Shock Corridor
1963; lavastaja ja stsenarist Samuel Fuller; osades Peter Breck, Constance Powers, Gene Evans, James Best, Hari Rhodes, Larry Tucker, Chuck Roberson, John Matthews
7/10

Johnny Barrett on noor vihane ajakirjanik, kes teeb kõik, et võita oma elukutse ihaldatuim preemia, Pulitzeri auhind. Võimalus avaneb, kui hullumajas jääb lahendamata mõrv: Johnny laseb ennast segaseks tunnistada ja sisse kirjutada, et saaks rahulikult tunnistajaid üle kuulata. You've gotta' be crazy to want to be committed to an insane asylum to solve a murder. Probleem on aga selles, et hullumeelsed ei ole just kõige kindlamad ja avameelsemad tunnistajad; maailmast eraldatud (nii füüsiliselt vaimuhaiglas kui mentaalse seisundi tõttu) tegelevad nad kõige muu kui sinu küsimustele vastamisega, näiteks öiste ooperilaulmistega, ku klux klani asutamisega, lahingute organiseerimisega jne. Ainult et KKK-d asutab neeger ja last ootab mees. Kõik on kas ülekeeratud või ümberpööratud, õigemini niivõrd üle vindi keeratud, et lõpuks on murdumine vältimatu - neeger hakkab vihkama neegreid ja Johnny, kes sai haiglasse tänu sellele, et väitis oma armukese olevat oma õe, kelle vastu ta sügavat seksuaalset iha tunneb (diagnoos: erotic dementia), hakkabki armastatus nägema õde ja tundma vastikust tema puudutuste vastu (ehk on ka põhjuseks tema eksirännak nümfomaanide osakonda, kus ta korralikult läbi materdatakse). Johnny hüppab ettevalmistuseta tundmatusse ning tal ei lootustki väljuda iseendana; ta hakkab nägema hallutsinatsioone, muutub paranoiliseks ja järk-järgult kaotab oma kõnevõime (esmakordselt ei suuda ta rääkida peale elektriravi). Kogu filmi vältel kuuleme Johnny sisemonoloogi, mis kinnitab, et tegelikult on ta terve mõistuse juures, lahendab ikka veel oma mõrvalugu ja kõik läheb hästi. Kuna lõpuks on just küsimus who killed Sloan in the kitchen? see, mis ta lõplikult hulluks ajab, võiks mõrva lahendamine olla ehk paremini ja keerukamalt välja arendatud, aga võib-olla ongi vajalik, et asi püsiks taustal kinnisideena, kättesaamatu ja ohtlikuna. Sest peale lahendamist ei suuda Johnny enam üldse kontakteeruda, erootilisest võlts-dementsusest on saanud katatooniline skisofreenia. Ja räägivad kõik teised, ümbrus, müra, ka sisemiselt on Johnny kadunud.

Mimic
1997; lavastaja Guillermo del Toro; stsenaristid Matthew Robbins ja Guillermo del Toro; osades Mira Sorvino, Jeremy Northam, Josh Brolin, Giancarlo Giannini, Alexander Goodwin, F. Murray Abraham, Charles S. Dutton
7/10

Teadlased loovad geneetiliselt muundatud putuka, et võidelda keemilisele kontrollile allumatute surmavat viirust levitavate prussakatega; uus putukas - sobivalt nimetatud Judas - on disainitud steriilsena ja mõistetud surma kuus kuud pärast ellu äratamist. Loomulikult ei lähe evolutsioon rada mööda, mis teadlased ennustavad laborikatsete põhjal; looduses on teised tingimused ja liikidel on arengus samuti oma sõna öelda, mitte ainult keskkonnatingimustel. Niisiis arendab uus putukaliik endas välja mimikri-oskuse imiteerida inimest - oma peamist looduslikku kiskjat - ja otsustab kasvada ka tema suuruseks, omandades nii putuka kui inimese füsioloogilised omadused. Väga, väga tavapärane süžee ja lõpplahendus, sisaldades nii lõpukolli kui õnnelikku perekondlikku taaskohtumismomenti üleva muusikaga. Aga siin ei ole oluline, mis juhtub, vaid kuidas juhtub. Del Torole meeldib asetada lapsi silmitsi koletistega, sest nemad on ainsad, kes koletisi mõistavad, kes suudavad orienteeruda koletiste pimedas maailmas; täiskasvanute jaoks on toimuv õudne ja vastikusttekitav, kuid laps suudab tänu oma fantaasiale (mille abil ta taolisi olukordi pidevalt ette kujutab) ainukesena mõista, mis seal toimub. Väike poiss Chuy kutsub end röövinud putukkoletist Funny-Shoes-Man ja lõpuks ka lihtsalt Friend. Täiskasvanud on need, kes peavad hirmu tundma, vaadates ja kogedes, mida laps on välja mõelnud. Niisiis meid saadetakse limastesse ja pimedadesse allmaaraudteetunnelitesse vähimagi pääsemislootuseta vastamisi meie eneste tekitatud hirmudega. Koletisedisainerid on siin hirmude elluäratamisega teinud suurepärast tööd, luues mantliga inimkujutise, kellest koorub välja hiiglaslik Juudas-putuk. Koostöös pimeda allmaailmaga on mõju võrrelda "Alieni" laevaatmosfääriga: otse koletise kõhus - ja sind seeditakse vaikselt.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull
2008; lavastaja Steven Spielberg; stsenarist David Koepp; osades Harrison Ford, Shia LaBeouf, Cate Blanchett, Karen Allen, Ray Winstone, John Hurt, Jim Broadbent
3/10

"South Parkis" on episood, milles George Lucas ja Steven Spielberg vägistavad Indiana Jonesi, kõigi noorte ja vanade linnaelanike iidolit, kes on nüüd alandatud, perse upakile aetud ja mingi soojendatud pahaks läinud supi sisse hulpima tõugatud. Täpselt selline tunne on "Kristallpealuud" vaadates. Harrison Ford on 66 aastane ja jõuab end vaevu liigutada - mis võib olla, ma ei tea, põhjus, et pea kõik võitlus- ja tagaajamisstseenid on filmitud sinisel taustal. Ilmselt oli see ka odavam. Aga mis palju kurvem, ka selle taustaga ei ole viitsitud eriti vaeva näha, nii et kogu kraam tundub äärmuslikult võlts, mis võiks olla ka taotluslik, kui effekt ei oleks niivõrd staatiline. Kui tegelased džunglis kimavate autode peal mõõgavõitlust peavad, ei teki kiiruse ja dünaamika tunnet, vaid sõna otseses mõttes nad seisavad ekraanil. Nagu Harrison Fordi karjäär viimasel ajal, kui ta on mänginud vaid ühe ja sama ilmega kivinägu. Ega vanus teda väljendusrikkamaks tee. Natuke komöödiat nagu oleks, aga enam ei lõbusta kulunud väljendid nagu: Kid, I think you just brought a knife to a gunfight. Või "üllatusliinid" nagu Indiana-Jonesil-on-poeg. Või tulnukad, mis on samuti ülilohakalt välja arendatud ega tekita mingit müsteeriumit - muidugi nad on meie jumalad. Ei üllata, ei uuenda. Ainukesed meeldivused olid Cate Blanchett üle vindi keeratud aktsendiga vene bitchina ja Ray Winstone oma lõbusa pahatahtliku inglise aktsendiga (huvitav küll, miks ainult aktsendid (=erinevused) tunduvad huvitavad kogu ühenäolisuse sees?). Aga muidu ainult soojendab, kuid isegi pohmelli ei eemalda. "Tähesõdalaste" vägistamise võib veel Lucasele andeks anda, aga selle käki eest paneks küll trellide taha.

Leaves of Grass
2009; lavastaja ja stsenarist Tim Blake Nelson; osades Edward Norton, Tim Blake Nelson, Susan Sarandon, Keri Russell, Melanie Lynskey, Lucy DeVito, Josh Pais
8/10

Edward Norton mängib identseid kaksikvendasid, kes on teineteisest täiesti erinevad. Bill Kincaid on ülikoolis klassikalise filosoofia professor, kes jääb tegutsemist alati võimalikult kaugele, kes mõtleb alati enne üle kui üldse tegudeni jõuab. Brady on maakast narkodiiler Oklahomas, kes tegutseb alati enne kui mõtleb ja seega satub ikka ja jälle pahandustesse. Niisiis on Brady töö tuua Bill "tagasi ellu" ja viimase töö päästa Brady eksistents mõttetust sebimisest. Brady laseb Billile teatada, et ta on surnud ja meelitab ta seekaudu Oklahomasse, et kasutada Billi alibina plaanitud kuriteole ... Nii saavad kokku ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt; ja kurat kui hästi Norton nende mängimisega toime tuleb. Muidugi tuleb välja, et tegelikult ei ole nad üldse niivõrd erinevad ja neil on rohkem ühist kui Bill, kes põgenes Oklahomast plaaniga mitte kunagi naasta, karta oskas. Aga filmivaataja meeleheaks ei ole see kokkusaamine tehtud ülimagusaks läägeks rõõmupisaratega kaetud kokkusaamislooks; siin on musta huumorit nii kurbuses kui õnnes. Tegelikult edasi jutustades ma pigem rikun eesolevat filmielamust kui suudan seda paremaks soovitada. Tõesti üks parimaid (draama)komöödiaid, mille Edward-Nortonite-vahelised jutuajamised on lausa pärliväärilised. Näiteks kanepilaksu all filosoofiast kõnelemine: Who you writing about now, some fella called Heidegigger? - Heidegger. And why are we talking about this right now? - Just solvin' problems, man, just solvin' problems. Aga seda peab lihtsalt ise nägema. Siin on midagi Coenitelt, midagi Tarantinolt, aga ei tööta kunagi kui koopia, vaid puhas originaal. Kuna üks peategelastest on filosoofia professor, kes armub luuletajasse, ja filmi pealkiri "Leaves of Grass", pakub luule ka filmi põhiprobleemi: Who makes the rules?

Jon Ronson „Mehed, kes jõllitavad kitsesid”
Varrak 2010; tõlkija Juhan Habicht

Jon Ronsoni raamatu põhjal tegi Grant Heslov 2009. aastal filmi, mis on puhas absurd ja komöödia heatahtlikest hädavarestest, kes üritavad sõjaväes rahukuulutuste saatel edu saavutada. George Clooney, Ewan McGregor ja Jeff Bridges mängivad mehi, kes on kõiges muus ja saavutavad edu vaid jaburustes; aga seda sugugi mitte halvas mõttes, sest film on tõsiselt naljakas. „Kui mõistad vaatlemise ja reaalsuse vahelist sidet, oled võimeline tantsima nähtamatusega,” ütleb Clooney mängitud Lyn Cassady. Film räägib tantsust, ülemeelikust ja ülevoolavast tantsust mõistuse ja ülemeelelise vahel, pilgu ja nähtava vahel. Liigutused on kohmakad ja tants lõppeb põrandal püherdamise ning naermisega enese võimetuse üle.
Ronson alustab sarnaselt, juhatades meid veidruste maailma, näiteks jõllitamiskatsed hamstrite peal: „Guy seletas, et ta vaatab otsa ühele, püüdes teha teda haigeks ja oma jooksuratta suhtes paranoiliseks ... Sihtmärgiks võetud hamster näis tõesti järsku oma jooksuratta suhtes suure kahtlusega suhtumas. Istus puuri kõige kaugemas nurgas ja vaatas seda pelglikult” (lk 50). Ronson tutvustab meile hulgaliselt imelikke tegelasi, kes taoliste katsetega tegelevad, peaaegu liiga palju, et kõiki jälgida. Mis ongi üks raamatu eeliseid filmi suhtes: see ei pea jälgima tegelasi, esitama neid inimlike ja terviklikena, vaid on suunatud joonistama välja seoseid sündmuste vahel.
Meil on hamstrijõllitamine, lõputu lastelaul ülekuulamisvanglas ja uimastikatsetused kahtlustatavate peal – kuidas on need omavahel seotud, kuidas kasvab rahumeelsetest ideedest välja ajukahjustusega lõppenud ülekuulamine? „Rahumeelne sõjatehnika” on paradoksaalne väljend, mis tuleneb ideede moondumisest rakendatuna praktikas (filosoofia ja vägivaldsed valitsused on omavahel vanad tuttavad); „mitteletaalsed relvad” on siiski relvad: „Probleem on selles, et künnis tõhusa kasutamise ja pöördumatu kahjustuse vahel on nii kitsas, et ma ...” (lk 120). Luurajate totrad plaanid „tunduvad naljakad ainult nii kaua, kuni keegi neid tõesti ellu viima hakkab” (lk 162).
Aga plaanid ja sündmused on omavahel suhestatud ka teistpidi: nimelt võivad esimesed tihtilugu ilmuda pärast viimaseid, ehk vägivaldseid sündmusi on võimalik esitada humoorikalt ja käsitleda kui absurdi. Lahing kui sõbralik vestlus, „sõbralik tulevahetus”. Psühholoogilise väeosa tegemiste kajastamine on just nimelt üks võimalus sõjavägivallale vaadata läbi roosade prillide, muuta reaalsus nähtamatuks esitades seda absurdina, mis ei suudaks kärbselegi liiga teha. „... kusagil peab olema teine ülemeeleline üksus, veel paremini peidetud ja nende omast uhkemini varustatud, ning peamine põhjus, miks nende üksus avalikustati, oli juhtida maailma tähelepanu eemale sellest salapärasest teisest üksusest” (lk 196).
Ei ole mingi saladus, et sõda on vägivaldne ja ses saavad surma peale sõdurite ka süütud inimesed, on ilmselge, et ülekuulamistel inimesi „töödeldakse”. Jon Ronson ei avalda meile sõjaväe kohta rabavaid paljastusi, vaid asetab toimuva peale keeruka esituste võrgustiku, mille alt on raske leida tõelist sündmustikku, tegelikke motiive ja eesmärke. Esituste (eelkõige ajakirjanduse) eesmärk aga on sõjategevuse koha pealt pigem varjata, ja seda näitamise kaudu. Meile näidatakse vaid tantsu, mis muudab reaalsuse nähtamatuks. Aga sellest on võimalik läbi näha. Tuleb väga pingsalt jõllitata, kuni särava pealispinna alt pimedusest hakkavad ilmuma karjuvad kujud, kes – vastupidiselt meie algsele arvamusele – enam ei naeragi.

Black Swan
2010; lavastaja Darren Aronofsky; stsenaristid Mark Heyman, Andres Heinz, John McLaughlin; osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Barbara Hershey, Winona Ryder
9/10

Aronofsky on tõeline meister inimeste unistusi luupainajateks muutmises; seda tõestas ta juba "Requiem for a Dreamis", kus purustati viimanegi lootus säilitada lootus ja väärikuseraas. Siis tuli "The Fountain", mis kahjuks ei olnud eriti ei unistus ega luupainaja, pigem selline leige looke just nimelt lootusest, et ehk läheb kõik hästi ja õnnestub saavutada igavene elu. "Black Swaniga" jätkab ta "The Wrestleris" kinnitallatud rada ja ühendab unistuse luupainajaga, muutes neil vahetegemise võimatuks, õigupoolest isegi mõttetuks, sest täiuslikkus nõuab ohvreid, ja see ohver on loomulikult see "mina", kes unistab. Kes näeb luupainajaid ja kes andub õudusnägemustele, mis muudavad ta täiuslikuks, ilma milleta teda ei oleks. Nina Sayers on baleriin, kes paneb kaalule kõik, et esineda Luigekuninganna rollis; viga on ainult selles, et ta on häbelik, vaikne, heatahtlik, korrektne - ta sobib vaid Valgeks Luigeks. Ta on siiani vaid unistanud täiuslikkusest. Et seda aga saavutada, on vaja tõelist metamorfoosi, moondumist ihaleva pilguga kurjakuulutavaks saatuslikuks naiseks. Must Luik jälitab Ninat peeglites, haavab teda Nina märkamata, võtab vaikselt tema elu enda haardesse. Loomulikult ei ole Must Luik vaid seotud selle konkreetse rolliga, Ninat on ta jälitanud terve elu, üritanud valget ja süütut nahka maha kratsida, et paljastada elav liha. Nina on suutnud teda siiani vaevu vaos hoida, säilitada iseenda "puhtust". Süütus aga ei ole täiuslikkus, enesekontroll ei ole täiuslikkus. You need to let yourself go! See hiilib ja kriibib ja sa muutud järk-järgult, silmad täituvad verega ja kondid muutuvad pehmeks ja kuumaks, sa tahad - elada! Aga täiuslikkuse saavutad ainult surmas. Surmahetk elu tipphetkel.

Howl
2010; lavastajad ja stsenaristid Rob Epstein ja Jeffrey Friedman; osades James Franco, Jon Hamm, David Strathairn, Jeff Daniels, Mary-Louise Parker, Alessandro Nivola, Treat Williams, Jon Prescott
8/10

Mm... mälestused kunagisest keskkooliaegsest beatniku-vaimustusest taaselustusid, aga mitte igatsuslikud, vanu aegu taga nutvad, pigem ihalevad uue järgi, loomingu ja avastuste, igavesti ulguvad. Ja selline tundmus on ka filmi suurimaks saavutuseks: olgugi, et mäle(s)tav, isegi arhiveeriv - luues pseudo-dokumentaali vormi intervjuu ja luuletuse lugemise ajaks -, siiski rõhutades luule alatist uuenemist, tähenduste, emotsioonide pidevat voolu ja teisenemist animatsiooni ja deklameerimise kaudu. Filmi kolm põhiliini - kohtuprotsess "Ulu" lubatavuse ja sobivuse üle Ameerika ühiskonnas, Ginsbergi meenutused ja mõtisklused luuletuse, selle loomise kohta ning "Ulu" lugemine saadetuna vaheldumisi animatsiooni ja 50ndate baari-õhustikuga - loovad pideva pinge vana ja uue vahel, ajaloo ja tulevikuvõimalikkuste vahel. Parimad biograafia- ja ajaloofilmid suudavad just nimelt panna vana ja mälestustesse (enamasti aga juba unustusse) kuuluva ellu ärkama, tabavad selle loomishetkel, läbimurdepunktis, kus eelnevalt võimatu saab võimalikuks. Ja "Howl" tabab seda vana uudsust ... võib-olla liiga tasakaalukalt: tõeline ulg avaldub animatsiooni- ja baarimomentidel, tõeline vabadus, mis lubab minema visata aluspesu ja pidutseda, saab kokkuvõttes liiga ratsionaliseeritud, üle kirjutatud minevikku-vaatava kõiketeadva pilguga. Ulg jääb veidi ahistatud, jääb natuke liiga kauaks kurku kinni - "kas ma ikka võin tulla?" Aga õnneks on ta siiski tuntavalt kohal, läbinud rentslid ja taeva ja põrgu ja ... who dreamt and made incarnate gaps in time and space through images juxtaposed, and trapped the archangel of the soul between 2 visual images and joined the elemental verbs and set the noun and dash of consciousness together jumping with sensation of Pater Omnipotens Aeterna Deus to recreate the syntax and measure of poor human prose and stand before you speechless and intelligent and shaking with shame, rejected yet confessing out the soul to conform to the rhythm of thought in his naked and endless head ... ... ...