslikult võimalik". Kinnipidamisasutusest väljub ta varastes kahekümnendates ja asub uut elu elama, uut identiteeti vormima Jack Burridge'ina. Ta leiab endale üsna pea enesekindla tüdruku, moodustab töökaaslastega tugeva sõprussideme ja päästab avariijärgselt autosse lõksu jäänud väikese tüdruku (vastaspoolus nooruse tapmisele). Ühesõnaga, täielik vastand mõrvarile, kellena ühiskond teda ette kujutab: heasüdamlik, sõbralik kohalik kangelane. Kõik tänu sellele, et kohalikud ei tea, kes ta päriselt on, mida ta teinud on; tema ühte tegu samastatakse loomulikult kogu tema olemusega - ta on koletis. Tema ise ei ole kunagi olnud mõrvar, ta tegi õnnetu vale teo, milleni viis üksikolukorra iseloom. Kas talle peaks andestama? Kas ta on see sündmus või veel keegi. Ühiskonna silmis jääb ta Tapmiseks, ja just see paneb teda tegutsema filmi finaali suunas. Igast Jacki liigutusest kumab teiste silmis läbi noor kuri Eric, ja teiste pilgud panevad teda ennastki sellisena identifitseerima. Unustamine on õnnistus - aga kas selliseid tegusid on vaja ja üleüldse saab unustada?

Dexter - 5. hooaeg
2010; osades Michael C. Hall, Jennifer Carpenter, Desmond Harrington, Julia Stiles, David Zayas, Lauren Vélez, C.S. Lee, Jonny Lee Miller, Peter Weller
5/10

Eelmise (tõeliselt suurepärase, meisterliku) hooaja lõpu järel olid mu ootused viienda suhtes vist võimatult üles krutitud. Rita tapmine pidi avama tohutud võimalused, kuidas sarja edasi viia, Dexterit metsikumaks kui kunagi varem muuta, panna ta tegutsema oma võimete piiril - aga kas seriaali kirjutajad olid neljanda hooajaga enda piirid kätte saanud? Dexteri ellu juhatatakse koheselt peale perekonna kaotamist uus blondiin, kes lootustandva esimese-osa-ärakeeramis-valmis-dexteri suudab hetkega maha rahustada, panna unustama Rita mõrva, Dexter on taas ära kodustatud. Rahulik, tõsine, kurvameelne - ei jälgegi huumorimeelega koletisest. Blondiin on Julia Stilesi mängitud Lumen, keda on vägistanud mitu meest, kes on kurja teinud veel kaheteistkümnele noorele naisele. Lumen palub Dexteri abi ja ühiste vaenlaste abil saavad nad ühte liidetud, armuma pandud. EI! EI! Dexter ei "armunud" ju isegi oma naisesse. Aga olgu, vaataks, kuidas vaenlastega lood. Põhiantikangelaseks on Jordan Chase (Jonny Lee Miller), motivatsiooni-mees, tegelane, kes suudab panna ükskõik keda tegema ükskõik mida. Ta on koondanud enda ümber kamba tüüpe, keda "motiveerib" tüdrukuid vägistama. Olgu, teguviis on ju vägagi pahaloomuline, aga ei ole usutav, et need tegelased suudaksid midagi taolist korda saata; neil ei ole sisemust. Isegi Jordan Chase'i algne-ego ei suuda teda väga sügavamaks muuta. Positiivse poole pealt peab mainima Peter Welleri Liddyt, kes mõjub siin ainukese tõeliselt halva tegelasena, olgugi et tegemist on kõigest kangekaelse politseinikuga, kes otsib taga "õiglust"; meenutab veidi "Naked Lunch'i"-Wellerit, ehk mõrvarlik-narkarlikult Hea. Tema nuuskimisest tulenevadki hooaja huvitavamad liinid - mentide omavahelised suhted-klaarimised, sellest aga ei piisa, et olla Dexteri-vääriline "Dexter". Kui järgmine hooaeg tehakse, loodetavasti on igasugused nutvad naised sealt kadunud.

13
2010; lavastaja Géla Babluani; stsenaristid Géla Babluani ja Greg Pruss; osades Sam Riley, Jason Statham, Mickey Rourke, Ray Winstone, Michael Shannon, Alexander Skarsgard, Emmanuelle Chriqui, David Zayas, Ben Gazzarra, 50 Cent, Gaby Hoffmann
7/10

Enamiku vaatamisajast oli mul õnn olla unustamise ohver, ma ei mäletanud täpselt, mis juhtus algses "13 Tzametis", sündmuste edasine käik jäi üldjuhul häguseks ja mina ootusärevaks. Aga tagasivaatavalt, stseenid juba nähtud, oli "13" algversiooni pea täielik koopia. Kas ameeriklased vihkavad tõesti nii palju subtiitreid, et kõik vähegi edukamad Euroopa filmid peab ümber tegema hollywoodi keeles? Ilmselt on aga asi hoopis tuttavates nägudes, staarides (keda siin jagub kuhjaga), kelle peale võib kindel olla. Minu jaoks töötas asi kuidagi vastupidi: suured staarid panduna taolisesse närveõgivasse higisesse olukorda tundusid kuidagi liiga kindlad; nad teavad, et pääsevad - olgugi et filmis võib neile kuul ajudesse sattuda, on tunnustatud linaloo remake'is osalemine garantii kuulsuse jätkumiseks, tee vaatajate rahakottidesse taaskord avardub (Rourke'ile on lubatud pea ainuke helge hetk filmis, tantsides ja rikkana lahkuda tapaareenilt ja vangistusest turvalisse vabadusse). Hea meel on loomulikult sellest, et originaali lavastaja-kirjutaja on kaasatud USA versiooni tegemiseks, mistõttu film ei ole siiski oma põhiolemust kaotanud. Nii et kui vaadata seda eraldi, eelnevat teadmata, ei ole kogemus sugugi halvem, või õigemini, on sama laastav, siseruumihirme loov, väljapääse blokeeriv püstolitoru-peas-kogemus kui Prantsuse versioon. Lihtsalt, "teistkordsel" vaatamisel on osa filmi hävitavast energiast kadunud, jäänud koopiamasinasse. Lootus juhuse kaudu teenida suur rahasumma on vist küll kõigil peast läbi käinud. Selle nimel üks öö vägivalda, hirmu, surma kogeda ei olegi ehk nii suur õnnetus? Kahjuks aga ei mängi lõpptulemuses juhus suurt rolli, sest mängijad ei ole need, kes otsustavad. Lõpus on trummel kuule täis, kuid relv on sattunud "juhuslikult" panustaja kätte.

Sid and Nancy
1986; lavastaja Alex Cox; stsenaristid Abbe Wool ja Alex Cox; osades Gary Oldman, Chloe Webb, Andrew Schofield, David Hayman, Xander Berkeley, Courtney Love
8/10

Ei mingit ilustamist, narko romantiseerimist ega punkarite heroiseerimist - Sex Pistolsi heroiniseering, kahetunnine bad trip. Film ei näita vist ühtegi hetke, mil Sid Vicious oleks selge mõistuse juures ja saaks aru, mis tema ümber toimub; läbi elu komberdamine, karjumine, oksendamine: kogu ümbritsev on sürreaalsus. Aga filmi teeb niivõrd heaks asjaolu, et kogu see sürreaalsus on õnnestunud edasi anda väga tõetruult. See on tegelaste tegelik maailm, nende vaatepunkt reaalsusele - seda ei eksisteeri. Alex Cox paigutab selle mitteolemise täpseisse ajaraamidesse ja ajaloolistesse tegelastesse; näitab narko-põgenemise õnneliku lõpu võimatust, üldse õnnelikkuse võimatust taolises seisundis. Vaatamata kuulsusele ei ole Sidil ja Nancyl kunagi tegelikult mitte midagi, nad peavad virelema, aeglaselt surema, lagunema elusast peast - armastus ja surm käsikäes, toimimas samaaegselt. Veel üks aspekt, mis teeb filmist Filmi: näitlejad. Jumal tänatud, et "Sid and Nancy" ei valminud Hollywoodis, kus osatäitjateks oleks ilmselt saanud kaks ilusat inimest, kutsikapilgud silmades: "tundke meile kaasa..." Oldman, mulle tundub, muutuski võtete ajaks enesekeskseks joobes hulluks; Webb on tõesti sellist tüüpi rääbakas tüdruk, kellesse saab armuma panna vaid heroiin. Filmi lõpp on muidugi täiuslik: keset prügimäge pitsat õgida ja leida oma unistuste naine ootamas. Nii kaugele ulatuvadki siin unistused, mis enamiku jaoks oleks luupainajad.