Somewhere
2010; lavastaja ja stsenarist Sofia Coppola; osades Stephen Dorff, Elle Fanning, Chris Pontius
5/10

Sofia Coppola uusim film on äärmuslikult minimalistlik mõtisklus sellest, mis elus on oluline, põhilistest inimlikest väärtustest; läheb enam-vähem ühte auku "Lost in Translationiga", aga ei saavuta sarnast tugevat mõju/emotsiooni. Üks probleem võib olla muidugi näitlejates: Stephen Dorff on terve filmi vältel tõsine ja naeratab vaid käsu peale, st naeratab vaid võltsi irvet, esinemaks kaanefotodel ja posteritel; Bill Murray seevastu oli juba olemuselt Huumor, mille taustal sai esile kerkida draama ja traagika, n-ö olemise mõttetus - ja huumor lubas sel välja kujuneda olemise talumatu kergusena. "Somewhere'i" peakangelane ega lavastaja isegi ei mõista nalja ega näe elus vähimatki absurdimärki. Nauding ja lõbu on tõsine töö, mis kulutab inimest ja viib surmale iga hetkega lähemale, märgistades iga hetke mõttetust. Stripparite etteaste ajal jäädakse magama tõelises depressioonis, selle asemel et enda olukorra üle veidikenegi irvitada. Sellest tõsidusest tuleneb võib-olla ka filmi minimaalne dialoog: mõttetuse üle ei saa arendada sügavmõttelist vestlust, ja kuna naermine ei ole lubatud, jääb üle vaikida. Kahjuks jätab Dorffi alatine sassis-mossis nägu üsna ükskõikseks. Tal justkui ei oleks põhjust kannatada, tahaks temalt küsida - mis on sul viga, oo, kuulsus? Loomulikult puuduvad tema eksistentsis need väärtused/emotsioonid, mis peaksid seda põhjendama, ühesõnaga puudub Elu Mõte. Aga kahjuks ei ole mul sellest eriti sooja ega külma, sest tütrega saab ta hästi läbi, Ferrari on olemas ja lõbustusi kui palju. Selline olukord on võimetus mõelda ja luua, mitte kannatus.

The Pervert's Guide to Cinema
2006; lavastaja Sophie Fiennes; stsenarist Slavoj Žižek
8/10

Žižeki filmifilosoofia vorm tundub mulle olevat tõeliselt kõige sobivam: valmistada meta-film, millesse saab kaasata episoode, mille abil demonstreerida oma mõttekäike. Kahjuks arvan samas, et Žižek on üks väheseid filosoofe, kes sellega niivõrd suurepäraselt hakkama saab. Ta tõepoolest naudib ekraanilolekut, oma segase energia laialilaotamist valgele linale, pugemist kuulsaisse filmistseenidesse ja nende lahtimonteerimist ning oma kõikjalevalguva isiku ümber taaskoondamist. Enamik filosoofe ei suudaks audiovisuaalses meediumis end ilmselgelt maksma panna, tähelepanu (veel enam, paariks tunniks) koondada ega seetõttu ka lihtsalt vaatajale-kuulajale kohale jõuda. Žižek on ekraanil aga tõeline id, jõud pimedast keldrist, õõnestamas pööningu super-ego. Cinema doesn't tell you what to desire, but how to desire. Filmid panevad fantaseerima harmooniast, korrast, unenäolikust maailmast, milles pole pragusid. Ja kui ka praod tekivad, nagu muide enamikus filmides (vastasel juhul poleks ju filme mõtet tehagi - narratiiv on ikkagi võimalik tänu korra katkestusele, konfliktile), siis vaid selleks, et lõpus (sümboolne) kord ja fantaasia taas - ja veel tugevamini - kehtima panna. Linnud rebestavad sümboolsuse, aga lõpuks saab Reaalne taas maha surutud. Olulisem aspekt Žižeki filmitõlgenduste puhul tundus olevat just loobumine sellest, et võtta tõesena, aktsepteeritavana ja ihaldatavana neid fantaasia ja korra mudeleid, mida kino meile pakub, vaid aru saada, et just nende mudelite lõhkumise-taaskehtestamise abil loob see meile sümboolset õig(s/l)ust - õpetab meile, kuidas peaksime ihaldama. Selle asjaolu mõistmine võimaldab meil ihaldada teisiti, (de)konstruktiivselt, mitte ainult projitseerivalt (mispuhul ei jookse linal mitte film, vaid hoopis mina - ego: You set a limit, you put a certain zone of limit, and though things remain exactly the way they were, it's perceived as another place. Precisely as the place onto which you can project your beliefs, your fears, things from your inner space.)

The Square
2008; lavastaja Nash Edgerton; stsenaristid Joel Edgerton ja Matthew Dabner; osades David Roberts, Claire van der Boom, Joel Edgerton, Anthony Hayes
7/10

"The Square'i" pealkiri võiks vabalt olla "Jada õnnetuid juhtumisi", aga see ei oleks ilmselgelt samavõrd ligitõmbav ega ka sobiv filmi tumedate ja masendavate toonidega. Põhimõtteliselt võib filmi vaadata kui tavalist moraalijutustust, mille järgi hea ei saa kunagi tuleneda kurjast. Pahandused sünnitavad vaid uusi pahandusi. Raymond on petab oma naist Carla Smithiga (esimene pahategu), kelle abikaasa on pööningule peitnud suure hulga sularaha; koos otsustavad armunud hunniku pappi ära varastada (teine pahategu) ja loodavad, et sellega ei kaasne suitsevaid kaheraudseid (vale-järeldus, sest eeldused on valed). Kohe järgneb esimene õnnetus: majas, mille rüüstamise nad korraldavad, magab abikaasa ema ja põleb sisse. Lihtsa varguse kaastulemiks on nüüd mõrv ja kõik läheb *****. Hästi see lugu lõppeda ei saa, on kohe algusest teada, ja võiks rikkuda filmi vaadatavuse. Aga säilib lootus, kuna tegude põhjuseks on ju armastus, mis peaks ületama kõik takistused. Kuid järjepidevalt kustutatakse nii tegelaste kui vaatajate lootused ja kaevatakse mõlemad nii sügavale auku, et ... Tegelikult jääb siiski püsima lootusesäde, sest, kuigi rahatu ja üksinda, kõnnib Raymond (ekraani)ööpimedusse elusana, jahtima uusi võimalusi. Killustunud elud annab teistmoodi uuesti kokku sulatada, ja inimesed jäävad armastama - nii vigu, kuritegusid kui ka ilu.

Boy A
2007; lavastaja John Crowley; stsenarist Mark O'Lowe; osades Andrew Garfield, Peter Mullan, Shaun Evans, Katie Lyons, Taylor Doherty, Siobhan Finneran, Skye Bennett
9/10

Minevik jääb sind alatiseks kummitama, ükskõik kui kaugele sa ka ei jookseks, kelleks ei muutuks. Sa ei ole üksnes praegune sina; kõik endised isikud jälitavad sind pidevalt. Täielik muutumine oleks võimalik vaid mäluta ühiskonnas, mäluta erakinimeses. Andrew Garfield (vägagi imetlusväärne roll muide) on vaikne inimene, kes nooruses (umbes 10-11aastasena) sooritas ränga kuriteo, misjärel pandi ta vangi "nii kauaks kui seaduslikult võimalik". Kinnipidamisasutusest väljub ta varastes kahekümnendates ja asub uut elu elama, uut identiteeti vormima Jack Burridge'ina. Ta leiab endale üsna pea enesekindla tüdruku, moodustab töökaaslastega tugeva sõprussideme ja päästab avariijärgselt autosse lõksu jäänud väikese tüdruku (vastaspoolus nooruse tapmisele). Ühesõnaga, täielik vastand mõrvarile, kellena ühiskond teda ette kujutab: heasüdamlik, sõbralik kohalik kangelane. Kõik tänu sellele, et kohalikud ei tea, kes ta päriselt on, mida ta teinud on; tema ühte tegu samastatakse loomulikult kogu tema olemusega - ta on koletis. Tema ise ei ole kunagi olnud mõrvar, ta tegi õnnetu vale teo, milleni viis üksikolukorra iseloom. Kas talle peaks andestama? Kas ta on see sündmus või veel keegi. Ühiskonna silmis jääb ta Tapmiseks, ja just see paneb teda tegutsema filmi finaali suunas. Igast Jacki liigutusest kumab teiste silmis läbi noor kuri Eric, ja teiste pilgud panevad teda ennastki sellisena identifitseerima. Unustamine on õnnistus - aga kas selliseid tegusid on vaja ja üleüldse saab unustada?

Dexter - 5. hooaeg
2010; osades Michael C. Hall, Jennifer Carpenter, Desmond Harrington, Julia Stiles, David Zayas, Lauren Vélez, C.S. Lee, Jonny Lee Miller, Peter Weller
5/10

Eelmise (tõeliselt suurepärase, meisterliku) hooaja lõpu järel olid mu ootused viienda suhtes vist võimatult üles krutitud. Rita tapmine pidi avama tohutud võimalused, kuidas sarja edasi viia, Dexterit metsikumaks kui kunagi varem muuta, panna ta tegutsema oma võimete piiril - aga kas seriaali kirjutajad olid neljanda hooajaga enda piirid kätte saanud? Dexteri ellu juhatatakse koheselt peale perekonna kaotamist uus blondiin, kes lootustandva esimese-osa-ärakeeramis-valmis-dexteri suudab hetkega maha rahustada, panna unustama Rita mõrva, Dexter on taas ära kodustatud. Rahulik, tõsine, kurvameelne - ei jälgegi huumorimeelega koletisest. Blondiin on Julia Stilesi mängitud Lumen, keda on vägistanud mitu meest, kes on kurja teinud veel kaheteistkümnele noorele naisele. Lumen palub Dexteri abi ja ühiste vaenlaste abil saavad nad ühte liidetud, armuma pandud. EI! EI! Dexter ei "armunud" ju isegi oma naisesse. Aga olgu, vaataks, kuidas vaenlastega lood. Põhiantikangelaseks on Jordan Chase (Jonny Lee Miller), motivatsiooni-mees, tegelane, kes suudab panna ükskõik keda tegema ükskõik mida. Ta on koondanud enda ümber kamba tüüpe, keda "motiveerib" tüdrukuid vägistama. Olgu, teguviis on ju vägagi pahaloomuline, aga ei ole usutav, et need tegelased suudaksid midagi taolist korda saata; neil ei ole sisemust. Isegi Jordan Chase'i algne-ego ei suuda teda väga sügavamaks muuta. Positiivse poole pealt peab mainima Peter Welleri Liddyt, kes mõjub siin ainukese tõeliselt halva tegelasena, olgugi et tegemist on kõigest kangekaelse politseinikuga, kes otsib taga "õiglust"; meenutab veidi "Naked Lunch'i"-Wellerit, ehk mõrvarlik-narkarlikult Hea. Tema nuuskimisest tulenevadki hooaja huvitavamad liinid - mentide omavahelised suhted-klaarimised, sellest aga ei piisa, et olla Dexteri-vääriline "Dexter". Kui järgmine hooaeg tehakse, loodetavasti on igasugused nutvad naised sealt kadunud.

13
2010; lavastaja Géla Babluani; stsenaristid Géla Babluani ja Greg Pruss; osades Sam Riley, Jason Statham, Mickey Rourke, Ray Winstone, Michael Shannon, Alexander Skarsgard, Emmanuelle Chriqui, David Zayas, Ben Gazzarra, 50 Cent, Gaby Hoffmann
7/10

Enamiku vaatamisajast oli mul õnn olla unustamise ohver, ma ei mäletanud täpselt, mis juhtus algses "13 Tzametis", sündmuste edasine käik jäi üldjuhul häguseks ja mina ootusärevaks. Aga tagasivaatavalt, stseenid juba nähtud, oli "13" algversiooni pea täielik koopia. Kas ameeriklased vihkavad tõesti nii palju subtiitreid, et kõik vähegi edukamad Euroopa filmid peab ümber tegema hollywoodi keeles? Ilmselt on aga asi hoopis tuttavates nägudes, staarides (keda siin jagub kuhjaga), kelle peale võib kindel olla. Minu jaoks töötas asi kuidagi vastupidi: suured staarid panduna taolisesse närveõgivasse higisesse olukorda tundusid kuidagi liiga kindlad; nad teavad, et pääsevad - olgugi et filmis võib neile kuul ajudesse sattuda, on tunnustatud linaloo remake'is osalemine garantii kuulsuse jätkumiseks, tee vaatajate rahakottidesse taaskord avardub (Rourke'ile on lubatud pea ainuke helge hetk filmis, tantsides ja rikkana lahkuda tapaareenilt ja vangistusest turvalisse vabadusse). Hea meel on loomulikult sellest, et originaali lavastaja-kirjutaja on kaasatud USA versiooni tegemiseks, mistõttu film ei ole siiski oma põhiolemust kaotanud. Nii et kui vaadata seda eraldi, eelnevat teadmata, ei ole kogemus sugugi halvem, või õigemini, on sama laastav, siseruumihirme loov, väljapääse blokeeriv püstolitoru-peas-kogemus kui Prantsuse versioon. Lihtsalt, "teistkordsel" vaatamisel on osa filmi hävitavast energiast kadunud, jäänud koopiamasinasse. Lootus juhuse kaudu teenida suur rahasumma on vist küll kõigil peast läbi käinud. Selle nimel üks öö vägivalda, hirmu, surma kogeda ei olegi ehk nii suur õnnetus? Kahjuks aga ei mängi lõpptulemuses juhus suurt rolli, sest mängijad ei ole need, kes otsustavad. Lõpus on trummel kuule täis, kuid relv on sattunud "juhuslikult" panustaja kätte.

Sid and Nancy
1986; lavastaja Alex Cox; stsenaristid Abbe Wool ja Alex Cox; osades Gary Oldman, Chloe Webb, Andrew Schofield, David Hayman, Xander Berkeley, Courtney Love
8/10

Ei mingit ilustamist, narko romantiseerimist ega punkarite heroiseerimist - Sex Pistolsi heroiniseering, kahetunnine bad trip. Film ei näita vist ühtegi hetke, mil Sid Vicious oleks selge mõistuse juures ja saaks aru, mis tema ümber toimub; läbi elu komberdamine, karjumine, oksendamine: kogu ümbritsev on sürreaalsus. Aga filmi teeb niivõrd heaks asjaolu, et kogu see sürreaalsus on õnnestunud edasi anda väga tõetruult. See on tegelaste tegelik maailm, nende vaatepunkt reaalsusele - seda ei eksisteeri. Alex Cox paigutab selle mitteolemise täpseisse ajaraamidesse ja ajaloolistesse tegelastesse; näitab narko-põgenemise õnneliku lõpu võimatust, üldse õnnelikkuse võimatust taolises seisundis. Vaatamata kuulsusele ei ole Sidil ja Nancyl kunagi tegelikult mitte midagi, nad peavad virelema, aeglaselt surema, lagunema elusast peast - armastus ja surm käsikäes, toimimas samaaegselt. Veel üks aspekt, mis teeb filmist Filmi: näitlejad. Jumal tänatud, et "Sid and Nancy" ei valminud Hollywoodis, kus osatäitjateks oleks ilmselt saanud kaks ilusat inimest, kutsikapilgud silmades: "tundke meile kaasa..." Oldman, mulle tundub, muutuski võtete ajaks enesekeskseks joobes hulluks; Webb on tõesti sellist tüüpi rääbakas tüdruk, kellesse saab armuma panna vaid heroiin. Filmi lõpp on muidugi täiuslik: keset prügimäge pitsat õgida ja leida oma unistuste naine ootamas. Nii kaugele ulatuvadki siin unistused, mis enamiku jaoks oleks luupainajad.

I'm Still Here
2010; lavastaja Casey Affleck; stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix; osades Joaquin Phoenix, Casey Affleck, Sean Combs, Antony Langdon, David Letterman, Ben Stiller, Elliot Gaynon
6/10

Niisiis, Joaquin Phoenix (edaspidi palun kutsuda 'JP') teatab, et on oma näitlejakarjääriga lõpparve teinud ja seejärel viib sellesama karjääri äärmuslikusse. Paljuski meenutab "I'm Still Here" Aronofsky ja Rourke'i "The Wrestlerit", mis esines justkui metafoor viimase karjäärile - peksasaamistele, -andmistele, kukkumistele ja taastõusmistele; ja just tänu sellele meisterlikule metafoorile on Rourke praegu jõudnud oma eluga justkui paradiisi, kus ta võib teha ükskõik mida, ilma et teda puutuks ükski kriitikanool. Muide, siin on üks stseen, kus JP komberdab kino ees, millel ilutseb suurelt ja kutsuvalt kiri "The Wrestler". Aga Affleck ja Phoenix tahavad asja kaugemale, sügavamale ja aina rohkem sita sisse viia. Metafoorist kaugemale. Nii et Joaquin mängib iseennast, JP-d, ja laskub aina enam hullumeelsusse, narkosse, enesehaletsusse, -piitsutamisse, -võõrandumisse. Mulle tundub, et filmi võiks võtta kui hüperbooli kõigi autobiograafiate, pihtimuste, eneseabitehnikate jne kohta. Tahate teada, milline ma tegelikult olen, mida teen, kellega seksin, kuhu situn, mis mu ninas leidub, kuidas mina maailmaga hakkama saan? Tahate näha, kuidas kuulsused elavad, tahate skandaali? Aga palun. Siin ma olen, ikka veel siin, ja teie samuti. Miks? Miks te vaatate, kuidas mulle suhu situtakse? Olgu, ma situn teilegi. Kui "Wrestler" oli võimas stiliseeritud (olgugi et üdini kehasse minev) fiktsioon, siis "I'm Still Here" on tõeline, tõelisuse saast; see ei ole film, vaid (meele)avaldus. Neelake seda, kuidas tahate. Aga ma tahaks näha, kuidas JP selle sita maha raputab.

Night Moves
1975; lavastaja Arthur Penn; stsenarist Alan Sharp; osades Gene Hackmann, Jennifer Warren, Susan Clark, Edward Binns, Harris Yulin, James Woods, Melanie Griffith, John Crawford, Anthony Costello
8/10

"Night Moves" paneb oma peategelase olukorra ette, kus ta ei pea lahendama mitte ainult noore tüdruku kadumist ja mõrva, vaid ka selle, kuidas olla elus, kuidas elada. Endine kuulus sportlane Harry Moseby on nüüd eradetektiiv, kes tegeleb enamasti igavate abielulahutustega, jälitab truudusetuid naisi ja mehi. Kannab ette, saab raha kätte ja liigub edasi. Enda petva naise juurde. Kes pidevalt süüdistab meest, et tegelikult ei lahenda ta midagi, mitte kunagi, ta jätab kõik pooleli, asjad arenema omapäi. Ta ei lahenda oma abielu. Kadunud noore Delly leiab ta Floridast oma kasuisa ja tema tüdruku juurest, toob koju hoolimatu ema juurde ja lahkub. Nii kui Moseby suudab oma naisega taas ennast jagada, suudab panna naise endasse armastavalt suhtuma, mõrvatakse tüdruk. Miks sa parem ei teeskle, et sa lahendad? Et matti saavutada, peab nägema kogu välja ja kõiki võimalikke käike ning samuti kõiki võimatuid. Niikaua aga kuni mäng käib, on kõikenägemine saavutamatu. Sest vaatamata mõningale sarnasusele, ei ole elu male. Siin ei käituta vaid vastavalt reeglitele ja mõistusele, samuti allutakse emotsioonidele ja ihadele, mis segavad mustad ja valged ruudud ühtlaseks halliks, nii et lootust võitjana väljuda - vaatamata Florida päikesele, ilusatele tüdrukutele, jazzmuusikale, viskile, rahale jne - ei ole kuskil näha. "Night Moves" on rida pimekäike kaotuse poole ja Harry teab seda kogu filmi jooksul, aga käitub - ta peab käituma - nagu ta oleks teel võidule.

Who's winning? - Nobody. One side is just losing slower than the other.

Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.

The Ninth Configuration
1980; lavastaja ja stsenarist William Peter Blatty; osades Stacy Keach, Scott Wilson, Jason Miller, Ed Flanders, Neville Brand, Moses Gunn, Robert Loggia, Alejandro Rey, George DiCenzo
10/10

Kui kirjeldada Blatty filmi vaid ühe sõnaga, peab valima sellise, mis mitte ei sulge, vaid avab edaspidiste kirjelduste välja, millelt on võimalik edasi minna ükskõik millistele teistele omadustele - rikas. Nii et järgnev on vaid tõsine kitsendus, mistõttu range soovitus filmi ise kogeda. Meid asetatakse sõjaväe hullumajana kasutatava lossi hoovi, kus tegutseb terve ajalugu; hullumeelsuse juures on vabastav asjaolu, et on võimalik siin-olemisest välja astuda, olla kes iganes, teha mida iganes. Uut psühhiaatrit Vincent Kane'i tervitab esimesena vastutav arst, kes on õigupoolest vaid tegeliku arsti püksid varastanud. Nii peab viimane enamuse filmi ajast tegutsema püksteta (tema autoriteeti kinnitava riietuseta), mis jätab ka tema positsiooni võrreldes teistega ebakindlaks. Sellest esimesest segadusest tehakse selgeks, et mitte midagi ei ole selge. Filmi esimene pool tegeleb loss-hullumaja sisemise elu keerukuse-(tragi)koomilisusega. Kane üritab patsiente aidata nii palju kui suudab, hoiab oma uksed alati kõigile avatud, ükskõik mis juhtub, on ta kindlameelselt hea. Nalja ja headust katkestavad aeg-ajalt peaarsti nutmapuhkemised, kui ta on just Kane'iga vestelnud. Selle kaudu saame teada, et Kane on siin ainuke ravimatu. Kui võimsas baarikaklusestseenis tema eelmine identiteet avaldub, värvub film radikaalselt tumedamaks, pannes mõtlema, miks küll me naersime, miks oli meil nii hea olla, kui tegelikult me jälgime heidikuid, hullunuid, väljaheidetuid, väljanaerduid. Sarnaselt paari postituse tagusele "Bad Lieutenantile" on siingi Kristuse ja religiooni temaatika tugevalt sisse kirjutatud (unenägu kuule maanduvast inimesest, kes kohtab seal ristilöödud Jeesust: viimane on igal pool, kuhu me ka ei vaataks, ja mõistab hukka), nii et lõpp on vältimatu surm, ohverdus (siinkohal küll enesetapp, mis pigem igaveseks hukutab), mis peab kaasinimese päästma.

The Last Man on Earth
1964; lavastaja Sidney Salkow; stsenaristid Richard Matheson, Furio M. Monetti, Ubaldo Ragona; osades Vincent Price, Franca Bettoia, Emma Danieli, Giacomo Rossi-Stuart
6/10

Doktor Robert Morgan tõuseb hommikul vaevaliselt voodist ja kurdab, et jälle üks päev ... jälle tuleb üks päev mööda saata. Ta ei ole aga tavaline mees, vaid viimane inimene maa peal, ja seda juba kolm aastat. Kogu inimkond on nakatunud kohutavasse tundmatusse viirusesse ning moondunud vampiir-zombideks. Nii et Vincent Price'il tuleb näitlemiskoormat samuti üksinda kanda; ta on teadlane, kes meeleheitlikult üritas leida viirusele võimalikku ravi, ta ei uskunud jama vampiiridest, surnust ülestõusnutest, ja nüüd peab ta iga päev neid tapma, tapma, tapma ... Price saab oma ülesandega täitsa hästi hakkama, ta on tõsine, masendunud, lootuse kaotanud, elab nüri rutiini toel, ühesõnaga viimane inimene, kellest inimlikkus hakkab vaikselt kaduma, viimased tilgad inimverd on veel jäänud. Keskkond on samuti täitsa sobiv, tühi, hall, kuid vahel, kui vaja, tuline nagu põrgu, mitte külm, vaid piinavalt palav. Filmi probleem seisneb minu jaoks tegevuses: ma ei jäänud pea kordagi filmi jooksul uskuma, et elavad surnud oleksid Price'i jaoks ohtlikud, nad justkui ei osanud rünnata - liiga laisad ja tegevusetud, hea teadlane võis nad käega lihtsalt eemale pühkida. Lisaks käitusid nad doktori maja ümber kui kamp liiga joobnud huligaane: tule välja, Morgan, lähme jooma-a-a ... Viimased kaks tegurit rikkusid minu jaoks tõeliselt hea filmielamuse, jäi täitsa vaadatav. Kui nüüd sisenevad aga teised inimesed (kes ei ole küll päris, vaid muteerunud), tuleb filmi samuti elu sisse, korraks. Aga siis peab Viimane kaduma. Ja Inimene on Maa pealt haihtunud.

Bad Lieutenant
1992; lavastaja Abel Ferrara; stsenaristid Victor Argo, Paul Calderon, Abel Ferrara, Zoe Lund; osades Harvey Keitel, Victor Argo, Paul Calderon, Leonard L. Thomas, Frankie Thorn, Robin Burrows, Victoria Bastel, Paul Hipp
9/10

Harvey Keiteli mängitud peategelane on nimetatud lihtsalt "The Lieutenant", mis ei avalda midagi tema isiklikust/privaatsest identiteedist, lühidalt, tal ei ole nime, ta ei ole indiviid. Ta on politseiniku (korravalvuri, kaitsja) üldistus, kes imeb endasse kogu ümbritseva "halva", kogu maailmavalu-kogemuse. Sellest "karmist reaalsusest" ei ole pääsu, ometi on tema tööks teisi sellest säästa, muuta nende elu hirmuvabaks. Temal ei olegi õigust sellest piinast vabaneda, ta peab olema valmis kõiki maailma õudusi taluma ja välja kannatama. "Leitnant" ongi kannataja võrdkuju, kes küll erinevalt Lunastajast ei andesta, ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas ümberkaudne kogukond end hävitab; tema käsutuses ei ole õndsat teadmist/teadmatust, et pattude andestus muudab omapäi jäetud retsid lõpuks ligimesearmastajaiks. Taluvuse suurendamiseks on parimaks vahendiks loomulikult narkootikumid, mille kasutamine filmi alguse kokaiinist areneb lõpuks heroiini süstimiseni. Ta vajub aina sügavamale, film ei anna vähimatki lootust paranemise suunas. Järk-järgult kaotab ta võime suhelda oma lähedastega, suhestuda ümbritsevaga üleüldse. Kui ta asub uurima nunna vägistamise juhtumit, vannub ta süüdlastele kättemaksu ja nõuab nunnalt viimaste nimesid. Nunn on ent juba neile andeks andnud, nagu Jeesuse kummardajale kohane. "Leitnandil", peale vestlust Jeesusega, ei jää samuti muud üle kui tunnistada, et inimesed ei tea, mida nad teevad, et tema ise ei tea, mis ta teeb. Nii et ta andestab, ja ohverdab ennast. "Bad Lieutenant" ei ole aga lugu sellest, kuidas mees, taibates oma tegude kurjust ja võimalikke halbu tagajärgi, avaldab endas pesitseva sisemise headuse ja ohverdab end teiste pattude nimel (ehkki paralleel Jeesusega on loomulikult olemas). See ohverdus ei tähenda kellelegi mitte midagi; tema surma hetkel ei tähendanud ta juba mitte midagi, tema eelnev elu ei tähendanud midagi. Nüüd võib küsida: kas sellised lood peaksid tõendama Jeesuse ohvri vajalikkust? Kes tapab, saab lunastatud mõnekümne palvega? Kes ei taha lunastust, kes soovib midagi enamat, näiteks vähemalt elatavat elu siin ilmas, surevad mõttetult, elavad vägivaldselt, teevad vaid kurja?

Slacker
1991; lavastaja ja stsenarist Richard Linklater; osades Richard Linklater, Rudy Basquez, Mark James, Keith McCormack, Jennifer Schaudies, Brecht Andresch
8/10

Richard Linklater, filmi alguses taksosse istudes, pakub oma monoloogiga (mille ajal taksojuht pingsalt teed vaatab ja manab jutu suhtes näole täiesti ükskõikse ilme) võtme kogu filmi mõistmiseks. Iga valik, mida me teeme, välistab kõik teised tegevusliinid, need haihtuvad olematusse ega realiseeru mitte kunagi, mistõttu näib, et meie elu jookseb ühte kindlat sirget rada mööda, millelt kõrvale kaldumine on ebanormaalsus, just nimelt kõrvalekalle. Mida me aga ei taju, on see, kui kõvasti tuleb tegelikult selle sirge raja läbi käimiseks vaeva näha. Ja kui palju tuleb vaeva näha selle raskuse representeerimiseks. Film jälgib justkui juhusliku valiku meetodil väga erinevaid karaktereid ühe päeva jooksul Austinis Texase osariigis, nende kõigi ühine joon on see, et nad just nimelt ei mahu sellele ühele sirgele joonele. "Heidikud", kes ei sobitu ühessegi aktsepteeritud ühiskondlikku gruppi ja keda enamasti tähelegi ei panda (või vähemasti nad sulandatakse üldpilti või visatakse selle raamidest välja nii, et nende erisusest ei jää suurt midagi järele). Linklater laseb neil kõigil endal mõne minuti jooksul kõnelda (ehkki loomulikult on ta ise neile sõnad suhu pannud), veeta aega oma seltskonnas, avada vaatajale enese maailm, kuni kaamerat hakkab huvitama järgmine "suvaline" mööduja. Ei mingit kindlat trajektoori ega ühtki peaosalist, kangelast. Niipea kui meid võiks hakata huvitama, mis tegelastest edasi saab, pöördub kaamera neist ära ega naase kunagi. Mis teeb selgeks, et õigupoolest eksisteerivad need tegelased vaid kaamera vaateväljas, vaid selles filmis. Nendega ei juhtu tegelikult edasi mitte midagi. Nii lihtne on ignoreerida iseenda keskkonda, meil on tarvis, et keegi näitaks näpuga, läbi kaamera, mis meie ümber toimub, et meid ümbritseb tohutu hulk võimalikke maailmu, mida me kunagi ei realiseeri, uskudes, et meie oma on see ainuke, et meie valikud on ainuõiged.

Agora
2009; lavastaja Alejandro Amenabar; stsenaristid Alejandro Amenabar ja Mateo Gil; osades Rachel Weisz, Max Minghella, Oscar Isaac, Ashraf Barhom, Michael Lonsdale, Sami Samir
7/10

"Agoraa" on Vana-Kreeka kogunemis-, kaubandus- ja arvamusplats. Kodanikud (ehk "vabad mehed") tulevad kokku ja vahetavad esemeid ning (elu)tõdesid. "Agoras" on platsi keskele asetatud naine, filosoof Hypatia, kes elas Aleksandrias 4.-5. sajandil pKr, ehk ajal, mil kristlus oli tõusmas ametlikuks religiooniks. Hypatia ümber tiirlevadki kolm religiooni, kolm tõde: kristlased, "paganad" ja juudid. Kolm tõde, mis kõik püüavad allutada neljandat - filosoofiat - ja teineteist ning asuda ise ajaloolise subjekti positsioonile, mis kõik tahavad öelda "meie" kõigi teiste nimel ja arvelt. Ajalugu kui sõda, lahing, mille võitja otsustab nii mineviku, tuleviku kui oleviku, aga ka igaviku (millal hakkas Maa tiirlema ümber Päikese?). Kui lihtsustada ja üldistada, võime (?) siin liigitada juutluse mineviku, paganluse oleviku ja kristluse tulevikuna, mis kirjutab eelmised oma käekirjas üle, "ristib". Ja loomulikult on filosoofia igavik, mis teab tõelist Tõde. Maa on kogu aeg ümber Päikese tiirelnud. Kui filmis (ajaloolise täpsuse huvides) asub domineerima kristlus, siis filmi "meie" on sisse kirjutatud Hypatiasse, filosoofiasse, igaviku teadjasse. "Meie", tänapäeva inimesed, teame, et kõik religioonid eksivad, "nemad" on kõigest kamp riiakaid ebausklikke (nagu R. Ebert ütles, et "Agora" tegeleb probleemiga ebausu ja teaduse vahekorrast [mis hetkest saab religioonist ebausk? loomulikult teaduse seisukohalt vaadates]). "Meie" võime äratada ellu mineviku tõdesid (mis veidral kombel valitsesid (?) maailma mitu tuhat aastat), kuid ainult selleks, et neid ümber lükata. Filosoofia ei kasuta vägivalda, ei hakka vastu, laseb end tappa, sest juba 2000 aastat tagasi ta teadis, et kõik ongi nii, nagu tema ütleb, et tema - tõde, teadus, tarkus - taassünnib "meis".

Mr. Nobody
2009; lavastaja ja stsenarist Jaco Van Dormael; osades Jared Leto, Sarah Polley, Diane Kruger, Rhys Ifans, Juno Temple, Toby Regbo, Natasha Little
7/10

Nemo Nobody on maailma vanim inimene, seda aastal 2092, mil kõik inimesed on saavutanud surematuse. Põnevusega oodatakse viimase sureliku hääbumist ehk hetke, mil inimkond võib selja taha jätta kõik vaevad ja kannatused: edasipidi ootab vaid õnnelik igavene paradiisielu. Nemo arvab aga, et ta on alles noor elujõuline mees, kes on abielus, lastega, kelle kogu elu ootab alles ees - ühesõnaga, ta on vales kohas, ja ajas. Kui film hakkab rajama teed läbi Nemo mälestuste, selgub, et neid on kuidagi liiga palju: ta on korraga abielus kolme naisega ja samal ajal vaid ühega. Niisiis, lisaks sellele, et ta ei eksisteeri siis, kui tema mälestused, eksisteerib ta lisaks mitmes (mälu?)ajas korraga. Samal ajal kui ülejäänud inimkonnal on üks ja ainus sirgjooneline lõputu aeg, on tema käsutuses mitu aja-ruumi-dimensiooni. Kui ülejäänud inimkonnal ei ole kunagi võimalust saavutada oma elu täiust, saavutab tema seda igal hetkel. Iga hetk eksisteerib korraga. Valikuid ei ole vaja teha, sest kõik toimub nii, nagu neid ei oleks kunagi tehtud. Kui mitte aru saada, mis on reaalsus, siis ei ole ka väljamõeldist, eksole? Reaalsusena tuleb lihtsalt kinnitada see, mis on kõige meeldivam: on võimalus tagantjärele valida, mis ma tegin; ma teen praegu kunagist, eksisteerin hetkel vaid seal, kuigi teades, mida mäletab surev vanamees, kes olen mina. Simulatsiooni jõud: kui reaalsust (st väljaspoolset toetuspinda) ei ole, siis on kõik reaalne. Iga kujutluspilt ja unistus saab teoks, sest ainus, millele toetuda, on tema ise. Kui ülejäänud inimkond jääb oma surematusse lõputult ootama ja kunagi rahuldust saavutamata, siis Nemo saavutab oma täiuse alati. Ja peale surma pöörab irvitades selja surematusele. Tema, surelik, elab kõikide surelike elu. Mr. Nobody = Everybody.

You have to make the right choice. As long as you don't choose, everything remains possible.

My Son, My Son, What Have Ye Done
2009; lavastaja Werner Herzog; stsenaristid Werner Herzog ja Herbert Golder; osades Michael Shannon, Willem Dafoe, Chloe Sevigny, Brad Dourif, Michael Pena, Udo Kier, Grace Zabriskie, Loretta Devine
8/10

Why is the whole world staring at me? Kui kogu maailma probleeme enda õlul kanda ja olla ainus, kes on võimeline jumala taevast maa peale tooma, on hullumine vältimatu. Kõige väiksemad pisiasjad tunduvad ülisuure tähtsusega ja kogu planeedi käekäiku muutvatena. Brad McCullumi teekond sisemise hääle jalajälgedes algab peale seda, kui ta on otsustanud keelduda koos sõpradega kärestikule kanuutama minemast. Loomulikult sõbrad upuvad, seega sisemine hääl ei valeta. Trauma muudab kõik edaspidised liigutused tähenduslikuks, iga liigutus murrab järjekordse osakese Bradist, sest kõik viitavad ühele tähendusele: sina oled vastutav maailma saatuse eest. Werner Herzog on hulluse kujundeisse püüdmises loomulikult tõeline meister. Siia tuleb lisada ka David Lynch, kes on filmi produtsent. Üheskoos on nad suutelised muutma puu otsa paigutatud korvpalli kõigi asjade Saladust sisaldavaks ja ema tehtud tarretise kõige kurja juureks. Jah, Brad tapab oma ema, sest asjade vältimatu kulg lihtsalt viis selleni. Siin ei ole midagi tegemist tervemõistusliku põhjusega, motiiviga; politseinikel ei ole siin midagi peale hakata - terve filmi jooksul päästavad nad olematuid pantvange ja ajavad niisama tühja juttu. Ehk otsivad Põhjust. Aga kuna 2000 aasta taguses näidendis tappis poeg oma ema, sest viimane omakorda tappis isa, siis lihtsalt peab kõik korduma. Jumal naaseb, poeg naaseb, ema peab võla tasuma, sest maailm toimib ringis, aeg käib ringiratast, jõuab alati samasse punkti tagasi ja Brad peab oma ema tapma. "Mis juhtus minu korvpalliga?"

Palindromes
2004; lavastaja ja stsenarist Todd Solondz; osades Matthew Faber, Angela Pietropinto, Bill Buell, Emani Sledge, Ellen Barkin, Valerie Shusterov, Stephen Adly Guirgis
10/10

It's not a baby. It's just a tumor.

Teismelise tüdruku Aviva südamesooviks (või kinnisideeks) on saada laps, teda kasvatada ja armastada. Tema emakssaamine toimub loomulikult ebaõnnestumiste kaudu, millest esimene on ema poolt teha kästud abort rasedusele, mis viljastati ehk kõige kiretuma vahekorra ajal, mida ma ekraanil näinud olen. Solondzile omaselt on tüdruku areng kujutatud "grotesksete argiolukordade" kaudu: stseenid tunduvad igati normaalsed ja argised, tegelased esmapilgul täiesti tavalised, aga ühel hetkel saab mõistetavaks, et miski on siin valesti, pea peale pööratud (nt Aviva "suhe" Joe/Earl/Bob-iga), aga just selle pööramise kaudu muutuvad argiolukorrad eriti teravalt oma tegelikus tehislikkuses äratuntavaks kui alatasa julmad, vägivaldsed, haavavad. Ja groteskselt, traagiliselt naljakad, sest mis peale naermise jääb üle kui lihtsalt ei lasta olla "sina ise", keda ei eksisteerigi, kuna teda mängivad nii noor poiss kui 150kilone neegritüdruk. Tuleb sünnitada ise, et olla lavastaja, vormida ennast teises; vaid oma lapse peal on võimalik rakendada "lubatud vägivalda", mida ümbruskond kasutas sinu peal. Mulle tundub, et "Palindromes" on pigem kättemaksu- kui südamlik arengulugu. Aviva kinnisidee on iseenda ärakasutamise, moonutamise eest tasuda, ennast ühte, vaid enda poolt kujundatavasse kehasse valada. Et lõpuks tema saaks sündida ja koonduda.

Suvepäevad kontoris

Daniel Kehlmann "Kuulsus"
Tartu: Atlex 2009; tõlkija Kristel Kaljund

"... igaüks heidab nalja ametnike, bürokraatide, pedantide ja paberimäärijate üle. Aga need oleme ju meie ise! Me, kontorirotid, tunneme end kõik kunstnike ja anarhistidena, vabade hingedena, salapäraste hulludena, kes ei allu sunnile ega normile. Igaühele meist on lubatud taevariiki ja keegi ei taha aru saada, et temas ei ole midagi erakordset ja et just see teistsugususe tunne teebki temast reegli." (106)

Ja igaüks neist eripärastest lumehelvestest on, kuigi ühendatud paljudel viisidel kõikvõimaliku tehnoloogia ja suhtlusviiside abil, ikkagi üksi omas maailmas, millest väljapääsu ei ole. Puudutus on ehmatav, kuna eksisteerib liiga palju proteese, mis meile inimesi vahendavad - kuni oleme vaid abivahendiks (liba)kommunikatsiooni toimimisele.

"Kui kummaline, et tehnika on meid asetanud maailma, kus ei ole kindlaid kohti. Räägid eikuskilt, võid olla kõikjal, ja kuna midagi ei saa kontrollida, on kõik, mida endale ette kujutad, põhimõtteliselt ka tõsi. Kui keegi ei saa tõestaada, kus ma olen, kui ma seda isegi päris täpselt ei tea, kus on siis instants mis otsustab? Tõelised ja ruumis fikseeritud kohad - need olid olemas enne seda, kui saime endale juhtmeta seadmed ning hakkasime kirjutama kirju, mis jõuavad kohale juba ärasaatmise sekundil." (109)

Elu ilma tähenduseta

Youth Without Youth
2007; lavastaja ja stsenarist Francis Ford Coppola; osades Tim Roth, Alexandra Maria Lara, Bruno Ganz, André Hennicke
9/10

Jacques Derrida "Speech and Phenomena"
- "Speech and Phenomena and Other Essays on Husserl's Theory of Signs"; Evanston: Northwestern University Press 1973; tõlk. David B. Allison; lk 3-104

Roger Ebert ütleb filmi kohta: There is such a thing as a complex film that rewards additional viewing and study, but "Youth Without Youth," I am afraid, is no more than it seems: a confusing slog through metaphysical murkiness. Tundub mulle aga, et just see komberdamine läbi metafüüsilise udu moodustab filmi tuuma.

Dominic, vananev professor, saab ühel heal päeval välgult otsetabamuse, misjärel temaga juhtub midagi imepärast: ta paraneb täielikult, ja lisaks näeb oma 70aastase eluea kohta väga nooruslik välja, umbes 35. Samal ajal omandab ta üleloomulikud võimed keeli õppida, teiste mõtetesse pugeda, kahestuda, ajas rännata jne. Dominic kohtab tütarlast, kellesse on pugenud iidne vaim, kes räägib ammusurnud keeli; iga seestumuskogemuse korral läheb vaim ajas aina enam tagasi, nii et on lootust jõuda algkeeleni ... Just seda ihaldab juba oma nooruspõlvest peale Dominic: avastada inimkeele päritolu ja inimlooma olemus.

A voice without differance, a voice without writing, is at once absolutely alive and absolutely dead (SP, lk 102). Differance (e.k on tõlgitud enamasti kui erinewus) tähendab pidevat tähenduse kohalolu edasilükkamist, st selle hetke, mil tähendus oleks eneseläbipaistev, tähistaja langeb tähistatavaga kokku - tähenduse kohalolu tähendaks niisiis täielikku eneseidentsust; märk langeb asjaga kokku; inimene on inimloomus. Erinewus on tähenduse, kommunikatsiooni, tähendusliku elu eeltingimus; erinewuseta täiskohalolu oleks surematus, nullseis, tasakaal, liikumatus. Vahendamata, keeleta elu ei ole eksistents. Dominic aga otsib ajaloost just seda momenti, milles inimloomus (ja -keel) alguse said, et sellega ühte langeda; ta otsib hetke, mis sulgeks tema erinewuse-liikumise. Ja seda igaveseks, annaks elule igavese tähenduse, muutumatu põhjenduse. Kahjuks: This movement of differance is not something that happens to a transcendental subject; it produces a subject (SP, lk 82). Erinewus, tähenduse pidev edasilükkamine, libisemine, on subjekti olemasoluks hädavajalik: elus, elamises ei saa tekkida sulgu, mis erinewuse peataks - sel juhul laguneks, haihtuks ka subjekt; eksistents ei saa minna teiselepoole elu ja surma. Elu sulu saab tekitada vaid surma abil. Erinewuse liikumine lakkab tähenduse kustumisega. Filmi lõpp saab olla vaid tähendusetu surm elu vaatepunktist.

Tetro
2009; lavastaja ja stsenarsit Francis Ford Coppola; osades Vincent Gallo, Alden Ehrenreich, Maribel Verdu, Klaus Maria Brandauer, Carmen Maura
8/10

Kevad ja kool ei lase viimasel ajal eriti filme vaadata, rääkimata veel neisse süvenemisest ja neist kirjutamisest. "Tetro" on aga film, millesse kindlasti tasub süveneda ja mille üle mõtiskleda. Pean tunnistama, et enne vaatama asumist kartsin, et tegemist on tavalise eneseleidmisefilmiga (mida see loomulikult samuti on), kuna Coppola viimased projektid ei ole just kõige silmapaistvamad olnud. Loo süžee on iseenest lihtne ja labane: noor 18aastane Bennie läheb Buenos Airesesse oma juuri ja olemust otsima, lootes vastused leida umbes 20 aastat vanema venna Tetro käest, kes kunagi oli lootustandev kirjanik, kuid nüüd on totaalselt sulgunud ja ennasthaletsev teatrivalgustaja ning keda hoiab elus vaid kauni tantsijanna Miranda armastus. Niisiis, Bennie ees on kogu tema minevik suletud, lukus ja võti minema visatud. See, kuidas Coppola järk-järgulist uste avamist ja käikude uuristamist mahasurutud mällu esitab, teeb "Tetro" vaatamisväärseks. Film on aeglane - aga isiksus(t)e (enese)avastamine käibki aegamööda. Tegevus toimub justkui lavastatud maailmas: olevik teatri- ja minevik muusikakeskkonnas, mis annab ka tegelaste endi tõelisele maailmale väljamõeldise maitse juurde: mitte miski toimunu/toimuv ei ole see, millena näib, millena seda tajutakse - mõju, tõlgendus ja tegelikkus lahknevad ja jooksevad kokku hoopis uutmoodi kooslusena. See aga ei takista sugugi tegelaste ega narratiivi arengut: tõeline areng toimib ju eksimuste kaudu? Huvitav on ka, et olevikusündmused, tänapäev on kujutatud mustvalgelt ja mälestused (mis tihti esitatakse kui (teatri)lavastused) värviliselt, isegi värvikirevalt, otsekui tahetaks rõhutada oleviku mahakäimist ja mõttetust võrreldes mineviku "kuldajaga". Ehkki, ma arvan, on asi pigem selles, et just minevikus ja mälus peituvad võtmed, millega muuta oma praegust isikut, seisundit ja suhteid rikkalikumaks. Ühesõnaga, üks ilus film.

Elurong

Train de vie
1998; lavastaja ja stsenarist Radu Mihaileanu; osades Lionel Abelanski, Rufus, Clément Harari, Michel Muller, Agathe de La Fontaine, Johan Leysen
8/10

Üks selle aasta lõpukirjandi teemasid oli "Argipäev vajab muinasjutte" - ja "Train de vie" sobib suurepäraselt üheks argumendiks/näiteks. 1941. aastal, kuuldes, et naaberkülasse on jõudnud natsiarmee, otsustavad ühe juudi küla elanikud ette võtta võltsdeporteerimise; kogu küla rongi ja Palestiinasse, puhastuse ja lunastuse suunas. Ettevõtmise algatajaks on narr Schlomo, kes justkui juhuslikult paotab huulte vahelt võimatuna näiva ettepaneku - kuid kõik võtavad selle vastu entusiasmi ja usuga teostumisvõimalusse. Niisiis - külaelanikest moodustatakse kaasaegse Euroopa mudelühiskond: natsid, kommunistid, juudid ... kõik algul võltsid, kuid mida kaugemale rong liigub, seda tõsisemalt kõik oma rollidesse sisse elavad; ettekujutusest saab taaskord tegelikkus - mis on juhitud ja käima lükatud narri poolt. Ümberringi möllab II maailmasõda, igal pool käib jõhker tapmine, kuid Elurongis lahendatakse probleemid naeruga, mida ei õnnestu ka tegelikel natsidel maha suruda, kuna need võtavad seda tõsiselt ... Rongi teekond lõpeb Vene rindel vabadusse sõitmisega, ümber käimas võimas lahing ja pommipildumine, kuid ükski neist ei taba rongi - sõda on selle väikese maailma elanikele kui ilutulestik, mille saatel Vabadusse purjetada. Aga jah, ilma selliste muinasjuttudeta vaevalt koonduslaagris toime tuleb.

Puhka rahus

Roosi nimi

Umberto Eco "Roosi nimi"
Eesti Päevalehe Raamat 2005 [1980]; tõlkija Merike Pau

"Roosi nimi" on raamat, kuhu on üritatud sisse panna kogu 14. sajandi mõttemaailm, esitada see detektiiviromaani kaitsva (lugejaid meelitava) maski all, ilukirjanduslikult näitlikustada semiootiliste meetodite rakendust, millega Eco oma teadlasekarjääri jooksul tegelenud on. Tulemuseks on mitmekihiline tekst, milles ühte liini järgida on õigupoolest võimatu - kõik on omavahel oskuslikult seotud; usk imbub teadusse, antikristus ja maailmalõpp kuritegudesse, kirjandus reaalsusse.

Frantsiskaani munk Baskerville'i William saabub benediktlaste kloostrisse, et aidata abtil lahendada noore munga Adelmo surm; kaasas on tal noviits Adso (ehk siis kokku paar Sherlock-Watson), kes esindab traditsioonilist mungalikku maailmapilti: autoriteetsed tekstid, tõde kui Jumala Sõna, maailm kui selle peegeldus ja moonutus; William on õppinud nii Pariisis kui Oxfordis, on tuttav modernse filosoofia, teadusega, eriti William Ockhami ja Roger Baconiga. Baskerville'i ideaalmaailmanägemuses peaksid seega olema religioon ja teadus, reaalne kogemus ja universaalsed tõed ühendatavad, ta loodab pidevalt, et tõde on kusagil olemas, aga peab selle alati viimasel hetkel läbi sõrmede minema laskma (umbes nagu Fox Mulder, ainult et William otsib tõelist ja maapealset maailmas, kus kõik ülejäänud otsivad üleloomulikku). Williami sõber Adso on ka ainus munk, kes laseb ennast temast mõjutada - ka tema hakkab lõpuks kahtlema, püstitama hüpoteese oma kogemuse - mitte autoriteeti ütluste - põhjal. Kogu ülejäänud seltskond jääb rõhutatult vanameelseks ja uuendusvaenulikuks. Eco on seega vastandanud uusaegse maailmapildi keskaegsega, vahel ehk liigselt esimesse tänapäevast postmodernsustki süstides; st iseennast Williami suu läbi väljendades.

Lisaks kuritegudele on raamatu teemaks 14. sajandil asetleidnud vägikaikaveod keisri ja paavsti vahel - kes peaks maailma valitsema? Leiame õpetlikke dialooge keskaegse maailmapildi illustreerimiseks, nt vaidlus Kristuse vaesuse üle; William leiab loomulikult siingi ainuõige lahenduse: seda ei ole võimalik kindlaks teha, mis on taaskord temapoolne läbikukkumine, kuna ta saabus kloostrisse keisri esindajana ... Loomulikult leiame tekstuaalse/matemaatilise maailmanägemise seast ka raamatukogu, mis on kokku pandud kui maailma mudel, labürint, millesse sisenedes on väljapääs peaaegu võimatu; raamatukogu on teadmiste säilitamise paik, teadmiste lukustamise paik - neid ei tohi edasi arendada, muuta; maailm peab jääma samaks. Kui kõik ülejäänud Williami ettevõtmised siin Antikristust ootavas mungapõrgus on määratud luhtumisele (inimelude päästmine, kiriku vaesuse vajalikkuse selgitamine, kuritegude lahendamine - William õigupoolest aitab kaasa ahela toimumisele: tõlgendus on osa tõest ..., religiooni reformeermine, teaduse ja religiooni lepitamine ...), siis vähemalt õnnestub tal lõpule viia alustatud põhjuste-tagajärgede ahel, mille lõpus süüdatakse põlema teadmiste arengut igati takistada püüdev raamatukogu - fikseeritud tõed on põletatud ja võib edasi minna Uude Aega, milles miski ei ole kindel, kuni pole kogemuslikult ja semiootiliselt kontrollitud.

Peacock
2010; lavastaja Michael Lander; stsenaristid Michael Lander ja Ryan O'Roy; osades Cillian Murphy, Ellen Page, Susan Sarandon, Josh Lucas, Bill Pullman, Keith Carradine
9/10

Huvitav, miks sellest filmist absoluutselt mitte midagi kuulda ei ole, miks sellest üldse keegi ei räägi? Eks parimatel ongi ilmselt tahtmine sõrmede vahelt minema lipsata. Skisofreenikute kujutamine filmides ei ole loomulikult midagi uut ja "Peacock" ei paku samuti mingit äärmuslikku orignaalsusttaotlevat lähenemist - ei tasu oodata visuaalšokki. Selle asemel pakub Michael Lander meile aeglase, intensiivse ja kriipiva kogemuse. Murphy mängib John Skillpat, kes töötab väikelinna Peacocki pangas - elu on rahulik ja rutiinne, ei toimu justkui midagi. Ent koju jõudes moondub John oma surnud emaks, kelle kaotusega ta ei suuda leppida; ta hoiab oma ema elus lastes tal eneses elada. Ühel päeval sõidab rong rööbastelt maha ja otse Johni aeda; viimane on parasjagu kehastunud oma emaks ning linnaelanikegi teadvusse jõuab Johni majas elav salapärane naine, keda hakatakse pidama tema abikaasaks. Tutvudes linnaelanikega, ei soovi aga ema enam varjus püsida, vaid suhelda - ja täielikult Johni üle domineerida.

Lapsepõlves ahistas ja piinas ema Johni ning isegi peale tema surma ei ole Johnil lootust pääseda. "Peacock" näitab märkimisväärse järjekindlusega ühe isiksuse täielikku moondumist teiseks. Film ei ole üles ehitatud ei tempokale võitlusele kahe pooluse vahel ega radikaalsetele süžeepööretele - juhtub see, mis on vältimatu: nõrgem kaotab. Cillian Murphy teeb vist küll oma elu parima rolli, kehastas samal ajal nii kõhklevat, närvilist ja ebakindlat Johni ning aina tugevust ja võimu koguvat ema, kes on oma kavatsustes kindel ega ole valmis hetkekski järele andma. Ehk võiks natuke nuriseda selle usutavuse üle, et mitte ükski tegelane ei pane tähele, et kaks on tegelikult üks - aga oma karaktereilt on need kaks niivõrd erinevad ja Murphy poolt täiuslikult välja mängitud, et seegi etteheide õige pea lahtub. Oma kindlasammulise kulgemisega ühe tegelase(pooluse) huku poole seab "Peacock" kahtluse alla tervikliku isiksuse kui sellise olemasolu üldse - mis juhtub kui ärkaksime iga päev kellegi erinevana, kel eelmises päeva isikust aimugi ei ole? mis juhtub kui "vale isik" asub domineerima? Ma saan ju olla vaid see, kes ma praegu olen?

Tetsuo the Iron Man

Tetsuo
1989; lavastaja ja stsenarsit Shinya Tsukamoto; osades Tomorowo Taguchi, Kei Fujiwara, Nobu Kanaoka
9/10

Kõige radikaalsem transformatsioon, mille inimene võib ette võtta, on moondumine mitte-inimeseks, mitte-elavaks asjaks. Tetsuo näitab tunni aja jooksul, kuidas inimene, muutudes asjaks, puhub viimasele elu sisse. Ja nii palju energiat ei ole metallile mitte üheski filmis antud. Tund aega inim-masina võitlust, armastust, rivaalitsemist, mis muudab samamoodi vaataja haavatavaks igasugustele proteesidele, olgu need kasvõi prillid - mis võivad ühel hetkel hakata ohustama/muutma tema identiteeti, mille ta lõppeks hoopiski kaotada võib. "Tetsuo" on justkui pikk techno-muusikavideo-õudusunenägu, mis sööb läbi silmakoobaste vaataja ajju ja tervesse kehassse, ei säästa ühtki rakku kogeja kehas. Muusika on häiriv ja samas alati kaasahaarav; keha ristamine-sandistamine-parendamine-sulandamine metalli ja tehnikaga on õudustäratav ja lummav; montaaž on ülikiire, jätmata vähimatki puhkehetke; kaamerapilk on läbistav, sisikonda tungiv. "Tetsuo" ei kasuta narratiivi edastamiseks peaaegu üleüldse teksti/dialoogi, kõik toimub kehalisel-tajumuslikul pinnal - ja seetõttu töötab film palju sügavamalt: ei mingit abstraktsiooni, ei mingit idealiseeringut inimese-tehnika suhete "suurest tulevikust", inimkeha täiustamisest jne - saab olla vaid kas täielik luupainaja-enesehävitus või perfektne sulandumine; ja loomulikult on need kaks tihedalt seotud, identiteet on kadunud mõlemal juhul, ja kaotama peab selle ka kogu ülejäänud maailm (kui loomulikult on veel ülepea alles "puhtaid inimesi") - Lets turn the whole world into metal!

Keskpäevapimedus

Arthur Koestler "Darkness at Noon"
Vintage 1994 [1940]; tõlkija Daphne Hardy

The party denied the free will of the individual - and at the same time it exacted his willing self-sacrifice. It denied his capacity to choose between two alternatives - and at the same time it demanded that he should constantly choose the right one. It denied his power to distinguish between good and evil - and at the same time it spoke pathetically of guilt and treachery (204). Seltsimees Rubashov arreteeritakse temale teadaolematutel põhjustel partei poolt, millesse ta ise kuulub ja millele ta on eluaeg ustav olnud. Aga: The party can never be mistaken ... You and I can make a mistake. Not the party. The party, comrade, is more than you and I and a thousand others like you and I. The party is the embodiment of the revolutionary idea in history (40-1). Partei on idee otsene kehastus; see idee on ajaloo vääramatu, vajalik ja paratamatu kulg, millele vastu olles on ainuvõimalikuks karistuseks surm. Objektiivsus subjektiivsuse vastu - ühiskonnaseadused üksikisiku (eksi)arvamuste vastu. The party knew only one crime: to swerve from the course laid out; and only one punishment: death ... it was the logical solution to political divergences (65).

Revolutsioonilise partei jaoks eksisteerib vaid üks loogika, mis saab lõppeda vaid ideaalses ühiskonnas. Teel peab kõik eksinud kõrvaldama. Ja parteil on alati õigus. Seega peab ka Rubashovi arreteerimine olema õigustatud. Olgugi et ta kogu oma eluaja jooksul ei saatnud korda ühtegi parteivastast tegu, avaldas ta nii mõnigi korda kahtlusi partei teekonna õigsuse suhtes, seadis Loogika kahtluse alla. Partei ise on idee kehastus - samamoodi on kõigil ideedel materiaalsed tagajärjed. Igasugustel arvamustel, juhuslikel sõnakõlksudel on paratamatult reaktsioonilised tagajärjed, mis õõnestavad partei tegevust ja järelikult õiget ajaloo kulgu. Ja see on ka Rubashovi jaoks piisav põhjus süü omaksvõtmisel - ta teab, et isiklikul/subjektiivsel tasandil on ta süütu, ta ei ole absoluutselt midagi valesti teinud, aga globaalsel/objektiivsel tasandil võivad tema vähimadki mõtted olla katastroofiliste tagajärgedega. Rubashov usub revolutsiooni ja parteisse, nende loogikasse, mistõttu ta peab olema süüdi.

ONE CAN ONLY BE CRUCIFIED IN THE NAME OF ONE'S OWN FAITH.

Karmid ajad

Harsh Times
2005; lavastaja ja stsenarist David Ayer; osades Christian Bale, Freddy Rodriguez, Eva Longoria, Chaka Forman, Tammy Trull, J.K. Simmons
7/10

Christian Bale on taaskord psüühiliselt ebastabiilne vägivallatseja, ainult nüüd puudub koomilisus ja iroonia - on jäänud vaid möödapääsmatu vajadus, tung tappa, kui asjad halvemuse poole pöörduma hakkavad. Bale mängib Jim Davist, sõjast "karastatud" karmi tegelast, kes saabub Los Angelesse eesmärgiga hakata tööle politseinikuna ja seeläbi teenida välja elamisluba oma mehhiklannast armastatule. Mike Alonzo (Rodriguez) on töötu tavaline kutt, kes asub koos Jimiga retkele läbi LA tänavate juues, savu suitsetades, "tööd otsides", laamendades, pekstes ja igasugu muid illegaalseid tegusid korda saates. Loomulikult ei saa kõik minna plaanipäraselt ja Jimi paanika/vägivallahood pööravad kõik segi ja tüürivad filmi vältimatult traagilist sihti mööda lõpuni. Terve filmi aeg on selge, et keegi tähtis tegelane peab surema.

Filmi lavastaja on David Ayer, kes kirjutas "Training Day", millest ka (vältimatult) sarnane atmosfäär, ent õnneks ei ole tegemist n-ö järjega või knock-offiga. "Harsh Times" esitab kogu eneseteostusliku rabelemise ja tegelaste vastutöötamise enese õnnestumisele kaasahaarava traagikaga. Tegemist ei ole sugugi mitte järjekordse võmmipõnevikuga, vaid tugeva karmi draamaga, milles ainuke toimiv loogika on hukatus. Ei mingit sädelust, päikesevalgust peegeldavaid suuri relvi, kulda jne, vaid liitrised õlled, varastatud savu, väljapekstud paarkümmend dollarit - kõik tundub võimalik, loomulik; samamoodi tundub täiesti loomulik tahtmine kõrgemale pürgida ja unistada - unistuste lõhkumine hävitab ka inimesed. I don't give a fuck - kui siin, siis pigem lihtsalt tapan, sest see on ainuke mida oskan; ainuke, mille nimel elan.

Raha või elu

Jacques Le Goff "Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal"
Tallinn: Varrak 2001; tõlkija Kaia Sisask

"Käesolevas raamatus üritan nimelt näidata, kuidas ideoloogilised tõkked võivad uue majandussüsteemi arengut kammitseda ja edasi lükata" (61). Vastupidiselt Marxile, kes väitis, et kõik kultuurilised ja sotsiaalsed nähtused on vaid majandussuhete pealiskiht, esitab Le Goff veenvalt just kultuurilisi ja religioosseid tingimusi, mis takistasid kapitalismi varast arengut; kultuur peab saama piisavalt küpseks, et soosida uut majandussüsteemi, vastasel juhul on areng võimatu. Loomulikult ei ole mõju ühepoolne, vaid vastastikune. Sedamööda, kuidas raha võim kasvas, tekkis aina tungivam vajadus laenamine ja liigkasuvõtmine seaduslikuks/lunastatavaks muuta, aga samal ajal ei olnud rahamajandusel võimalik areneda ilma religioosse heakskiiduta. Le Goff näitab, kuidas purgatoorium ja kapitalismi areng on omavahel tihedalt seotud - liigkasuvõtjate ainuke võimalus lunastuseks oli just puhastustuli, sest enne selle kontseptsiooni ilmumist heideti nad otseteed põrgusse, kust enam väljapääsu ei ole. Liigkasuvõtmine kui varastamine jumalalt on võimalik nüüd muuta õigustatud tehinguks ja laenajad on teel taevasse ja võidukäigule üle terve maailma. Aga: "Üks puhastustules olev liigkasuvõtja ei too veel kapitalismi" (80) - nii et lugege raamatut!

Armastusest

Bright Star
2009; lavastaja ja stsenarist Jane Campion; osades Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider
7/10

Californication
2007; looja Tom Kapinos; osades David Duchovny, Natascha McElhone, Madeleine Martin, Evan Handler, Pamela Adlon, Madeline Zima

Haige olles ei suuda midagi teha peale filmide/seriaalide vaatamise, tee joomise ja suitsetamise. Kahjuks kaob koos tervisega ka kirjutamisjõud. Eilse õhtu veetsin "Bright Stari" ja "Californicationi" seltsis ja pani lausa jahmatama, kui palju on kahe sajandi jooksul ühiskonna moraalinormid lõdvenenud. "Bright Star" esitab John Keatsi ja Fanny Brawne'i armastusloo; nende suhe oli platooniline, piirduti vaid hellade suudlustega ja häbeliku käest kinni hoidmisega, kui keegi läheduses viibis; selles et asi kunagi voodisse ei jõudnud, on esmajoones süüdi muidugi Keatsi tuberkuloos, millesse ta ei soovinud Fannyt nakatada. Ent siiski, kogu film on kui kaunis, pilvedes hõljuv ja puhas armastusluule, sekka natuke traagikat; kõik tunded on äärmuslikud, armukadedushooks piisab vaid Browni saadetud valentinipäeva kaardist, vabandus enesetapuks on Keatsi lahkumine paariks kuuks. Ühesõnaga, kehaline armastus ei mängi siin suurt rolli, vaid luuleline ja ideeline; peategelased elavad kui illusioonis, romantismiriimides. "Californicationi" armastus on seevastu läbinisti kehaline (pealkirigi ju viitab otseselt hooramisele), sõpraderingis õhtusöögil ropendatakse laste ees ja ameletakse avalikult; armukadeduseks annab ehk põhjust see, kui Hank Moody kogemata võõra naise vagiinasse sukeldub (klassikaline arusaamatus!); Runkel peksab süüdimatult oma kontoris iga päev pihku ja tema naine palub tal otsesõnu olla pornofilmis kaskadöörpolt. Nii "Californication" kui "Bright Star" ei suuda aga mõlemat poolust ühendada ja tasakaalustada; ma ei väidaks nagu oleks 200 aastaga toimunud tohutu allakäik, ei, lihtsalt esiplaanile on tõusnud eelnevalt varjatu ja ärapõlatu, mis omakorda oleks justkui välja tõrjunud eelnevad ideaalid: keegi ei usu enam "armastusse", kõigest keppimisse; tunded on asendunud kehade kokkupõrgetega - võib-olla, kui tundelisus kõrvale heita, on valuoht väiksem; enam ei ole kellelgi aega "tõeliselt" kannatada (Fanny Brawne on tänapäevaste kõrval ikka tõsine emo) ega tunda. Aga tegelikult, mis on tõelised tunded? Need, mida praegu tõeliseks peetakse - lihtsalt, poolused on radikaalselt vahetunud.

The Memory Thief
2007; lavastaja ja stsenarist Gil Kofman; osades Mark Webber, Rachel Miner, Jerry Adler, Peter Jacobson
8/10

Kuna varastamine viitab millegi endale omastamisele ja samal ajal teise sellest ilma jätmist, on ehk "Memory Thief" natuke eksitav pealkiri - mäluvarasteks võiks nimetada neonatse, kes eitavad holokausti toimumist. Lukas töötab kiirteeputkas ja jälgib mööduvaid inimesi, mõtleb kes nad on jne; vabal ajal käib ta haiglas vaatamas oma vegetatiivses seisundis ema ja vahib kodus pornokaid ning suitsetab. Tal ei ole elu, ei ole isiksust. Mõlemad peab ta laenama teistelt. Ühel päeval annab endine Auschwitzi vang talle videokasseti oma koonduslaagrimälestustega ja Lukases areneb välja obsessioon juutide kannatuste vastu. Ta ahmib kõik kättesaadavad tunnistused endasse ja elab holokausti uuesti läbi - tänapäeva Los Angeleses, kuni läheb vabatahtlikult laagririietuses vabasurma, kuna ei suuda enam kannatusi ja "tagakiusamist" taluda. Lukas on muidugi väga äärmuslik näide täielikult tühjast inimesest, kes ei saa mitte milleski enda peale toetuda, sest "ennast" lihtsalt ei eksisteeri; imedes võõraid mälestusi ja kogemusi tekitab ta enda jaoks reaalsuse, mida ei eksisteeri, ent mis on siiski tegelik - Lukas taaselustab ammukadunud mälupildid; tema kaudu elab edasi antisemitism, kuid (õnneks) vaadatakse teda kui hullu, tänapäeva ühiskonda mitte sobivat - holokausti-mälestuste taaskogemine ja läbimängimine (mitte lihtsalt mäletamine) ei leevenda ega kustuta midagi, sel tegevusel on tulemuseks ainult kas hirmu ja vägivalla taastootmine või ühiskonna korraldusest väljaheitmine (hullumine, sest keegi teine ei tunnusta).

Hardware
1990; lavastaja ja stsenarist Richard Stanley; osades Dylan McDermott, Stacy Travis, John Lynch, William Hootkins, Iggy Pop
7/10

Taaskord on (inim)maailm otsakorral. Vihma ei saja, valitseb kõrb, kõikjal käib sõda, laste saamine on ülimalt ohtlik, kuna suure tõenäosusega sünnivad järglasteks ebardid. Kaks eesmärki: rahvastikukontroll ja tehnoloogilise viljastamise väljaarendamine. Nagu alati, läheb kõik valesti; rahvastikukontrolli mehhanismide väljaarendamine on usaldatud sõjaväe kätte - ja on teada, et sealt ei tule kunagi midagi kasulikku ... Ilmub välja kõrbeliivast robotikolju, mis paistab välja täielikult elutu, ja Dylan McDermott viib selle heas usus oma tüdrukule, Stacy Travisele jõulukingituseks. Tuleb välja, et tegemist on isetaastumisvõimelise metallitükiga ning algab võitlus ... Et tegemist on väikse filmiga ja mitte suure kassahitiga, pakutakse meile inimkonna võitlusest masinatega vaid väikest fragmenti; vabalt võiks "Hardware'i" lavastada ka teatrietendusena, misjuhul oleks ta ehk veelgi mõjuvam. Kogu tegevus toimub põhiliselt ühes korteris, millesse lõpuks mahutatakse ära pea kogu filmi tegelaskond; väike ruum on täis tuubitud arvutimonitore ja muud tehnikakoli ning õhk muudetud lämbeks, punaseks ja kohe-kohe plahvatavaks, mis teeb kokku piisavalt ulmelise ja maailmalõpulise atmosfääri. Suure pildi esitamiseks ei ole samuti tarvis luua uusi võimsaid ehitisi ja joonistada lõputuid maastike - piisab lõhutud, vaevu töötavate tehaste vaevalisest tossamisest keset punast kõrvetavat kõrbe ja ongi apokalüpsis valmis. Õnneks ei ürita "Hardware" esitada suurejoonelist viimsepäevalahingut inimeste ja masinate vahel; väikesest tükist, natukesest papist ja metallist (ja meediateatest, et kohe hakatakse tootma robotite esimest 800 prototüüpi - nii et minge tööle! tootma iseenda hukatust!) piisab, et valmis meisterdada korralik ohufilm.

Robotile Ameerika lipu maalimine oli meeldiv lüke - This is what you want, this is what you get ...

Sputnik Sweetheart

Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart"
London: Vintage Books 2002 [1999]; tõlkija Philip Gabriel

"Sputnik Sweetheart" on kindlasti lihtsaim raamat, mida viimasel ajal olen lugenud; keelekasutus on niivõrd loomulik ja "tavapärane", et ei valmista isegi inglise keeles veidi vähem kodus olevale inimesele mitte mingit peavalu. Samuti teksti sujuvus, mis lihtsalt haarab kaasa ega lase enam raamatut käest ära panna. See aga ei tähenda, nagu Murakami puhul ikka, et tekst ja ses käsitletud teemad oleks lihtsad, kerged ja hõlpsalt seeditavad.

So that's how we live our lives. No matter how deep and fatal the loss ... we continue to play out our lives this way, in silence. We draw ever nearer to our allotted span of time, bidding it farewell as it trails off behind. Repeating, often adroitly, the endless deeds of everyday. Leaving behind a feeling of immeasurable emptiness.

... we were wonderful traveling companions, but in the end no more than lonely lumps of metal on their own separate orbits. From far off they look like beautiful shooting stars, but in reality they're nothing more than prisons, where each of us is locked up alone, going nowhere. When the orbits of these two satellites of ours happened to cross paths, we could be together. Maybe even open up our hearts to each other. But that was only for the briefest moment. In the next instant we'd be in absolute solitude. Until we burned up and became nothing.

Väike kaunis lühidas proosas kirjutatud raamatu üksildusest, oma kesta avamise püüetest, selle täitmise raskustest millegi tähendusliku ja tähtsaga; avanemisest ja selle võimatusest maailmale, teistele inimestele. Nagu Murakamile omane, kohtame siin müstilisi kasse ja tegelasi, kes käituvad kassilikult või kellel nendega mingi seletamatu suhe; liigume läbi paralleelmaailmade, lahkume läbi peegli mujale, et muundatuna naasta. Siin aga on see teine maailm õigupoolest täiesti siinpoolne, iseenda sees, endasse suletud ja võti on minema visatud. Näiteks stseen, milles Miu lukustab end (alateadlikult) ööseks lõbustuspargi vaaterattale, et läbi binokli silmade vaadata iseenda vägistamist, mis on sihilik iseenda kaotamine, muutumine teiseks, et unustada; mis samal ajal tähendab, et ei suudeta kunagi enam "ise" olla. Iseenda teadvuse poolt vangistatud iseendast välja, teise, tundmatusse maailma.

So what should we do to avoid collision? Logically, it's easy. The answer is dreams. Dreaming on and on. Entering the world of dreams, and never coming out. Living there for the rest of time. - Unenäomaailma, kus ei eksisteeri piire, uuestisünd on võimalik ja kõik on reaalne. Ainuke probleem on selles, et uni on surm, millesse liialt süvenedes ei ole võimalik naasta. Jääb tühi kest metalse läikega. Kõmisev ja õõnes.

Uus Maailm

The New World
2005; lavastaja ja stsenarist Terrence Malick; osades Colin Farrell, Q'orianka Kilcher, Christopher Plummer, Christian Bale, Wes Studi, David Thewlis
8/10

Kui "Uuest Maailmast" ka midagi muud leida ei õnnestu, siis Ilu on siin lausa üle ääre voolavalt palju. Film ei keskendu sündmustele ja tegutsemisele vaid tunnetele, muljetele, (loodus)vaadetele ja tegelaste ilmetele ning reaktsioonidele kohtumisel võõra ja tundmatuga. Üks ülekahetunnine võimas impressioon. Isegi kui leiab aset dialoog, ei keskenduta kõnelejale vaid kuulajale, kogejale - näidatakse, kuidas ta imeb endasse teist (inimest, kultuuri ...). Kogu selle välise ilu juures võib väga lihtsalt jääda mulje üliidealiseeritud maailmanägemisest, kus teist tajutakse vigadeta utoopilise ühiskonnana (Smith kirjeldab indiaanlasi algul kui läbinisti häid, hirmude, kadeduseta, unelmataolisi inimloomi), kus - kuigi asudes samal maapinnal - kujutatakse indiaanlaste asulat palju värviderohkemalt kui inglaste oma, viimane on hall, vihmane, lärmakas, pidevalt võitlev; indiaanlased mängivad ja hellitavad üksteist päevad läbi. Aga see on, mulle tundub, just nähtuna kapten Smithi silmade läbi, sest kui asi läheb võitluseni, on indiaanlased täpselt sama julmad ja tapmisvalmid kui Vana Maailma esindajadki, ja kadedusepuudumisest ei ole märkigi. Uus Maailm ei ole kaugeltki ideaalne, sealtpoolt vaadatuna (kauni indiaanlanna pilgu läbi) on Vana täpselt samamoodi imeline, justkui illusioon, mida vaadates ei suudeta alguses oma silmi uskuda. Rohi on alati rohelisem naabri aias. Malicki film suudab mõlemaid Maailmu kujutada imelise kogemusena, mida ammulisui endasse immutada; viga on vaid selles, et liiga palju ilu tekitab ahnust, kadedust, omandamisiha, mis võimupositsioonil olles avaldub vägivalla ja tapmisena. Ilu ei ole kunagi (kahjuks) süütu.

Teadmine

Knowing
2009; lavastaja Alex Proyas; stsenaristid Ryne Douglas Pearson, Juliet Snowden, Stiles White; osades Nicolas Cage, Chandler Canterbury, Rose Byrne, Lara Robinson
6/10

"Teadmine" tegeleb järjekordse maailmalõpuennustusega. Calebi, professor Johnathan Koestleri poja kätte satub 50 aastat tagasi tema koolis ajakapslisse peidetud müstiline arvudejada; ühel õhtul viskit kuritarvitades vaatab John paberilehte pingsalt ja eristab esimese asjana kuupäeva 9/11/01 ja täpse ohvrite arvu; tuleb välja, et ka kõik ülejäänud numbrikombinatsioonid on viited katastroofidele - ja viimased kuupäevad on tulevikus! Kuna tegemist on kosmilise mustriga, mida lihtinimesel nagu prof. Koestler ei ole võimalik muuta, ei ole ka teadmisest kasu mitte kui midagi - kõik juhtub olenemata väikeste inimloomade tegevusest. Filmi ambitsioonid on kahjuks, mulle tundub, liiga suured; ideede võimsus ja ohtlikkus, millega Nicolas Cage ja kompanii tegelema peavad, jätavad viimased üsna tihti lihtsalt naeruväärsesse olukorda - film on rõhutatult tõsine (päike ikkagi paneb Maa plahvatama - mis ses naljakat saab olla?), kuid näitlejad ei usu, Cage on rohkem kui üks kord vahtimas tulnukaid näoga, et "sitta ma teid usun!" ja maailmalõpu hõng on kahjuks asendatud õnnetustemürgliga ja tagaajamistega; ning kahjuks ei saa maailm kunagi otsa ilma üleloomuliku kehastuseta, ikka peavad olema mingid ebamaised olendid, kes näevad inimestega hämmastavalt sarnased välja (üks väga naljakas stseen: kuna võõrkehad ei räägi, vaid suhtlevad telepaatiliselt, siis Cage ja tulnuk vahivad teineteisele surmtõsiste nägudega umbes minut aega otsa, kuni Nicolas täiest kõrist karjub "Ma ei saa aru, mida sa räägid?!" - nojah, ehk seepärast, et ta on vait ...).