teisipäev, 22. veebruar 2011

Uspenski evolutsioonist ja revolutsioonist

Boriss Uspenski "Ajalugu ja semiootika"

"Ajalooteadvus eeldab siiski põhimõtteliselt lineaarse, pöördumatu (kordumatu), mitte aga tsüklilise (korduva) aja olemasolu. Selle teadvuse keskmes, nagu juba teame, on evolutsiooniidee (ja mitte idee kogu oleva ettemääratusest) – idee evolutsioonist, mille edenemine tekitab pidevalt põhimõtteliselt uusi seisundeid (ega korda vanu). Seejuures eeldatakse, et iga tõeliselt uus seisund on põhjuslike suhete kaudu seotud teatava seisundiga, mis sellele on eelnenud (ja mis ei kujuta endast esialgset minevikku). Sarnaselt sellega, kuidas kosmoloogilise teadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse sellest, mis on olnud vanasti, nii ka ajalooteadvuse piires teadvustatakse sündmusi niivõrd, kuivõrd nad sobivad ettekujutusse põhjuslike suhete seaduspärast. Saab väita, et ühel juhul eeldatakse ühtede ja samade sündmuste kordumist, teisel juhul aga ühtede ja samade seaduspärasuste kordumist. Siinjuures on tähtis märkida, et sündmused kui niisugused on konkreetsed, samal ajal kui põhjuslikud seaduspärasused on abstraktsed. See määrab (kosmoloogilisele teadvusele iseloomuliku) tsüklilise aja ja (ajalooteadvusele iseloomuliku) lineaarse aja tajumise erinevuse.

Nende kahe ajaloosse suhtumise vastandlikkus (res gestae mõttes) teadvustati Euroopas XVIII sajandil: nimelt prantsuse entsüklopedistid kuulutasid, et ajalooprotsessi mõtestades tuleb kosmoloogiliselt teadvuselt vältimatult üle minna ajalooteadvuse juurde. Nagu deklareeris Diderot, “vanasti me tundsime näidiseid, täna me teeme kohustuslikuks reeglid” (Diderot, V, 636). Sellega kooskõlas tehti pärast Prantsuse revolutsiooni ettepanek loobuda ajaloo kirjutamisest, kuni need reeglid (ajalooprotsessi seaduspärasused) on selgeks mõtestatud.

Ajalooprotsessi uus käsitus peegeldub muide suurepäraselt termini revolutsioon ümbermõtestamises. Esialgselt tähendas see sõna tegelikult “pööret, ringliikumist”; ajaloole rakendatuna peeti revolutsiooni restauratsiooniks, endise korra taastamiseks – ja see vastab ettekujutusele tsüklilisest ajast. Prantsuse revolutsioonist alates hakatakse seda sõna seostama progresseeruva edasiliikumise ideega (teisisõnu – hüppelise arenguga); võib öelda, et antud termini uus käsitus kooskõlastub ettekujutusega lineaarsest, ja mitte tsüklilisest ajast. (Kui revolutsiooni ja evolutsiooni vastandamine oli varem kooskõlas tsüklilise ja mittetsüklilise liikumise vastandamisega – seejuures mõlemad sõnad on etümoloogiliselt korreleeruvad pöörlemise, ringliikumise ideega – siis nüüd hakkab see kokku kõlama järjekestva ja hüppelise liikumise, protsessi ja ekstsessi vastandamisega.) Sellele vastavalt tekib pärast Prantsuse revolutsiooni iseloomulik vajadus aega kiirenevalt, sündmusi kiirenevas tempos läbi elada, mis omakorda eeldab kiiret liikumist teatava eesmärgi (etapi, piiri) poole.

Nagu näeme, võib ajalookirjelduse keel sisu poolest olulisel määral muutuda olenevalt ajalooprotsessi mudelist, mis omakorda sõltub aja ühest või teisest mõtestamisviisist."

esmaspäev, 21. veebruar 2011


Mary Reilly
1996; lavastaja Stephen Frears; stsenarist Christopher Hampton; osades John Malkovich, Julia Roberts, George Cole, Michael Gambon, Glenn Close, Michael Sheen, Ciaran Hinds, Bronagh Gallagher
7/10

I am the bandit. He is merely the cave in which I shelter.

"Mary Reilly" puhul on tegemist Jekylli ja Hyde'i loo ümberjutustusega teisest vaatepunktist, doktor Jekylli ilusa ja õrna teenijanna silmade kaudu. Jutustuse (Valerie Martini romaanist) filmiks muutmise käigus on ilmselt küll palju sellest positsioonimuutusest kaduma läinud, lisandunud on vaid üks tähtis tegelane, kes tunneb kaasa Jekyllile ja kardab Hyde'i, ent kokkuvõttes armastab neid mõlemaid. Julia Roberts esitab kartlikku, kuid samas enda heaolu jaoks liiga nuuskivat (st julget?) noort naist piisavalt veenvalt, pidevalt kaheldes, kuid siiski jätkates, suutmata ennast takistada samamoodi nagu hea doktorgi. Julia suured silmad on täis hirmu ja armu vastavalt pilgu objektile. Aga tõeliseks vaatamisväärsuseks on filmis John Malkovich, kelle doktoripilgus on juba küllalt kurjust, et lasta aimata härra Hyde'i kohalolu, kusagilt hingesügavusest pinnale immitsemas; ning samas on härra Hyde'i tapvas-julmas olekus tunda seda armastust, mis paneb teda sooritama oma viimast tegu. Malkovich ei saavuta suurepärast kahestumiseffekti mitte koletist ja doktorit radikaalselt teineteisest lahutades, vaid näidates ühte teises, näidates, et Jekyll-Hyde on üks ja sama inimene - mis on palju hirmutavam kui kusagil seal ringihulkuv koletis: ta on siin, minu sees. Kolmandaks vaatamisväärsuseks peab mainima Udu: kogu tegevus on maetud nii tihedasse uttu, et mõnikord on raske eristada, kes kõnnib ja kus kõnnib; ei ole näha ehitisi taustal, tänavad on justkui tiigivesi hommikujaheduses, nii et tundub nagu tegelased hõljuvad suutmata leida kindlat pinda jalgade all, tunnetamata iseennastki. Aga selles ju tegelikult mõte ongi: see Udu ja Pimedus, mis pesitsevad igas inimeses ja mida me kõik kardame; mis ähmastab meie piire ja muudab kindla sammu kobavaks lonkamiseks. Kostüümidraamade meistril Stephen Frearsil on õnnestunud luua piisavalt kahetine atmosfäär, mis lubab ses elutseda nii doktoril kui koletisel - ja loomulikult nende piinatud armsamal; olen tänulik selle eest, et ei ole mindud sirgjoonelise (koletis)õudusfilmi teed.

neljapäev, 17. veebruar 2011


Punch-Drunk Love
2002; lavastaja ja stsenarist Paul Thomas Anderson; osades Adam Sandler, Emily Watson, Philip Seymour Hoffman, Luis Guzman
8/10

I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine.

Erinev, nagu tihti öeldakse, ei ole sugugi alati (ja enamasti) hea. Aga seekord tõesti on. Paul Thomas Anderson on teinud Adam Sandlerist (kes on tavaliselt lihtsalt idioot-poolearuline) tõeliselt katkise mehe, kes ei suuda ümbritsevas maailmas kuidagi orienteeruda, teistega suhelda ega suhestuda ka iseendaga. Kõikjal on müra ja segadus, sebimine ja mõttetus. Mingid asjad, mida peab tegema ja mida nagu tahaks teha, aga ei ole sugugi kindel ... Kõik on ähmane. Tegemist on romantilise komöödiaga? - aga pool tundi filmis sees ning ei ole veel armastuse lõhnagi. Kuid enne on vaja näidata, milliste müüride sisse peab armastus mõra lööma, et üldse löögile pääseda, millise võimatult tundevõõra mehe päästmise armastus seekord enda peale on võtnud. Nii et enam ei oleks küsimust, miks Barry ja Lena teineteist ihaldavad, mida nad teineteises näevad ja kuidas omavahel suhestuvad - vaja on lihtsalt luua muusika sellest kõrvulukustavast mürast. Stseen, milles Lena esimest korda Barry välja kutsub (ega lepi enam mitmendat korda kahtlevalt-eitava vastusega) on nii valusalt intensiivne, et kasvatab peas rõhku plahvatuse ääreni; just siit saab parima sissevaate väriseva Barry pähe. Lena sammub Barry kabinetti, räägib midagi vaiksel häälel, ümberringi sõidavad tõstukid, mehed ja kastid kukuvad tõstukitelt maha, lendavad vastu seina, vandumine ja lärm ning lisaks võimas trummirütm heliribal ... ning vaikne - kas sa tuled minuga välja? Soov välja pääseda on aga nii suur, et kõhklev "jah" kasvab kõikevõitvaks Emotsiooniks, mille abil Barry lausa liugleb õnneliku lõpu poole ja sõna otseses mõttes löö kõik takistused raudkangiga ninali maha. "Punch-Drunk Love" esitab armastuse puhtaimal kujul, kui Idee, mis päästab maailma ja paneb kõrvus kõlama üleva viiekümnendate armastusfilmimuusika.

pühapäev, 13. veebruar 2011


The Keep
1983; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades Jürgen Prochnow, Scott Glenn, Gabriel Byrne, Ian McKellen, Robert Prosky, Alberta Watson
6/10

Michael Manni teine täispikk mängufilm on hoopis midagi muud kui tema realistlikud stiilsed krimidraamad, mille poolest ta tuntud on. "The Keepiga" triivis Mann aga ilmselt liiga palju eemale kindlast jalgealusest ja tegi õudusfilmi, mis ei tekita just väga palju hirmuvärinaid. Aastal 1941 saadetakse rühm natsisõdureid valvama kindlust Rumeenia mägedes ning vähehaaval selgub, et kindlus ei ole ehitatud mitte kurjuse väljas hoidmiseks, vaid maailma kaitsmiseks kurjuse eest, mis asub kindluse müüride vahel. Rikkusejanulised saksa sõdurid vabastavad kurjuse ahelatest ning peavad maksma oma elu hinnaga ... Filmi peategelane ongi Kindlus ise, mis on nii rusuv, pime, niiske, et paneb tõesti uskuma, et siin kiviseintes ja koridorides hiilib ringi kurjus ise, veelgi suurem ja võimsam kui natsid, võimsam ühestki inimteost. Aga selle kurjuse kehastus ise - kes näeb välja nagu segu Predatorist ja Iron Manist - jätab kuidagi suvalise mulje, ei ole tal sisu ega õudustäratavust. Ta vaid imeb inimestest välja nende elu üsna mannetute valgusefektide kaudu. Päris nutikas oli moment, kus Gabriel Byrne küsib Molasarilt (kurja nimi): Where are you from? - ja saab vastuseks I am from you! Loomulikult on kogu evil, mis inimkonda kollitab, pärit temast enesest. Aga lisaks kindluse ilule-õudusele ei lähe Mannil õnneks lisada inimestele, kellest kurjus tuleneb, õiget olemust, veenvust - jäävad kuidagi lihtsa visandi tasandile, ehkki näitlejad on ju igati võimekad. Lamedatest tegelastest aga ei saa kahjuks välja kasvada ka Sügavat Kurja; ja nii jääbki filmi tõmbenumbriks lava - kindlus - ja selles loodud atmosfäär täiustatud Tangerine Dreami muusikaga. Hoopis tegelased jäävad dekoratsioonide tasemele (kõige enam muidugi Scott Glenni mängitud Hea mees, kes on täiesti võimatult igav kivinägu).

reede, 11. veebruar 2011


The Fighter
2010; lavastaja David O. Russell; stsenaristid Scott Silver, Paul Tamasy, Eric Johnson; osades Mark Wahlberg, Christian Bale, Amy Adams, Melissa Leo, Jack McGee
6/10

Poksijatest (ja muudest võitlejatest), tundub, on juba kõik võimalikud filmid valmis tehtud; midagi uut on peaaegu võimatu pakkuda. Ega David O. Russell eriti ei ürita ka, järgides ikka sama paar ebaõnnestumised-lihtsad õnnestumised-raske võit teemaarendust, mis, kui ilusti välja arendatud ja mitmeplaanilise kangelase poolt toetatud, ei ole sugugi pahakspandav. Aga probleem on just peakangelases, Micky Wardis/Mark Wahlbergis; asi ei ole küll vist viimases, sest ta näeb välja üsna sobilik (tagasihoidlik) poksija, aga ma ei suutnud filmi jooksul näha temas karakterit, kes püüaks ja rabeleks kõigest väest, et tippu jõuda, kes ületaks kõik raskused, mis teel tiitlina teda ees ootavad. Muidugi Micky teeb kõike seda, aga kuidagi ... isegi mitte üritades; ühesõnaga, ta jääb eemalolevaks filmi teemast, olustikust ja sündmustest. On tema venna Dicky asi teda pidevalt tagasi tõmmata, meelde tuletada, et ta ikka jääks meie sekka, mitte lihtsalt ei hõljuks minema oma olemuse juurest. Dickyt kehastav Christian Bale ongi "The Fighteri" suurim õnnestumine; on näha eluvaimu, mitut karakteri dimensiooni, aeg-ajalt hullumeelset pühendumist päästmaks nii Wahlbergi kui Mickyt. Teiseks kordaminekuks saab kindlasti pidada elu esitamist väikelinnas Lowellis, mis on äärmiselt traagiline-koomiline Micky suure jõhkard-nais-perekonnaga, baarikaklustega ja narkourgastega. Sellises kohas ja perekonnas üles kasvades on iha läbi ja kasti lüüa kindlasti kõikehõlmav, kahjuks aga Mickys seda ei ole - ei tahtmist ega võimu, nii et lõpuvõit jääb lahjaks ja magedaks. Ei ole ära teenitud.

neljapäev, 10. veebruar 2011


Thief
1981; lavastaja ja stsenarist Michael Mann; osades James Caan, James Belushi, Robert Prosky, Tuesday Weld, Willie Nelson, Dennis Farina
7/10

Enamasti ei suuda ma suhestuda kaheksakümnendate filmide atmosfääriga, selle eksimatult äratuntava muusikalise taustaga ja tumeda, robustse pildiga. "Thief" kuulub kogu oma välimuselt sellesse kategooriasse, aga on ka piisavalt palju, mis tal hästi ja isegi suurepäraselt välja tuleb. James Caan mängib Franki, osavat ja karmi ja (teiste) reeglitest mitte hoolivat varast, kes seob end suure raha teenimiseks bossiga, et teha vaid üks töö, mille abil terve ülejäänud elu ära elada. Boss muretseb talle maja, lapse (kui Frankil on lapsendamine ebaõnnestunud) ja rahateenimisviisi - ühesõnaga kõik. Ja loomulikult ei taha boss teda enam vabaks lasta. Kõik, mis Frankil on, kuulub bossile. Algselt vaba mees on seotud nii naise, lapse kui kindla elukohaga (mis oli tema unistus vabadusest), kuid lisaks ka mehega, kes kõike jälgib ja kontrollib, mida mees teeb. Caani karmus ja sirgjooneline võitlus vabaduse saavutamise nimel, enese reeglite kehtestamise nimel on filmi nauditavamaid elemente. Kahju, et ta enamasti vaid kõrvalosades ja vanana on esinenud (või vähemalt mina teda näinud). Mis teha kui vabaduse-iha hakkab vabadust piirama? Loomulikult kõik hävitada, õhku lasta ja tappa. Nii Frank kui kogu film on selles suhtes täiesti halastamatud: ei mingeid moraalseid dilemmasid, kuidas oleks kõige õigem elada; lihtsalt on teada, kuidas ei saa elada - ning selle vastu tuleb kõige täiega võidelda. Vabastav karm krimifilm, mis loob kahe tunni jooksul piiranguid, reegleid ja norme, et need lõpuks lihtsalt õhata. I am the last guy in the world that you wanna fuck with.

neljapäev, 3. veebruar 2011


Blue Valentine
2010; lavastaja Derek Cianfrance; stsenaristid Derek Cianfrance, Cami Delavigne, Joey Curtis; osades Ryan Gosling, Michelle Williams, Faith Wladyka, John Doman
9/10

Kui armuda, tunduvad kõik teise veidrused ainulaadselt armsad, põnevad ja võimatult vastupandamatud - teist avastada ja leida temas seda, mis paneb sisemuse põlema, leida temas täpselt seda, mida oled otsinud. Läheb paar aastat mööda ja need samad väikesed armsad pisiasjad tüütavad, muutuvad isegi vastikuks, eemaletõukavaks - sest enam ei ole uudsust, avastad, et need pisiasjad ongi ainus, mis ta suudab pakkuda, aga tegelikult sa tahtsid kõike, sa tahtsid, et ta pakuks just seda, mida sina tahad. "Mulle meeldib, kuidas sa suudad meelitada ja solvata samaaegselt" - aja möödudes see väsitab ja kurnab, sa ei taha nalja, ei saa kogu aeg lõbutseda ja nautida; peab olema tõsine, kaalutletud ja edasipürgiv. Kahjuks ei saa mõlemat samal ajal. Niisiis sa hakkad vihkama kõike teise juures, sa hakkad vihkama seda, milliseks ta sind on muutnud. "Blue Valentine" annab edasi suhte kiire alguse ja aeglase surma läbi põhjaliku tegelaste vaatluse; Gosling ja Williams peavad mängima nii armunuid kui pettunuid, leidjaid ja kaotajaid, sõpru ja vihkajaid - mängima kahes pooluses samal ajal jäädes üheks tegelaseks. Öö kosmosehotellis, kuhu Dean Cindy viib, et eemalduda igapäevamuredest ja "ennast täis juua ning armatseda" osutub üheks valusaimaks suhtekogemuseks, mida olen ekraanil näinud, eriti pärast seda, kui on näidatud pea täpselt sarnast tegevust minevikus, alguses, mil mõlemad naersid ja nautisid joovastuses. Nüüd on vaja rasket joovet, et üldse teist endale lähedale lasta. Nii näitlejad kui film tervikuna suudavad sünni ja lagunemise siduda üheks valusaks, kurvaks kogemuseks, mis ajab nii naerma kui nutma, aga eelkõige loob film sellise maailma ja karakterid, et puudutab vist küll kõiki, kes armunud on (olnud) - või kes üldse on inimene.

kolmapäev, 2. veebruar 2011


Hunter S. Thompson "The Rum diary"
Bloomsbury 2004

1998. aastal tegi Terry Gilliam filmi "Fear and Loathing in Las Vegas", milles mängis peaosa Johnny Depp. "Fear and Loathing" on täis hallutsinatsioone, happe-põhiliselt-halbu-trippe, baari-sisalikke, kõiksuguseid narkootikume, eelkõige Gilliami joonisfilmilikku ülekeeratud fantaasiat ja Deppi närvitsevat-aga-lahedat veidrust. Nüüd on kohevarsti valmis saamas järgmine HST ekraniseering Deppiga peaosas, "The Rum Diary", seekord lavastajaks Bruce Robinson. Nii raamat ise kui lavastaja valik lasevad oodata mitte niivõrd hullumeelset fantaasialendu kui realistlikku (vahel küll lõbusat) luupainajat väljapääsuotsinguist igavusest, madalusest ja tähtsusetusest. HST kirjutas "Rummipäeviku" juba 1959. aastal, mil ta oli alles 22aastane ja kõik kuulsamad teosed ootasid alles ees. Aga see väike romaan annab suurepäraselt edasi joomise-, palavuse-, igavuse-, seksuaal-, õudustundmused Puerto Ricost, kus näiline mitte-midagi-tegemine aina kasvab ja kasvab, sisemus keeb palavusest ja ihast kuni plahvatus on vältimatu. Ei saa olla kompromissi mina ja maailma vahel, rahulikku eksistentsi ja leppimist sellega, mis pakutakse - kas kõik või mitte midagi. Aga need poolused muutuvad omavahel liiga sarnasteks, kuni igavene mäluauk kujunebki unistuseks. Ja koorib riidest lahti, lammutab inimese, söövitab liha ja jätab kondid kõrvetava päikese kätte kuivama.

They had made a big circle, and in the middle of it Chenault and the small, spade-bearded man were doing the dance. Chenault had dropped her skirt and was dancing in her panties and her white sleeveless blouse. Her partner had taken off his shirt exposing his glistening black chest. He wore nothing but a pair of tight, red toreador pants. Both of them were barefoot.

I looked at Yeamon. His face was tense as he stood on tiptoe to watch. Suddenly he called her name. 'Chenault!' But the crowd was making so much noise that I could barely hear him three feet away. She seemed oblivious to everything but the music and the freak who led her around the floor.

Now, as if in some kind of trance, Chenault began to unbutton her blouse. She popped the buttons slowly, like a practiced stripper, then flung the blouse aside and pranced there in nothing but her bra and panties. I thought the crowd would go crazy. They howled and pounded on furniture, shoving and climbing on each other to get a better view. The whole house shook and I thought the floor might cave in. Somewhere across the room I heard glass breaking.

I looked again at Yeamon. He was waving his hands in the air now, trying to get Chenault's attention. But he looked like just another witness, carried away with the spectacle.

Now they were closer together and I saw the brute reach around Chenault and unhook the strap of her bra. He undid it quickly, expertly, and she seemed unaware that now she wore nothing but her thin silk panties. The bra slid down her arms and fell to the floor. Her breasts bounced violently with the jerk and thrust of the dance. Full, pink-nippled balls of flesh, suddenly cut loose from the cotton modesty of a New York bra.

I watched, fascinated and terrified, and then I heard Yeamon beside me as he lunged toward the dancefloor. There was a commotion and then I saw the big bartender move up behind him and grab his arms. Several others pushed him back, treating him like a harmless drunk as they made room for the dance to go on.

They were coming together again, weaving slowly toward the middle of the circle. The noise was an overpowering roar from two hundred wild throats. Chenault still wore that dazed, ecstatic expression as the man reached out and eased her panties over her hips and down to her knees. She let them drop silently to the floor, then stepped away, breaking into the dance again, moving against him, freezing there for a moment - even the music paused - then dancing away, opening her eyes and flinging her hair from side to side.

Suddenly Yeamon broke loose. He leaped into the circle and they were on him immediately, but this time he was harder to pin. I saw him smack the bartender in the face, using his arms and elbows to keep them off, screaming with such fury that the sound of it sent chills up my spine, and finally going down under a wave of bodies.

Ekstaas, iha, vabadus, hirm, meeleheide, joovastus, abitus, metsikus, rõõm, raev - kõik mahuvad ära kahele leheküljele ja paisutavad need lõhkemise ääre peale. Kirjutamiskunst, mida on väga raske filmile jäädvustada, aga seda huvitavam jälgida, kuidas seda tehakse. Jään ootama, Bruce ja Johnny!