Deliirium

Delirio caldo
1972; lavastaja ja stsenarist Renato Polselli; osades Mickey Hargitay, Rita Calderoni, Raul Lovecchio, Christa Barrymore, Tano Cimarosa
5/10

Valisin filmi vaatamiseks pealkirja "Deliirium" järgi; tahtsin kogeda mingit hullumeelset mõrvarlikku nägemust. Siin on nägemused, mõrvad, orgiad, psühhiaatrid, psühhopaadid, piilujad jne, aga kogu see kraam näeb välja ebausutav - mis on hallutsinatoorse kogemuse kohta küll üpris veider etteheide; aga sellises deliiriumis ei suuda ma mitte kedagi ette kujutada, kus kõik on niivõrd selge. Jälle ehk imelik viga mainimiseks, sest film iseenesest on ikka piisavalt segane: tapetakse ja kepitakse ühegi nähtava põhjuseta, tegelased isegi ei tea, kes kellele otsa peale tegi, kellega magas ... Aga segadus ei võrdu deliirium, eriti kui silme ette manatud kujutlused tunduvad võimatult kunstlikud - keegi justkui ei usu oma tegevusse. Psüühilist seisundit võimsalt mõjutav deliirium peab aga mõjutama tundmatuseni tegelikkusetaju. "Delirio caldo" jäi mingisuguseks lasteaialapse joonistuseks, mis üritatud tõsta kunsti tasemele.