My Son, My Son, What Have Ye Done
2009; lavastaja Werner Herzog; stsenaristid Werner Herzog ja Herbert Golder; osades Michael Shannon, Willem Dafoe, Chloe Sevigny, Brad Dourif, Michael Pena, Udo Kier, Grace Zabriskie, Loretta Devine
8/10

Why is the whole world staring at me? Kui kogu maailma probleeme enda õlul kanda ja olla ainus, kes on võimeline jumala taevast maa peale tooma, on hullumine vältimatu. Kõige väiksemad pisiasjad tunduvad ülisuure tähtsusega ja kogu planeedi käekäiku muutvatena. Brad McCullumi teekond sisemise hääle jalajälgedes algab peale seda, kui ta on otsustanud keelduda koos sõpradega kärestikule kanuutama minemast. Loomulikult sõbrad upuvad, seega sisemine hääl ei valeta. Trauma muudab kõik edaspidised liigutused tähenduslikuks, iga liigutus murrab järjekordse osakese Bradist, sest kõik viitavad ühele tähendusele: sina oled vastutav maailma saatuse eest. Werner Herzog on hulluse kujundeisse püüdmises loomulikult tõeline meister. Siia tuleb lisada ka David Lynch, kes on filmi produtsent. Üheskoos on nad suutelised muutma puu otsa paigutatud korvpalli kõigi asjade Saladust sisaldavaks ja ema tehtud tarretise kõige kurja juureks. Jah, Brad tapab oma ema, sest asjade vältimatu kulg lihtsalt viis selleni. Siin ei ole midagi tegemist tervemõistusliku põhjusega, motiiviga; politseinikel ei ole siin midagi peale hakata - terve filmi jooksul päästavad nad olematuid pantvange ja ajavad niisama tühja juttu. Ehk otsivad Põhjust. Aga kuna 2000 aasta taguses näidendis tappis poeg oma ema, sest viimane omakorda tappis isa, siis lihtsalt peab kõik korduma. Jumal naaseb, poeg naaseb, ema peab võla tasuma, sest maailm toimib ringis, aeg käib ringiratast, jõuab alati samasse punkti tagasi ja Brad peab oma ema tapma. "Mis juhtus minu korvpalliga?"