The Descent & Cello

Chello hongmijoo ilga salinsagan
2005; lavastaja ja stsenarist Woo-cheol Lee; osades Hyeon-a Seong, Da-an Park, Ho-bin Jeong, Jin Woo, Na-woon Kim
5/10

The Descent
2005; lavastaja ja stsenarist Neil Marshall; osades Shauna Macdonald, Natalie Mendoza, Alex Reid, Saskia Mulder, MyAnna Buring, Nora-Jane Noone
8/10

Kui viidud õigesse seisundisse (soovitavalt traumajärgsesse) ja asetatud sobivasse keskkonda, on koletiste, kummitustega ja muude õudusttekitavate olenditega kohtumine kuidagi hämmastavalt loomulik - see justkui peabki juhtuma. Ja on ka üsna tavaline, et kollid ründavad just naisi, kel enamasti (eeldatavalt) nõrgem vaimukava, kes rohkem karjuvad ja seejuures suudavad ka ilusad välja näha. Samal ajal, olles juba niigi piisavalt traumeeritud ja igapäevaelu jul(tu)must kogenud, on nad alati valmis võitlema, ellu jääma ja ideaalsel juhul ka tasakaalust välja viidud psüühika taas korda seadma.

Nii "Descent" kui "Cello" jutustavad naisest, kes autoroolis olles on tapnud oma lähedased; nad ei suuda tavalise eluga kuidagi enam toime tulla, sest näevad iga nurga taga mälestuskummitusi. Võtame kõigepealt "Descenti": koos uljaspeadest sõbrannadega asub Sarah stressi maandama mägedes koopaid avastades. Täielikku pimedusse laskumine on selleks loomulikult parim viis! Eriti kui tegemist on eelnevalt kaardistamata ja läbimata koobastikuga. Siin on niisiis koos mõlemad tegurid ideaalseks õuduseks: keskkond ja meeleseisund, kusjuures esimese rõhuvus muudab ka ülejäänud naiste (ja vaataja) vaimu ohtudele vägagi haavatavaks. Roomajad (crawlers - ingl.k) on küll vastikud, ent koobasteta ei suudaks nad ealeski tekitada taolist Hirmu (suure tähega, sest õudusfilmist ei ole ma ammu seesugust kogemust saanud). Kiitus Marshallile, kes suudab ka niivõrd kitsas ruumis säilitada pideva dünaamilisuse: film ei jää hetkekski seisma (pidev valgustuse muutus, mööda seinu käbedalt toimetavad roomajad ja nõtked naised (mitte ühtegi meest) aitavad kõik sellele kaasa) ja sunnib pidevalt sõrmedega diivanipatju süvendama. Nii inimpsüühika kui keskkonna võime õudust toota on suudetud viia viimase piirini.

"Cello" mängib rahulikuma ja aeglasema tempoga; tegevus toimub koduses keskkonnas ja enamjaolt päevavalguses. Samuti on koletis kodune - õnnetuses surma saanud (peategelase poolt tapetud) õde. Kuigi sellises atmosfääris võivad õudused olla ootamatumad, ei suuda need ilmselt kunagi olla mõjuvamad; eriti kui on piirdutud gooti-tüdrukuks värvitud surnud sugulasega ja veidikese musta uduga. Et seejuures asi toimiks, on tarvis tegelaste vaimne pinge (ja selle kaudu vaataja) viia murdumise piirini - aga "Cello" jääb liiga distantseerituks, puhtaks ja lihvituks et mõjuda hirmutavalt; võib-olla tuleks seda vaadata draamana, aga kui on juba sildistatud horroriks, on ainuüksi seda sõna ignoreerida.

Miks ma tegelikult neid kahte filmi koos käsitlen, on asjaolu, et mõlemad jätavad vaatajaile (ja tegelastele) võimaluse tõlgendada toimunut kui reaalset või hoopis kui ettekujutust, hallutsinatsiooni, paranoiat. "Descenti" puhul on mõlemal juhul tulemus sama - kõik sõbrannadekamba liikmed on jõhkralt tapetud, tõlgendus iseenesest ei muuda reaalsust, ei suuda seda tagasi pöörata - jääb vaid otsustada, kas traumatiseeritud tüdruk tappis koobastikus koletisi või oma sõbrannad: kas ta lõi oma hirmudele materiaalse kehastuse, et oleks võimalik need füüsiliselt kõrvaldada. "Cello" puhul on filmi lõpus kogu peategelase poolt tapetud (ja siin ei ole kahtlust) perekond elus, rõõmus ja soovib taaskord talle palju õnne sünnipäevaks - tegevus jõuab algusesse tagasi - seega tapmine on illusioon, mitte mõrvaobjektid - justkui ettehoiatus, millest veel võimalik hoiduda. Hirmutekitamise osas on "Cello" lihtsalt liiga leebe, kuna hallutsinatsioonid ei tekita reaalseid tagajärgi, "Descent" aga - ükskõik kas tegemist fiktsionaalsete kollidega või mitte - on igas mõttes reaalne ja vaimustavalt hirmus.