Hingede karneval

Carnival of Souls
1962; lavastaja Herk Harvey; stsenarist John Clifford; osades Candace Hilligoss, Frances Feist, Sidney Berger, Art Ellison
8/10

Auto põrutab sillalt alla otse jõepõhja. Müstilisel kombel pääseb üks noor naine ühegi kriimustuseta, ronib ise masinast välja ja ilmub hämmastunud pealtvaatajate silme ette läbiligunenuna, kuid muidu täiesti tervena. Ehk on õnnetusest saadud kahjustused hoopis psüühilised, sest naine hakkab nägema üht laibataolist meest, kes ilmub nii naise peegelpildina kui jälitajana. Ühesõnaga, kummitab. Aga ta ei saa olla hull, sest mõnikord ei näe eelnevalt hämmastunud vaatlejad teda ennastki. Justkui teda ei olekski olemas.

Siin hakkab film muutuma üsna segadusseajavaks, sest naise kuulumine kas surnute või elavate ilma ei ole mingitki moodi järjekindel. Ühes stseenis jutustab ta rahulikult kirikuõpetajaga ja järgmises proovib poes kleiti selga, ent ei ole võimeline seda ostma, sest keegi ei näe teda. Aga see ei ole öeldud halvustavalt, pigem annab see filmile just juurde selle, mille pärast tasub "Hingede karnevali" vaadata. See ei ole absoluutselt klassikaline õudusfilm kollide, sombide ja ehmatushetkedega, pigem on kogu film üks ehmatusmoment. Kogu tegevus toimub mingis võimatuse tsoonis, kus võib vabalt kohata ühekorraga nii naabrinaist kui tema ammusurnud vanaema, noorena. 40 aastat tagasi ja väga väikese eelarvega tehtuna on film eriti unenäolik - kõik tundub niivõrd ebareaalne, et tundub justkui reaalsus ei saagi siin võimalik olla; mitte millestki ei ole kinni haarata, et leida kindlustunnet oma olemasolus. Põhimõtteliselt näeb terve linna elanikkond hallutsinatsioone/surnuid, kui nad suhtlevad uppunud naisega, nii et hullusevõimalus on ümber pööratud: mitte peategelane ei ole hull, vaid terve tegelaskond. Kollektiivne hallutsinatsioon, mis paneb vana maja suremismärke tõlgendama surnute ellunaasmisena.

Muide, tasub jälgida silmi.