Avarii

Crash
1996; lavastaja ja stsenarist David Cronenberg; osades James Spader, Deborah Kara Unger, Elias Koteas, Lauren Holly, Rosanna Arquette
9/10

Ähmased mälestused on ajast, mil esmakordselt "Crashi" peale sattusin - ainus jälje jätnud emotsioon on tohutu pinge; ja nüüd teist korda vaadates oli see ehk veelgi tugevam. Võiks muidugi väita, et "Crash" on labane ohuseksifilm, aga filmis esitatud seksi- ja avariistseenid loovad koostoimes hoopis midagi enamat. See on võimas tahtmine olla - pidevas teadmises oma surelikkusest ja selle seisundi ületamises. Ma ei nimetaks mitte mingil juhul ekraanil toimuvat "identiteedi otsinguid õõnsas tänapäeva ühiskonnas"; ma ei saa tegelikult üldse aru, kuidas on võimalik näha siin mingisugust "labasuse" kriittikat. Pigem on kõik nähtav liiga sügav; olgu, kindlasti mitte "intellektuaalsel" tasandil, aga füüsilisel ja mitteteadlikul. Ja identiteedi loomise asemel on käsil pigem selle lõhkumine; põgenemine kindlapiirilisest ja ühtsest minast, kellel on Elu, Kohustused, Töö, Perekond jne. Filmi tegelased sukelduvad sõna otseses mõttes oma ihade maailma, kus valitseb täielik identiteeditus, st et hüljatakse oma tead(vus)lik Mina ja astutakse otseselt ühendusse tehnoloogiaga, mis meie identiteeti ehk tänapäeval kõige rohkem mõjutab, ehkki seda ei taheta endale enamasti tunnistada.

"Crashi" tegelased ei astu vahekorda mitte niivõrd teineteisega kui tehnikaga; ja see võib olla ka põhjus, miks filmi vastuvõtt niivõrd vastuoluline oli; "tavalised" inimesed ei suuda ehk tunnistada endale masinate osatähtsust oma ihalustes ja fantaasiates; ei taheta tunnistada oma moondumist mitte-inimlikuks. Tehnoloogia peaks olema inimeste valitsetav, kõigest abivahend oma elu lihtsustamiseks; ehk kunagi (kauges tulevikus) ka nii paljuloodetud surematuse saavutamiseks - nt moondades teadvuse puhtaks informatsiooniks ja sisestades selle robotisse.

"Crash" keeldub aga mängimast inimese ülevamale küljele ehk "hingele" või vaimule, mõistusele ning ei taha kuidagi lahutada seda mateeriast, füüsisest, mis on igasuguse vaimu tegelik eeltingimus. See tähendab, et igasugune ratsionaalsus on ka paratamatult seksuaalne - ja just viimase kaudu käib siin vaimu ergastamine, üles äratamine. Lastes külmal metallil oma keha läbistada ja sandistada, lastes end tehnoloogial füüsiliselt moondada ja seeläbi end nii vaimselt kui kehaliselt erutada, lubatakse sel tungida inimese olemise kõige sügavamatesse soppidesse; õigupoolest vaid näidatakse seda, mis juba ammu toimub, aga mida ükski "normaalne" ja "terve" kaasaegse ühiskonna kodanik endale teadvustada ei taha. Tehnoloogia ei ole ammu enam dekoratsioon, millest peaks kaugemale minema, et avastada mingi "inimolemus", see on sügavaimal tasandil meie identiteedi pärisosa.