Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.

The Tourist
2010; lavastaja Florian Henckel von Donnersmarck; stsenaristid Florian Henckel von Donnersmarck, Christopher McQuarrie, Julian Fellowes; osades Angelina Jolie, Johnny Depp, Paul Bettany, Timothy Dalton, Steven Berkoff, Rufus Sewell
4/10

Mis juhtub, kui panna ühe kaustiku taha "The Usual Suspectsi" ja "The Lives of Othersi" stsenaristid? Võiks ju eeldada, et siit tuleb eriliselt nauditav, keerukas ja kaasahaarava süžeega põnevik? Aga tulemuseks on hoopis "Turist", mille narratiivi saatus ja saladuslike tegelaste identiteedid on teada juba esimestest minutitest peale. Muidugi ei ole see kavatsuslik, see on lihtsalt esimene paljudest asjadest, mis "Turistis" valesti läheb - ja neid on palju. Arvestades taolist äraandvat algust, võiks vähemasti arvata, et tuleb lõbus ja huumorirohke seiklus, mille kaks peaosalist pidevalt teineteist üle kavaldada püüavad - Johnny Depp ja Angelina Jolie peaksid ju selleks võimelised olema. Aga neile ei anta isegi võimalust, sest tegijad on otsustanud, et tuleb teha üks tõsine film. Läheneda naeruväärselt võimatule süžeele surmtõsiselt - järgmine viga. Niisiis, Depp teeb ehk oma karjääri ühe kahvatuima rolli, sest talle lihtsalt ei anta ühtegi head repliiki ning ta sõna otseses mõttes röövitakse karakterist tühjaks. Mis edasi? Tegelased, süžee ja dialoog on rikutud - ehk õnnestub lugu edasi anda ülimalt stiilselt, keskendudes vaatemängule ja ilule, mida kõrgklassi vargalugu peaks kuhjades võimaldama? Aga tõsist filmi ei saa ju liiga vaatemänguliseks ka teha, eks ole? Tund ja nelikümmend minutit kuiva teesklemist, et keegi ei tea, kes on müstiline Turist oma elektroonilise sigaretiga. Kunstiteos mõjub küll vahel žanrireeglite rikkumise kaudu tugevamalt ja teravamalt, aga siin on rikutud põhireeglit, ja seda kohe alguses - saladusfilm ilma saladuseta ja seega - võluta.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull
2008; lavastaja Steven Spielberg; stsenarist David Koepp; osades Harrison Ford, Shia LaBeouf, Cate Blanchett, Karen Allen, Ray Winstone, John Hurt, Jim Broadbent
3/10

"South Parkis" on episood, milles George Lucas ja Steven Spielberg vägistavad Indiana Jonesi, kõigi noorte ja vanade linnaelanike iidolit, kes on nüüd alandatud, perse upakile aetud ja mingi soojendatud pahaks läinud supi sisse hulpima tõugatud. Täpselt selline tunne on "Kristallpealuud" vaadates. Harrison Ford on 66 aastane ja jõuab end vaevu liigutada - mis võib olla, ma ei tea, põhjus, et pea kõik võitlus- ja tagaajamisstseenid on filmitud sinisel taustal. Ilmselt oli see ka odavam. Aga mis palju kurvem, ka selle taustaga ei ole viitsitud eriti vaeva näha, nii et kogu kraam tundub äärmuslikult võlts, mis võiks olla ka taotluslik, kui effekt ei oleks niivõrd staatiline. Kui tegelased džunglis kimavate autode peal mõõgavõitlust peavad, ei teki kiiruse ja dünaamika tunnet, vaid sõna otseses mõttes nad seisavad ekraanil. Nagu Harrison Fordi karjäär viimasel ajal, kui ta on mänginud vaid ühe ja sama ilmega kivinägu. Ega vanus teda väljendusrikkamaks tee. Natuke komöödiat nagu oleks, aga enam ei lõbusta kulunud väljendid nagu: Kid, I think you just brought a knife to a gunfight. Või "üllatusliinid" nagu Indiana-Jonesil-on-poeg. Või tulnukad, mis on samuti ülilohakalt välja arendatud ega tekita mingit müsteeriumit - muidugi nad on meie jumalad. Ei üllata, ei uuenda. Ainukesed meeldivused olid Cate Blanchett üle vindi keeratud aktsendiga vene bitchina ja Ray Winstone oma lõbusa pahatahtliku inglise aktsendiga (huvitav küll, miks ainult aktsendid (=erinevused) tunduvad huvitavad kogu ühenäolisuse sees?). Aga muidu ainult soojendab, kuid isegi pohmelli ei eemalda. "Tähesõdalaste" vägistamise võib veel Lucasele andeks anda, aga selle käki eest paneks küll trellide taha.