Tell No One

Ne le dis à personne
2006; lavastaja ja stsenarist Guillaume Canet; osades Francois Cluzet, Marie-Josée Croze, André Dussollier, Kristin Scott Thomas, Nathalie Baye, Jean Rochefort
6/10

Millegipärast tunnen end natuke halvasti, et "Tell No One'ist" nii keskmiselt arvan, eriti peale kõigi nende vaimustunud kommentaaride ja arvustuste lugemist. See siis peakski olema "peaaegu täiuslik triller", loen ja hüppan kaks silma pärani lahti filmi. Lastearst Alex Becki naine tapetakse nende väljasõidu ajal loodusesse. Kaheksa aastat hiljem saabub tema meili peale video, milles vaatab vastu tema surnud abikaasa. See ei ole õudusulmekas, järelikult peab naine veel elus olema, järelikult peavad olema mõjuvad põhjused, miks ta kaheksa aastat surnut on mänginud; ja loomulikult peab olema väga mõjuv põhjus, miks ta pärast kogu seda aega taas välja ilmub. Ja need kõik on konstrueeritud, võiks öelda, lausa matemaatilise täpsusega: ei ühtegi auku, kõik tundub niivõrd loogiline, ja mis kõige hullem - kõik seletatakse ikka nii põhjalikult läbi, et iga loll mõistaks, mis toimub. Lõpus oli umbes sarnane tunne kui peale "Abre los ojosi" vaatamist - miks, miks kõik ära rääkida? Miks mitte jätta kasvõi üks auk, mille üle pead murda, üks seos, mis jääks mõistetamatuks?