Black Swan
2010; lavastaja Darren Aronofsky; stsenaristid Mark Heyman, Andres Heinz, John McLaughlin; osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Barbara Hershey, Winona Ryder
9/10

Aronofsky on tõeline meister inimeste unistusi luupainajateks muutmises; seda tõestas ta juba "Requiem for a Dreamis", kus purustati viimanegi lootus säilitada lootus ja väärikuseraas. Siis tuli "The Fountain", mis kahjuks ei olnud eriti ei unistus ega luupainaja, pigem selline leige looke just nimelt lootusest, et ehk läheb kõik hästi ja õnnestub saavutada igavene elu. "Black Swaniga" jätkab ta "The Wrestleris" kinnitallatud rada ja ühendab unistuse luupainajaga, muutes neil vahetegemise võimatuks, õigupoolest isegi mõttetuks, sest täiuslikkus nõuab ohvreid, ja see ohver on loomulikult see "mina", kes unistab. Kes näeb luupainajaid ja kes andub õudusnägemustele, mis muudavad ta täiuslikuks, ilma milleta teda ei oleks. Nina Sayers on baleriin, kes paneb kaalule kõik, et esineda Luigekuninganna rollis; viga on ainult selles, et ta on häbelik, vaikne, heatahtlik, korrektne - ta sobib vaid Valgeks Luigeks. Ta on siiani vaid unistanud täiuslikkusest. Et seda aga saavutada, on vaja tõelist metamorfoosi, moondumist ihaleva pilguga kurjakuulutavaks saatuslikuks naiseks. Must Luik jälitab Ninat peeglites, haavab teda Nina märkamata, võtab vaikselt tema elu enda haardesse. Loomulikult ei ole Must Luik vaid seotud selle konkreetse rolliga, Ninat on ta jälitanud terve elu, üritanud valget ja süütut nahka maha kratsida, et paljastada elav liha. Nina on suutnud teda siiani vaevu vaos hoida, säilitada iseenda "puhtust". Süütus aga ei ole täiuslikkus, enesekontroll ei ole täiuslikkus. You need to let yourself go! See hiilib ja kriibib ja sa muutud järk-järgult, silmad täituvad verega ja kondid muutuvad pehmeks ja kuumaks, sa tahad - elada! Aga täiuslikkuse saavutad ainult surmas. Surmahetk elu tipphetkel.

Maadleja

The Wrestler
2008; lavastaja Darren Aronofsky; stsenarist Robert D. Siegel; osades Mickey Rourke, Marisa Tomei, Evan Rachel Wood
10/10

Paar aastat tagasi käisin "Maadlejat" kinos vaatamas ja miski jäi kripeldama - ma ei saanud filmile kuidagi pihta; mitte et see ei oleks meeldinud, lihtsalt ei taibanud, miks meeldib. Eile õhtul vaatasin uuesti koos emaga, kes ütles: "See on nii trööstitu, et on isegi hea." Aga jah! Just see!

Mickey Rourke on steroide täis topitud profisportlase languse viimaste astmete kehastus; tema keha ei suuda enam pingele vastu pidada, keha omakorda pingestab mõistust, mis järeleandmatult tahab ikka veel midagigi saavutada. Kui Mickey teatab, et the world don't give a fuck about me, on selleks ka põhjus: tema ei hooli mitte raasugi maailmast. Ainuke asi, mis tähtis, on tema ise: maadlusring hõiskava ja juubeldava publiku keskel, milles nüpeldada oma rivaale - ja samal ajal tõestada tervele ilmale, kui vääritu see tema kõrval on. Saabub aeg, mil maadlus ei ole enam (südameataki tõttu) võimalik, ja nüüd üritab Mickey loomulikult leida soojust inimestest, kelle ta on hüljanud (tütar) ja kelle kehasoojust ta varem lihtsalt raha eest ostis (Cassidy). Loomulikult luhtuvad needki üritused - tegemist on siiski Aronofskyga, kes tegi ka "Reekviem unelmale" - ja Mickeyl tuleb tagasi pöörduda maadlusringi, vastu järgmisele - ja võib-olla surmavale - südameatakile.

Suurepäraselt näitab Aronofsky võimatust välja pääseda elust, mille ometi oleme ise endale loonud, ise valinud ja pidanud parimaks. Randy the Ram on kinni teda hävitavas maadluses samamoodi nagu kaamera on kinni Mickey Rourke'is, jälgides tema järk-järgulist vaimset allaandmise ja kehalist lagunemise protsessi. On väikesed lootusesähvatused nagu paar naeratust ja kallistust tütrelt ja suudlus Cassidylt, ent kui lõpus viimane end Randyle kandikul pakub, on kollaps juba toimunud ja tagasipöördumatu: väljaspool tema elu (maadlust) ei ole surm mõeldav. Kui operaator selles hallis üksildases valulikus maailmas Rourke'i jälitab, tekib tunne, et kõnnid koos temaga, koged sama mis tema. Võimsat tahet ja võimatust teostuseks ja leppimist iseendaga kõigest muust loobudes. Mis teeb selle filmi niivõrd heaks ongi just inimliku kaasaelamise, -tundmise tekitamine: "Maadleja" viib sõna tõsises mõttes Randy the Rami nahka.