Bellamy
2009; lavastaja Claude Chabrol, stsenaristid Claude Chabrol ja Odile Barski; osades Gerard Depardieu, Clovis Cornillac, Jacques Gamblin, Marie Bunel
8/10

Eelmise aasta 12. septembril surnud Claude Chabroli viimane film räägib puhkavast politseiuurijast Bellamyst (Depardieu), kelle hoovis hakkab ringi luusima "huvitav" tüüp, kes "arvab", et ta tappis kellegi. Mõrvamüsteerium, milles on võib-olla mõrv. Just see kahtlus on siin oluline, kuna selle asemel, et panna põhirõhk keeruka sündmustejada väljauurimisele, on see asetatud kuritöö kui sellise olemuse väljaselgitamisele. Inimese suhetele kuritööga, karistusega. Loomulikult kuulub siia hulka ka armastus (abikaasa, armukese, iseenese, venna, isa ... vastu), vihkamine, masendus, rõõm - ühesõnaga, elu. Niisiis on "Bellamy" tegelased kuritöö lahendamise kaudu pandud tegelema ka kõigi muude elutähtsate küsimustega; võib isegi öelda, et viimased tõusevad mõrva tahaplaanile jättes esile. Aga nii see peabki olema: kuritöö on kuskil taustal, pingestamas inimestevahelisi suhteid, andmas dialoogile sisu, valades mõtted väljendusse. Kuritöö kui alateadlik motiiv, mis paneb karakterid toimima. Mitte küsimus, miks pandi toime, vaid - miks see paneb meid toimima? Suur, pehme, leebe kaisukaru Bellamy teab, et ka tema on mingis mõttes kurjategija, et ta ei erine aias ringiluusivast mehest ega oma äsja vanglast vabanenud vennast. Ka tema on implitsiitne kurjategija - karistuseta jäetud ja nõnda sunnitud tegutsema lähtudes kuritööst, tegutsema iseennast karistades.

L'appartement
1996; lavastaja ja stsenarist Gilles Mimouni; osades Vincent Cassel, Monica Bellucci, Romane Bohringer, Jean-Philippe Écoffey
9/10

"Korter" on tõeline õpikunäide sellest, kuidas tekitada ekraanil pinevust. Kadunud ja taasleitud armastus, valeidentiteedid, võimatud valikud ja kokkusattumused on täiuslikult süžeesse kirjutatud ega jäta hingamiseks pea üldse õhku. Vincent Cassel mängib Maxi, kes kuuleb hotelli telefoniga rääkimas oma kaotatud armastatut Lisat (Bellucci), kuid kui ta jälitab välja (kordagi naise nägu nägemata) tema elukoha, satub Max vastamisi hoopis võõra naise Alice'iga, kes juhtumisi on tema sõbra tüdruk ... Kogu võtteplats tundub olevat austusavaldus Hitchcockile oma ringtreppidega, redeletiga jne. "Vertigo". Tõesti tekitab film peapööritushetki, mille jooksul narratiiv tundub, et kohe-kohe lendab käest minema, kaotab järje ja koherentsuse, ent siis on jälle tagasi, kõik on arusaadav, aga mis jääb arusaamatuks, on Maxi (naise- ja saatuse)valikud. Vastuseks küsimusele, miks ta ei vali "õigesti", on see, et tegelikult tal ei ole valikut - filmi süžee on juba paika pandud, tema on lihtsalt tegutseja, kellel ei ole otsustusõigust. Max valib selle, mis on tema silme ees. Kui filmi lavastaja on leiutanud keeruka suhetevõrgustiku, et vaataja meelt lahutada, toimib see samal ajal Maxi vaatepunktist kui paratamatu saatus: mitmed peaaegu-kokkupõrkamised tänaval ja kokkusaamised, mis alati lõppevad õnneliku suudlusega. Max ei näe oma ninast kaugemale, ta on pime teiste ja maailmas toimuva suhtes. Seega olles saatuse keerdkäikude ohver, on ta samal ajal põhjus ja timukas. Kui tuleb valgustushetk, kõik saab selgeks, tegelaste silmad avatakse, ei suuda Max siiski suuremat plaani haarata. Ta valib selle, kelle otsa kukub. Pahaaimamatu kurjategija. "Korteri" veetlus ei seisne niisiis sugugi mitte vaid Hitchcockile viitamises, vaid süžee ja tegelaste vahelises vastastikmõjus. Kui tundub, et kellelgi ei ole isiklikult midagi teha, et olukorda muuta, toimib (mitte)käitumine just lõpliku otsusena. Võib öelda, et Max esineb siin kui MacGuffin, kelle üle Hitchcockki uhke oleks. Tema võimetuse (tühjuse) ja samas mõju tõttu. Võimatult sümmeetriline ja terviklik film.

London Boulevard
2010; lavastaja ja stsenarist William Monahan; osades Colin Farrell, Keira Knightley, Ray Winstone, David Thewlis, Anna Friel, Ben Chaplin, Eddie Marsan
7/10

Peaaegu kõik arvustused, mida olen lugenud, kritiseerivad filmi süžee puudulikkuse ja "augulisuse" põhjal: kuidas võis "The Departedi" eest Oscari võitnud stsenarist valmistada taolise supi, mille üksikud fragmendid seostuvad omavahel niivõrd lõdvalt ega moodusta seetõttu terviklikku narratiivi; miks tundub film olevat juhuslike sündmuste reastus, millel kokkuvõttes ei ole terviktähendust? Äsja vanglast vabanenud Mitchell satub juhuslikult tööle pagenduses filmistaari juurde, armub temasse juhuslikult; astub juhuslikult konflikti julma gängsteri Gantiga, mistõttu tapab juhuslikult nii mõnedki juhuslikud inimesed. Kogu see juhuslikkuste jada tulenebki sellest, et Monahan ei näita vaatajale põhjuseid, ei joonista üksikasjalikult välja tegelaste käitumismotiive ja sündmuste seoseid, vaid keskendub (pealtnäha) kõige pinnapealsemale: stiilile ja (filmi)keelele. Sündmustejada põhjuslikkuse väljaselgitamine jäetakse vaataja hooleks. Esiplaanile kerkivad selle asemel valjult energiline soundtrack, intensiivsete episoodide-fragmentide esitamine, tegelaste käitumine ootamatutes situatsioonides - "London Boulevard" toimib selles mõttes kui plahvatus, energiline laks vastu vahtimist, mis jätab vaataja mõtlema, mis nüüd juhtus ja miks. Episoodid janunevad seletuse järgi, aga seda ei tule. Ülesehitus põhineb emotsioonidel, mitte ratsionaalsusel, väljendusel, mitte sisul. Väljenduseks on karmide gängsterithrillerite stiil, kuhu kuuluvad - ja mis esmalt vaadates "LB-ga" seostusid - nt "Get Carter" ja "Point Blank". Siin on loomulikult ära kasutatud kõik selle žanri klišeed, kuid tehtud seda volüümi sellise põhja keeramisega ja intensiivsusega, et need ei tundu kulunud ega aegunud, vaid pigem edasiarendused, võimendused stiilipuhtuse seisukohalt. Monahan kõnnib siin tõesti väga libedal pinnal, tõstes esile vaid tipu, mis laseb aimata, et siin lihtsalt peab mingi põhjus olema, kuid palju tervislikum viis "LB-d" vaadata on keskenduda välisele, pinnalisele, misjärel just selle rikkalikkusest kerkib sügavus: särav žanrifilm, millele soovi korral võib juurde lisada nii mõnegi eksistentsiaalse mõtiskluse.

The Tourist
2010; lavastaja Florian Henckel von Donnersmarck; stsenaristid Florian Henckel von Donnersmarck, Christopher McQuarrie, Julian Fellowes; osades Angelina Jolie, Johnny Depp, Paul Bettany, Timothy Dalton, Steven Berkoff, Rufus Sewell
4/10

Mis juhtub, kui panna ühe kaustiku taha "The Usual Suspectsi" ja "The Lives of Othersi" stsenaristid? Võiks ju eeldada, et siit tuleb eriliselt nauditav, keerukas ja kaasahaarava süžeega põnevik? Aga tulemuseks on hoopis "Turist", mille narratiivi saatus ja saladuslike tegelaste identiteedid on teada juba esimestest minutitest peale. Muidugi ei ole see kavatsuslik, see on lihtsalt esimene paljudest asjadest, mis "Turistis" valesti läheb - ja neid on palju. Arvestades taolist äraandvat algust, võiks vähemasti arvata, et tuleb lõbus ja huumorirohke seiklus, mille kaks peaosalist pidevalt teineteist üle kavaldada püüavad - Johnny Depp ja Angelina Jolie peaksid ju selleks võimelised olema. Aga neile ei anta isegi võimalust, sest tegijad on otsustanud, et tuleb teha üks tõsine film. Läheneda naeruväärselt võimatule süžeele surmtõsiselt - järgmine viga. Niisiis, Depp teeb ehk oma karjääri ühe kahvatuima rolli, sest talle lihtsalt ei anta ühtegi head repliiki ning ta sõna otseses mõttes röövitakse karakterist tühjaks. Mis edasi? Tegelased, süžee ja dialoog on rikutud - ehk õnnestub lugu edasi anda ülimalt stiilselt, keskendudes vaatemängule ja ilule, mida kõrgklassi vargalugu peaks kuhjades võimaldama? Aga tõsist filmi ei saa ju liiga vaatemänguliseks ka teha, eks ole? Tund ja nelikümmend minutit kuiva teesklemist, et keegi ei tea, kes on müstiline Turist oma elektroonilise sigaretiga. Kunstiteos mõjub küll vahel žanrireeglite rikkumise kaudu tugevamalt ja teravamalt, aga siin on rikutud põhireeglit, ja seda kohe alguses - saladusfilm ilma saladuseta ja seega - võluta.

Observe and Report
2009; lavastaja ja stsenarist Jody Hill; osades Seth Rogen, Anna Faris, Ray Liotta, Michael Pena, Celia Weston, Collette Wolfe
7/10

Mingil juhul ei ole tegemist meeldiva filmiga: kõik tegelased on kirjutatud ja mängitud eemaletõukavateks väikesteks parasiitiseks, kes üritavad oma eluga toime tulla teisi närides ja mäludes. Ainukesed heatahtlikud tegelased on liiga lollid, et selles karmis kaubanduskeskusemaailmas hakkama saada. Seth Rogen on üks viimastest: vähese taibukusega õnnistatud bipolaarse häire all kannatav turvamees Ronnie, kelle eluunistuseks on saada tõeliseks politseinikuks. Mure on ainult selles, et ta taipab politseitööst vaid seda, kuidas asju ja inimesi lõhkuda ning õhku ja maha lasta. Ühel päeval (ja järgmistelgi) jookseb marketis ringi paks keskealine valge mees ning näitab "maailma kõige ilusamale tüdrukule" (Faris) oma peenist - Ronnie asub loomulikult koheselt kaitsepositsioonile (tõsiselt naljakas episood, milles Ronnie üritab teisi veenda probleemi tõsiduses, korrutab ta Brandile: he's gonna kill you, he's gonna so fucking murder you ...). Asjasse sekkub ka "tõeline" politseinik (Liotta), kellest saab nii Ronnie iidol kui vihavaenlane - ta on Ronniel ees igal pool, kui see tahab kellegi maha lasta või läbi peksta. Film on põhimõtteliselt Ronnie katse joosta läbi seina, läbi selle müüri, mis eraldab teda "normaalsest" maailmast, milles ta oleks austatud ja vajalik - arvestades Ronnie vägivaldset meeleseisundit ja pettekujutelmi oma supermani-omadustest, ei tohiks seda mitte kunagi juhtuda. Vahepeal tundubki, et Ronnie hävitatakse täielikult, kuid siis kohtab mees oma liputajat ... algab tagaajamine "Where is My Mindi" saatel, mis, jällegi, on filmi tähtepisoode ning mille lõpus Ronnie lihtsalt julmalt tulistab liputajat ... ning saavutab sellega kõigi austuse, ja võidab tüdruksõbragi. Niisiis, järgides oma vägivallatsemist ja peaga vastu seina jooksmist, tunnistatakse Ronnie lõpuks normaalseks, võetakse vastu ühiskonda, mis, nagu võib järeldada, koosnebki taolistest ohtlikest jobudest. Kui algul tundus, et lollus takistab neil tegelastel läbi lüüa, siis oli tegelikult seda vaja vaid võimendada, et mitte näida veider. "Observe and Report" on järjest juba teine vaadatud film, milles idiootsus mängib tähtsat rolli, ent erinevalt "A Simple Planist" on siin see läbilöömise tingimus. Kes küll etendaks karjale idiootidele idioodi rolli? Tundub, et ei olegi enam võimalust.

A Simple Plan
1998; lavastaja Sam Raimi; stsenarist Scott B. Smith; osades Bill Paxton, Billy Bob Thornton, Bridget Fonda, Brent Briscoe, Gary Cole
7/10

Kolm meest lähevad metsa ja leiavad allakukkunud lennuki ning sellest 4,4 miljonit dollarit; loomulikult toimub tegevus väikelinnas, kus mitte miski ei jää saladuseks. Niisiis, lihtsast plaanist, mille kohaselt üks meestest (kõige haritum, st ainukesena koolis käinud Hank) võtab raha enda hoolde kuni on selge, et seda keegi otsi, misjärel hunnik pappi ilusasti ja rahulikult kolme peale võrdselt ära jagatakse. Alguses tundub, et Hank on meestest ka kõige arukam ja ausam - tahab ta ju alguses koti isegi politseisse viia -, kuid mida aeg edasi, seda jõhkramaks ja salakavalamaks ta muutub. Jacob, Hanki vend (suurepärane roll Thorntonilt, kes eelnevalt ka "Sling Blade'is" tõestanud, et oskab natuke arengus mahajäänuid kehastada), usub siiralt, et see rahahunnik teeb ta õnnelikuks: unistus tagasi osta oma isa farm, teostada iseennast. Lou on lihtsalt kohalik möllumees ja alkohoolik, kel on ükskõik mis ja kus, peaasi, et siit minema. Hankil on varrukast võtta ka veel lapseootel naine, kes suudab mehe tegema panna kõike, mis ta ütleb. Ahnus kasvab ja kasvatab hambad, küüned pole ammu maniküüri näinud; koostöös külmaga jäätab Hankigi arukuse, mistõttu ta tapab kõik, mis rikkusele ette jääb. Ühesõnaga, haritud ja arukas, on Hank lõpuks veel juhmim kui ta vend; õigemini, mis papp paljastab, on see, et tegelikult on kõik rikkusega kokkupuutudes võimelised muutuma õelaks idioodiks, kes ei arvesta kellegi teise tunnetega. Sest nii on hea hariduse saanuid õpetatud: tuleb teha absoluutselt kõik, et ennast "teostada", ja seda võimalikult vähese vaevaga (haridus on juba piisav vaev!). Ainult idioot suudab helendavast kullast kõrvale vaadata - ja selle eest tuleb end ohverdada, vastasel juhul tapetakse teiste poolt; ainult ohverduse kaudu jõuab sõnum kohale; (karistamatu) tapmine ei lähe kellelegi korda. Do you ever feel evil? Ainult idioot suudab ühiskonna reeglitest sügavamale vaadata; aga selline ongi ju tema roll - peegeldada meie kurjust, muuta meid õnnelikuks, panna meid arvama, et teeme õigesti, meid lunastada, kuigi kõik kuritööd on juba korda saadetud, süütud tapetud, võime ikkagi rahuliku südamega edasi elada, sest välised kurja tingimused on hävitatud.

The Headless Woman (La mujer sin cabeza)
2008; lavastaja ja stsenarist Lucrecia Martel; osades Maria Onetto, Claudia Cantero, César Bórdon, Daniel Genoud, Guillermo Arengo
5/10

Hambaarst Vero sõidab rahulikult mööda teed ja järsku käib kolksatus - kas ta ajas kellegi alla, ja kui, siis kelle - inimese või koera? Liiga ehmunud, et autost isegi väljuda, jätkab ta teed. Hakkab sadama, algab "torminädalavahetus", mil kindlasti kõik jäljed ja potentsiaalsed laibad tee pealt kanalisse pühitakse. Aga miskipärast ei suuda naine unustada; kangekaelselt ajab ta oma rida: "Ma tapsin kellegi ..." Kuid mitte kedagi ei huvita, isegi kui selgub, et laibana identifitseeriti üks noor poiss; kõik korrutavad Verole, et "kõik on korras, see oli kõigest perro." Ma saan aru, et üks filmi eesmärke ongi näidata, et selles - rikaste ja ilusate ja arstide - maailmas ei ole vahet, kas ajada alla koer või vaene poiss - mõlemat on võimalik väga lihtsalt asendada varjupaigast uue võtmisega, küll seegi autopesuga hakkama saab; mõlemad on tegelikult üks ja sama perro. Kuid näitamaks, et tegelased on tundetud ja maailm on julm, võib ometi kujutada seda kõike värvikamalt, lisades mõnegi emotsiooni - kasvõi masenduse ja ängistuse; kasvõi filmitegijapoolse. "Peata naises" ei ole aga isegi neid; kogu ekraanil toimuv on täielikult ükskõikne, nähtud täiesti ükskõiksest vaatepunktist. Vero käib ringi, auk peas, "ma vist tapsin...", ja vastus, "kõik on korras" - tegelikult ei lisa ülejäänud dialoog filmile juurde suurt midagi. Kokkuvõttes üks keskmiselt tühi eksistents esitatud täiesti keskmisel kujul tühjade piltide ja kõne kaudu, emotsioonitult.

2001: A Space Odyssey
1968; lavastaja Stanley Kubrick; stsenaristid Arthur C. Clarke ja Stanley Kubrick; osades Keir Dullea, Gary Lockwood, William Sylvester, Douglas Rain
10/10

... on the outer fringes of the nothing, to materialize this nothing; on the outer fringes of the void, to trace out the mark of the void ... (Baudrillard "The Perfect Crime") - ja siis sukelduda sellesse tühjusesse, läbistada eimiski ja saada sellega üheks, saada iseendaga üheks, muutuda tühjuseks, mis annab kogu universumile olemasolu põhjenduse. There is no point in identifying the world. We cannot even identify our own faces, since mirrors impair their symmetry. To see our own face as it is would be madness, since we would no longer have any mystery for ourselves and would, therefore, be annihilated by transparency. Iseennast näha, olla ise kõigis võimalikes ajahetkedes, muutudes iseenese jaoks läbipaistvaks tähendab saada hävitatud; ilma müsteeriumita ei ole mind olemas. Mina olen müsteerium. Mis tähendab samas, et tegelikult ei eksisteeri müsteeriumile lahendust; viimase (algse) põhjusena eksisteerib tühjus. Et areneda üliinimeseks, tuleb sellega kokku langeda, mõista, et tegelikult inimest (kui ratsionaalselt mõtlevat geeniusest subjekti) ei eksisteeri. Mina olen eimiski. Kubricku "2001-s" mängib inimene täiesti marginaalset rolli ning kogu universum tantsib masinatega valssi (vapustav kosmoselaevade tants J. Straussi "Blue Danube" saatel), annab aimu sellest, et ehkki inimene on leiutanud tööriistad, mille abil ehitada kõige keerulisemaid masinaid, kujundada Maad omaenese arusaamade järgi, on ta vaid külaline, ta on täitnud tühjuse olemasolu illusioonidega, mis pidevalt ähvardavad kokku variseda. Edasiminekuks on vaja tõusta üliinimeseks - R. Straussi "Also Sprach Zarathustra" kaudu Nietzsche, kes oli tõeline enesehävitaja ja (taas)looja, kelle eesmärgiks oli maailma ümberkujundamine, kõrgemale tõusmine siinsetest mahakäinud "ideaalidest" ja "väärtustest", kes sai aru, et ületamiseks tuleb kõigepealt tunnistada iseenese võimatust - inimene ja jumal ei kirjuta enam universumi reegleid; vaja on Übermanni. Vastavalt sellele loob Kubrick justkui teatava transtendentse ego, kes on võimeline jälgima ja nägema kogu Maad puhtalt, lapsesilmade - millel ei ole veel keelt, norme, seadusi, ühiskonda jne - läbi, et alustada uuesti, olles mõistnud, et siiani on ta vaid avastanud kosmosesaladusi oma magamistoas. We flatter ourselves that we discover the object and conceive it as waiting there meekly to be discovered. But perhaps the cleverer party here is not the one we think. What if it were the object which discovered us in all this? What if it were the object which invented us? (Baudrillard)