Ma ei karda

Io non ho paura
2003; lavastaja Gabriele Salvatores; stsenaristid Niccolò Ammaniti ja Francesca Marciano; osades Giuseppe Cristiano, Mattia Di Pierro, Adriana Conserva, Aitana Sanchez-Guijón, Dino Abbrescia
8/10

10aastane Michele avastab ühel päikselisel päeval põllul mängides maa seest sügava augu, mille põhjas näeb endale vastu vaatavat inimjalga. Esmane reaktsioon on loomulikult kohe ümber pöörata ja täie kiirusega kodu poole joosta. Aga kelle jalg? Ehk oli jala omanik veel elus? Küsimused jäävad poissi kummitama ja ta suundub augu juurde tagasi. Jalga ei ole. Siis kostub sügavusest sahinat ja välja ilmub mutistunud blond laps, kes, nagu natuke hiljem selgub, on Michele enda isa ja selle kamraadide poolt röövitud. Michelel ei ole aimugi, mida poisiga - Filippoga - peale hakata: vett, süüa, natuke päikesevalgust - see on kõik, tundub, mida see vajab; sest ajaks, mil augult kaas tõstetakse on Filippo just nimelt see: mitte enam päris inimene. Esimene ülesanne, mis Michele ette asetatakse, on Filippo taas endasuguste juurde tagasi tuua, inimlikkustada. Samal ajal kui kaks poissi koos kasvavad, hakkavad vaikselt mõistma, mis elus tähtis on, liiguvad nende röövlid taandarengu suunas: asjade aina halvemuse poole pöörates muutuvad nad jõhkramaks, ettevaatamatumaks, hooletumaks (Michele isa käitub lõpuks täiesti pimedalt). Ent õnneks ei piirdu "Ma ei karda" lihtlabase vastandusega: õigupoolest mitte keegi tegelastest ei tea, kuidas käituda, nad teavad vaid, kuidas peaks käituma. Kuidas seletab isa oma pojale, et ühe väikese poisi röövimine võib olla õigustatud? Mis muud jääb emal üle kui lihtsalt nutma puhkeda? Michele on laps, veel puutumata "inimlikkusest", ta on võimeline tegutsema emotsioonide põhjal, mõtlemata tagajärgedele - asjaolu, mis teeb temast nii ideaalse kangelase kui ohvri (ja ta on siin mõlemat).