Crazy Heart
2009; lavastaja ja stsenarist Scott Cooper; osades Jeff Bridges, Maggie Gyllenhaal, Colin Farrell, Robert Duvall, Jack Nation
7/10

Bad Blake (Bridges) on hääbuva elu- ja kuulsuseküünlaga alkohoolikust kantrimuusik, kes natukese papi teenimiseks esineb õhtuti baarides ja korjab üles samuti vananevaid naisi, kelle juurest hommikul häbenedes põgeneb. Ühesõnaga, ei midagi head. Kuni ühel päeval siseneb Badi ellu noor ja kaunis reporter Jean (Gyllenhaal), kes veidral kombel (selliste filmide puhul küll lausa kohustuslikult) viskikäsna armub. Ühesõnaga, natuke head ja ei midagi uut. Hea on loomulikult näitlejad ja karakterid; Jeff mängib Blake'i küll mitte ehk Oscarit (mille ta küll võitis) väärivalt, ent siiski veenvalt ja kaastunnet äratavalt; hoopis tugevama mulje jättis Gyllenhaal, kelle rollis oli pidevalt võimalik tajuda pinget - alatine tahan-aga-ei-tohi(ks)-suhtumine, mis muudab ta käitumise vahel lausa arusaamatuks (ühes ja samas stseenis tõukab Blake'i jälestustundega eemale ning kohe seejärel suudleb kirglikult), ja just sellist võimetust ning eneseunustust Jean nõuabki. Mis Bridgesi puhul ehk enam häirima jäi, oli täpselt vastupidine: nii purjus peaga kui kaineks saades oli ta enam-vähem täpselt samasugune; kuigi film esitab tegelase transformatsiooni, ei suuda näitleja päriselt järgi jõuda.

Ja muusika on päris hea, ehkki kantri ei ole absoluutselt mu lemmik - kuid nagu Blake vastab Jeani küsimusele, "kust sa kõik need laulud võtad" - unfortunately, from life - tundub tõesti, et mitte ükski teine muusikastiil ei sobikski filmi emotsioone edastada. Lõppeks: üks täiesti tavaline koletis-armub-kaunitari-ja-lakkab-olemast-niiväga-koletis-lugu; ent õnneks väldib liigset ülepaisutatust ja jääb oma võimete piiridesse, milles on veel võimalik tajuda toimuvat kui päriselu ja mitte muinasjuttu. Tegelaste piisav keerukus ja loo piisav lihtsus toodavad täiesti vaadatava südamlikkuse-avalduse.