Süüdluse aeg

Das Weisse Band
2009; lavastaja ja stsenarist Michael Haneke; osades Christian Friedel, Ernst Jacobi, Leonie Benesch, Ulrich Tukur, Ursina Lardi, Burghart Glaussner
10/10

Esimesed paarkümmend minutit ei saanud ma aru, miks ma seda vaatan, järgmised pool tundi veensid, et ma ikkagi peaksin lõpuni vastu pidama, edaspidi ei olnud enam vaja mitte mingit veenmist; peale vaatamist ei ole ma veel täpselt aru saanud, mida ma vaatasin. Ja see on üks tähtsamaid filmi iseloomujooni: mitmekihilisus: realistlik portree Saksamaa külaelust vahetult enne I maailmasõda, kriminaalfilm, psühhotriller, hingedraama jne. Veelgi tähtsam on aga, et Haneke keeldub vastamast ühelegi küsimusele, ta ise esitab neid täpselt samamoodi nagu vaataja. Ta jälgib, kuidas narratiiv lahti rullub ja keeldub seda sulgemast.

Ühes Saksamaa külas toimuvad jõhkrad "asjad": pekstakse ja sandistatakse lapsi, süüdatakse maju ... "Valge pael" on aksessuaar, mis peab tähistama süütust; küla pastor käsib oma ülekäte läinud lastel seda kanda, kuni nad on "puhastunud". See on (küla)inimeste ideaal: elada süütut elu, ilma et keegi võiks nende üle kohut mõista. On vastuvõetamatu, et keegi nende endi kogukonnast on võimeline noorel poisil silmad peast torkama. See peab olema mingi koletis, ebainimlik inimene. Aga ei, see on "meie kõik", terve küla, terve maailm, kes ei näe, ei taha näha. Haneke ei saa ega lahendagi olukorda lihtsalt. 20. sajandi alguse külaelus on vägivald, rõhumine puhta elu saavutamise tavaviisid - st et kogu film on justkui "argitoiming", naiste sõimamine ja tümitamine, laste piitsutamine ja alandamine toimuvad kui igapäevasituatsioonid. Tähtis on, et see kõik on ritualiseeritud, päevaplaanis kirjas. Kui sellest plaanist väljaspool toimub mõni vägivaldne sündmus, peab see olema toime pandud mõne "erilise jõletise" poolt. Ei, lihtsalt vales kohas ja valel ajal. Keeldumine nägemast sama toimumas kogukonna siseselt muudab kogu tegelaskonna "süüdlasteks" - nemad kõik panid kuriteod toime.

Pidevalt käib tegelaste suust läbi fraas: "Ära muretse, ega maailm kokku varise," aga filmi lõpuks on alanud maailmasõda ja taolist maailma ei eksisteeri enam kunagi. "Valget paela" võib seega vaadata kui eelsõjaaegse Saksamaa ühiskonna viimast pihtimust, patukahetsust. Kuna kedagi ei ole võimalik otseselt süüdi mõista - vabastage meid, meie ei teinud midagi. Justkui kohtuprotsess, milles patustajad otsivad, kelle peale näpuga näidata. Et surra rahus. Peale selle kirjutamist ma tean, et pean seda filmi veelkord vaatama.

Enesekssaamine

Gilbert Simondon "The Position of the Problem of Ontogenesis"
Parrhesia 2009, nr 7, 4-16

Käesolev artikkel (tegelikult sissejuhatus tema raamatule "Psychic and Collective Individuation") on minu esimene kokkupuude (-põrge?) Simondoniga. Niisiis ei olnud mul aimugi, mis mind ees ootab ja ka peale lugemist ei saa olla kindel, nii et ei mingit täielikku tõlgendust (mis ka ilmselt võimatu), vaid pigem mõned (minu jaoks) tähtsamad momendid.

Tegemist on ennekõike sissejuhatusega Simondoni individuatsiooniteooriasse. Mis konstitueerib, kuidas tekib indiviid? "Individuatsioon on ainus ontogeneesi viis, kuna see on täieliku olemise/olendi [being] operatsioon." Et individuatsioon toimib terviklikus elemendis, ei saa protsessi jaotada mateeriaks ja vormi ühinemiseks või substantsi tekkimiseks: individuatsioon toimib süsteemisiseselt, ent mis ei sisalda ainult seda süsteemi, vaid ka tema keskkonda, st et protsess on samal ajal nii indiviidisisene kui -ülene. Individuatsioon on "metastabiilse ja potentsiaalsustega - vorm, mateeria ja energia - täidetud süsteemi resolutsioon, otsus. Ühesõnaga, eneseaktualisatsioon. Et individuatsioon moodustab elusorganismi pideva toimimispõhimõtte, ei saa ükski elus element olla kunagi täiuslik, lõpetatud indiviid. The living individual is a system of individuation, an individuating system and a system individuating itself.

Elusorganism on informatiivse kommunikatsiooni ühenduskoht - indiviidi põhialuseks on informatsioon, mis aga siin ei ole mõistetud kui teatava sõnumi kaudu edasiantav hulk teavet, mida on võimalik mõõta, vaid kui teatav (alg)informatsioon, mis üleüldse teeb kommunikatsiooni võimalikuks. Informatsioon kui pre-individuaalne alus. Individuatsioon ei ammenda kunagi kõike eelindividuaalset reaalsust, vaid oma pidevas saamises ammutab sellest omaenda aktualiseerimiseks materjali. Elusorganism on "problemaatiline olemine", mis on ühel ja samal ajal oma ühtsusest rohkem ja vähem. (Vähem, kuna sisaldab alati oma eelseisundit ja rohkem, kuna ka oma keskkonda?) Suhtes maailma, keskkonnaga tuleb samuti alustada individuatsioonist, mitte "tundmatu maailma õppimisest" - individuatsioon loob nii subjekti kui keskkonna: eelkõige eraldus-, piiride tõmbamise protsess, mitte nende ületamine. (Mis oleks subjekt ilma piirideta? - Üksnes keskkond ilma subjektita.)

Niisiis, ei ole maailma enne indiviidi, mõlemad tekivad koos informatsiooni põhjal. An infotmation can be said to always be in the present, current, because it is the direction according to which a system individuates itself. Informatsioon on olevikuline kommunikatsioonivahend mina ja maailma vahel, mis annab sellele suhtlusele suuna; minu piirid konstitueerivad nii süsteemi kui keskkonda. Elusorganismi põhiline olemisviis on transduktiivne: By transductive we mean an operation ... by which an activity propagates itself from one element to the next, within a given domain, and founds this propagation on a structuration of the domain that is realized from place to place: each area of the constituted structure serves as the principle and the model for the next area ... Ühesõnaga, elusorganism on iseennast (taas)tootev. Ja samamoodi toodab indiviid teadmist maailma/keskkonna kohta; indiviidile välist maailma ei ole tema jaoks olemas; kogu teadmine on samuti individuatsiooniprotsessi tulemus ja seega alati (ümber)genereeritav. Beings may be known by the subject's knowledge, but the individuation of beings can only be grasped by the individuation of the subject's knowledge. Teadmine on minu teadmine - aga samal ajal on signifikatsioon/informatsioon elusolemise põhialuseks: [minu olemine on kõige põhilisem olemine, millest on võimalik objektiivselt teada/teadlik olla].

The Informant!
2009; lavastaja Steven Soderbergh; stsetnarist Scott Z. Burns; osades Matt Damon, Scott Bakula, Melanie Lynskey, Tom Papa
8/10

Mark Whitacre (Damon) avaldab "kogemata" FBI-le, et tema tööandja ADM on seotud rahvusvalise hinnamääramise korraldamisega. Temast saab informant - ja pealkirjas kasutatud hüüumärk ei ole sugugi juhuslik, see viitab Whitacre'i enda hüüatusele: vaadake mind! Peale veidikest vastupuiklemist (mis on vajalik, et agendid teda enam vajaksid) nõustub Whitacre nuhiks hakkama; õigupoolest ei saa öelda "nõustub", ta lausa sukeldub oma uude ametisse. Lindistades FBI tarbeks juhtide vestlusi, ta lausa kommenteerib kõike öeldut (üsna ime, et ta vahele ei jäänud!), nii et agent Brian peab talle teatama, et "sul ei ole vaja tegelikult ise jutustada". Mis ei saa mõjuda Markile tujutõstvalt: ta tahab jutustada ja olla positsioonis, milles üks korralik nuhk ei tohiks tahta olla, tähelepanu keskpunktis.

Whitacre'il on kahtlane kujutelm, et peale ADMi juhtide rajalt mahavõtmist tehakse temast korporatsiooni pea, sest tema on ainuke, "kes tunneb nii tehnilist kui teaduslikku külge" - ei ole ju muud võimalust! Pealegi kaotas ta kuueaastasena oma vanemad autoõnnetuses, misjärel ta lapsendati rikaste tsirkuseomanike (!) poolt - see oli tema jaoks tõeline läbimurre. Tal lihtsalt peab hästi minema. Mitte keegi ei saa tema vastu olla, sest ta "kannab valget mütsi ja ülejäänud musti". Muidugi, samal ajal kui ta FBI-ga koostööd teeb, paneb ta isiklikeks vajadusteks kõrvale umbes üheksa miljonit dollarit, mistõttu langeb ise trellide taha enamaks ajaks kui ükski firma juhtidest; raha vargus paneb vastaspoole advokaate isegi väitma, et Whitacre mõtles hinnapoliitika rikkumised ise välja, et oma "kõrvalepanemisi" varjata.

Seistes silmitsi vanglakaristusega ja inimeste usu kadumisega temasse - kangelasest reeturiks - hakkab paljastuma ka tema tõeline identiteet, mis kõige tähtsam, talle iseendale. Ja kes on see "tõeline"? I don't know, you tell me. Tema keskpunktis valitseb Auk, mida ei ole võimalik täita, mis peab olema alatises täitumisprotsessis, sest sinna ei jää miski pidama - pidev eneseleiutamine, lobisemine, valetamine. Ehk kõige olulisem on, et enda arvates Whitacre ei valeta, sest ta ei saa valetada. Nii lihtne see ongi. Kui ei ole identiteeti, ei ole võimalik selle kohta ka valetada. On vaid fiktsioon, mis mõjutab kõigi teiste käitumist, kuni muutub absurdiks ja pöördub iseenese vastu - avaldab oma olematuse.

Hambumus

Teeth
2007; lavastaja ja stsenarist Mitchell Lichtenstein; osades Jess Weixler, John Hensley, Hale Appleman, Lenny von Dohlen
7/10

Every rose has its thorns. Nii kõlab "Hammaste" reklaamlause. Tõepoolest, peategelane Dawn on kaunis ja õrn kui roosiõis, täpselt selline nagu iga tüdruk sooviks olla; kui õiest allapoole minna ja liiga tugevalt suruda, võib ta aga teha enneolematut valu. Nimelt oma vagiinaga Sinu peenise otsast hammustada. Dawn on oma usutunnistusele vastavalt vandunud karskust kuni abiellumiseni; tutvudes meeldiva noormehe Tobey'ga, vallutavad Dawni kujutluse ebapuhtad mõtted ja ta ei suuda enam kiusatusele vastu panna. Iga poisi unistusest (süütust armsast neiust) saab iga mehe hirmuunenägu (kastreeriv mõrd) - vagina dentata, mütoloogiline olend, kes naksab peeniseid, kuni tema võimu lahustab Kangelane. Ma nii lootsin, et Kangelaseks saab Dawni vend, aga temast sai hoopis viimase esimene tahtlik ohver, eelmised jäid sugutist ilma kogemata. Ainuke mees, kellega Dawnil oleks võimalik seksida oleks tema vend! Aga kahjuks ei, film järgib otsejoones alustatud narratiivi ja - karistuse saavad kõik, kes oma peenist kuritarvitavad! Nii et olge naiste vastu hellad ja ärge valetage neile - nende vagiina näeb teid läbi. Your mouth is saying one thing babe, but your sweet pussy is saying something very different.

Seksi vastand

The Opposite of Sex
1998; lavastaja ja stsenarist Don Roos; osades Christina Ricci, Martin Donovan, Lisa Kudrow, Lyle Lovett, Johnny Galecki, Ivan Sergei
5/10

"Seksi vastand" kuulutab end jutustaja Dede Truitti suu läbi algusest peale kõige "tavalise" vastandiks. "See ei ole südantlõhestav lugu, mille lõpus on kõik täiskasvanud ja avastavad, et ei saa muutuda enam kunagi endiseks. Mina ei muutu, mina jään tõpraks." Dede on 16aastane plika, kes peale oma kasuisa surma asub elama oma homost venna juurde; viimase poiss-sõbra meelitab ta loomulikult heteroseksuaalsele teele. Millest algab üks igavene jant, mida Dede pidevalt kommenteerib, vaatajaga "lollitada" üritades.

Tihe sündmustik ja kaasaelamist väärivad inimsuhted teevad filmist täiesti vaadatava elamuse. Viga - ja see on suur - on omaenda olemuse pidev kinnitamine. Seksi vastand peaks ilmselt olema armastus, suhted, kohusetunne jne; jama on selles, et seksiga enamasti kaasnevad mingid soovimatud lisad. Dede ja kogu film üritab neist mängulisuse ja (näiliku) vastandlikkusega konventsioonidele lahti rebida - mis oleks võinud õnnestuda, kui ainult Dede pidevalt ei kommenteerinuks ega vaatajat täielikuks idioodiks ei pidanuks. "Mis te arvasite, et mina surin?! Ma olen ju jutustaja!" - jah, ma tean; ja samamoodi oli juba alguskuulutamisest peale selge, et film lõppeb siiski tõdemusega: "Ma ei ole enam endine." Ei mingit revolutsiooni, ainult veidi rohkem sagimist ja AIDSi (millega päris hästi üle pingutatud) ja "vabameelsust".

Vahel lihtsalt häiriv: I thought the whole idea was I know what happens next. I'll tell you one thing... I'm not gonna go back to Bill's house and be this big changed person for you. I told you right off I don't grow a heart of gold. And if I do, which is, like, *so unlikely*... give me a break and don't make me do it in front of you. Come on, guys, go, okay? I'll give you this much, though... I never was the same again after that summer.

Solidaarsus

Mare Leino "Solidaarsuse sisu ja sisutus" / Michael Stolleis "Kes ütleb "solidaarsus", tahab midagi saada"
Akadeemia 2010, nr 2; lk 228-242/243-253

"Solidaarsus on hääl 19. sajandist. Sellest mõistest tuleks tänapäeval loobuda ja vaadata silma tõsiasjale, et industriaalne massiühiskond ei vaja ega taha "seisuslikke" struktuure, mille sees näib olevat solidaarsus võimalik" (Stolleis, 247). Mida tähendab solidaarsuse võimalik-olemine? Kuna solidaarsus on Stolleisi enese sõnutsi ei ole sel ""põhiolemust" ega ole tegemist üheselt tõlgendatava mõistega" (243), on see eelkõige "miski, mis asendab midagi muud kellegi jaoks", see on märk, mitte asi iseeneses. Eelnevast lähtudes tuleks vaadelda mitte mingi kindla nähtuse vajalikkust, vaid solidaarsusega tähistatavate nähtuste tähendust. On arusaadav, et Stolleis kutsub üles loobuma solidaarsuse mõiste kasutamisest sotsiaalfilosoofias ja -teaduses, kuna see on laialivalguv kuni pea tähendusetuseni: "Seda, mis toimub üraegu läänemaailma tööstusriikide ühiskonna sisemuses, saab palju paremini kirjeldada süsteemiteoreetiliste mudelite, õiguse majandusliku analüüsi ning mängu- ja kaoseteooriate abil ..." (251).

Kuid ühes mõttes on solidaarsus lausa hädavajalik mõiste ka sotsiaalteadustele: kui uurimisobjekt. Niikaua kuni seda kasutatakse laialdaselt meedias ja poliitilises retoorikas, on teadusel tarvis välja tuua selle tähendus. Kuigi: "Jääb mulje, et solidaarsus on omalaadne muutsõna (ta sisu muutub pidevalt) või tühisõna (tähenduseta)" (Leino, 240), ei saa see olla mõjuta. Viimast on aga äärmiselt keeruline välja uurida (otsese saatja-vastuvõtja sideme puudumise tõttu), seega oleks parim, mis teha võimalik, uurida just nimelt mõiste spetsiifilisi kasutuskontekste. Hajuva tähenduse tõttu on loomulikult võimatu leida ühte tähendust, mistõttu on imelik, et sotsiaalteoreetikud seda ikka veel otsivad. Ehk on asi selles, et kui solidaarsust kasutatakse, peab kõneleja paratamatult kaasa haarama laiema konteksti kui tema või kellegi teise poliitilised huvid; ja nii lihtsalt jääb mulje universaalsusest - on võimatu kõnelda ülejäägita. Seda jääki ei tohiks aga sotsiaalteadused poliitilisest retoorikast enda mõistestikku kaasa võtta: solidaarsus kui üldine inimsõbralikkus, kui inimloomuse üks element. Loomulikult ei ole solidaarsus oma universaalsusepüüdlustesse laiali valguvana kasutatav seletava mõistena, ent siiski jääb - kuni kasutusel - vajalikuks seletatava mõistena, misjuhul ei saa seda välja kiskuda konkreetsest kontekstist.

Kast

The Box
2009; lavastaja ja stsenarist Richard Kelly; osades James Marsden, Cameron Diaz, Frank Langella, James Rebhorn, Sam Oz Stone, Gillian Jacobs
7/10

Filmi vaatama asudes ei olnud mul sellest muud aimu kui lavastaja Richard Kelly, kes vastutas ka ühe mu lemmikfilmi "Donnie Darko" valmistamise eest. Viimasega "The Boxi" eriti võrrelda ei anna; "Kast" on palju sirgjoonelisem ja lihtsakoelisem. Ja siin on Cameron Diaz, kes, nagu ka kohe filmi alguses talle otse öeldakse, on vanaks jäänud; ei vea just väga elegantselt välja käesolevat rolli, milleks on Norma Lewis, kelle ukse taha tuuakse ühel halval päeval kast. Normal ja tema abikaasal Arthuril ei ole õrna aimugi selle funktsioonist, kuni nende uksekella helistab Arlington Stewart, müstiline poole näoga mees. "Vajutage kastipealset nuppu ja sureb üks teile tundmatu inimene; ent teie saate miljoni dollari võrra rikkamaks." No kes ei sooviks miljonit, eriti kui mõlemad on just oma unistuste töökohad kaotanud ja tulevik paistab üsna mõttetu.

Mängus on loomulikult teatud kosmilised jõud, kes üritavad taaskord inimkonnale midagi õpetada; üheks õppetunniks on näiteks egoismist loobumise vajalikkus - päästmist väärib vaid altruistlik Maa. Teine võiks ehk kooruda välja järgmisest dialoogist: Sir? If you don't mind my asking... why a box? - Your home is a box. Your car is a box on wheels. You drive to work in it. You drive home in it. You sit in your home, staring into a box. It erodes your soul, while the box that is your body inevitably withers... then dies. Where upon it is placed in the ultimate box, to slowly decompose. - It's quite depressing, if you think of it that way. - Don't think of it that way... think of it as a temporary state of being. Arlington Stewarti müstilised "tööandjad" üritavad meile õpetada elu ajalikkust (piiratud on ka võimalused head teha, st pälvida lunastus) ja kinnitada meie usku maapealsesse kui vaid vaheastmesse, puhastustulle, milles tulebki kannatada. Huvitav, kes on need "tööandjad" - tulnukad Marsilt, Jumal? Kes kontrollib välku? Ja mängib inimeste eludega? Sel jumalal on vist üsna igav, kui teda nii vähesed huvitavad - ta tegutseb umbes Postimehe tänavaküsitluste põhimõttel: kui mõnikümmend inimest on valmis miljoni nimel tapma, järelikult on kõik mõrvarlikud peletised. Huvitav kas koos inimkonnaga hävitaks Suur(ed) kogu planeedi? Inimene ju üsna väike osa elusorganismidest. Nende küsimuste tekitamise eest filmile siiski korralik hinnang.

Crimewave
1985; lavastaja Sam Raimi; stsenaristid Joel Coen, Ethan Coen ja Sam Raimi; osades Reed Birney, Sheree J. Wilson, Bruce Campbell, Edward R. Pressman, Brion James, Paul L. Smith
5/10

No nii. Tõsiselt üle vindi keeratud komöödia, mis peale poolt tundi lihtsalt ära väsib ja arutule karjumisele andub. Eile olid külas kaks sõpra, kes manustasid viina ja pidevalt kommenteerisid; ise jõin ojadena kohvi ja suitsetasin - ehk üliärritatus. Üksi ja tavaseisundis ei ole võimalik "Crimewave'i" ilmselt üldse nautida. Ehkki vaadates, et tegu Coenite ja Raimi koostööga, annab ju ometi lootust, aga peale sagimise sisse pikitud leidlike vahepalade ei ole siin eriti midagi. Nojah, Bruce Campbell on, kes on ikka nii Mehelik ja seejuures nii neetult naeruväärne. Ah, lihtsalt üks soovitus: 40. minuti peal stopi vajutada. Edasi tuleb tegelaste peata ringi jooksmine; lavastaja ja kirjanikud jõid end ilmselt lihtsalt täis või taipasid, et neil on midagi paremat teha. Näiteks "Raising Arizonat" ja "Evil Dead 2-te". On arusaadav, et püüeldud on multikaliku jaburuse ja tempokuse poole jne - aga tavaline "Road Runner" kestab u 10 minutit, mitte 1,5 tundi.

Seadusekuulekas kodanik

Law Abiding Citizen
2009; lavastaja F. Gary Gray; stsenarist Kurt Wimmer; osades Gerald Butler, Jamie Foxx, Colm Meany, Leslie Bibb, Bruce McGill
6/10

Ühel heal päeval koputatakse Clyde Sheltoni uksele, mille avades lüüakse talle kurikaga vastu pead ja lüüakse nuga kõhtu; seejärel tapetakse ta silme all tema naine ja laps. Kahest sissetungijast üks pääseb teise vastu tunnistades vaid kolmeaastase vanglakaristusega, olgugi et vabakslastu mõrvad sooritas. Möödub kümme aastat, mille jooksul Clyde on hoolikalt süsteemivastast kättemaksu plaaninud. Esimese asjana lõikab ta oma perekonna mõrvari 25ks tükiks ja laseb end rahulikult vangistada; loomulikult saadab ta prokurör Nick Rice'ile, kes tapjaga diili sõlmis, video tükeldamisest. Kui kaks meest vastamisi kohtusse jõudsid, et kautsjoni üle kaubelda, lootsin, et edaspidi hakkab toimuma nendevaheline pingeline vaimne ja sõnaline duell (loomulikult oli Shelton kümne aastaga jõudnud kõik juuraraamatud läbi lugeda), aga siis ... veel üks tapmine ... ja veel ... ja veel. Selgub, et Süsteemile ei ole võimalik midagi seletada, tuleb näidata. Clyde'ist, rahumeelsest pereisast, on aastate jooksul välja koorunud kriminaalgeenius, kes teeb sajale terroristilegi silmad ette.

Mitte et kogu see aktsioon halb oleks, lihtsalt, ma ei oodanud seda. Üks vanglas istuv mees allutab kogu linna oma hirmuvalitsusele (tappes tegelikust selle käigus nii mõnedki) - taolist käikudekaevamist on ometigi lõbus vaadata. Kahju ainult, et Süsteemi parandades on vajalik iseend sellele ohvriks tuua või terroristiks muutuma. Jääbki tunne, et filmi põhisõnum on ikkagi we don't negotiate with terrorists - et ikka ameeriklased kogu seda jama vajalikuks peaksid ning samas usuksid, et Süsteem toimib ja kui nad midagi üritavad, saavad lõpuks ikkagi oma karistuse. Õnneks on võimalik vaadata ka sõnumile mõtlemata (või toimibki nii tõhusamalt?) ja lihtsat märulit paari geniaalsusega maitsestatult jälgida.

The Informers
2008; lavastaja Gregor Jordan; stsenaristid Bret Easton Ellis ja Nicholas Jarecki; osades Billy Bob Thornton, Kim Basinger, Brad Renfro, Jon Foster, Austin Nichols, Amber Heard, Lou Taylor Pucci, Rhys Ifans
6/10

Rikkad, ilusad, uimas ja tuimad - 80ndate alguse Los Angeles; fragmendid inimelude ummikussejooksmisest. Inimesi ründab mingisugune "uus ohtlik viirus", mis ähvardab kriipsu peale tõmmata viimselegi narkost leitavale rahuldusele. "Ma tahan midagi muud!" karjub Graham, ja saab AIDSi. Kurbus ja tuimus tegelaste elus kandub kahjuks üle ka filmile endale; langust on võimalik esitada kaasahaaravalt, kas siis kaastunnet või tülgastust tekitavalt. Aga seda vaadates ma lihtsalt kuidagi ei hooli, täpselt samuti nagu kogu kinnisideede küüsis vaevlevad "isiksused" ekraanil. Ei ole midagi muud peale tuimade pilkude ja ilmetute nägudega esitatud dialoogide, surmade ja seksitseenide - kui kasvõi näitlejate nimesid vaadata, ootaks enamat. Aga eks see tühjus olegi filmi eesmärk. Bret Easton Ellis ei ole kunagi rõõmust ja õnnest kirjutanud, ainult illusioonidest ja nende purunemisest, aga ta on teinud seda kas lõbusalt või isegi groteskselt (nt "American Psycho"); Gregor Jordan on vägivalda ja sõda suutnud esitada piisava kõverpeegli pilgu kaudu. Kes võttis neilt võimaluse manada ekraanile kasvõi üks naeratus, olgugi kõverdunud ja vihkamist täis? Hea kokaiinilaks peaks vähemasti natukeseks hea tuju tekitama. Eemaldanud väikseimagi meelelahutusvõimaluse, ei luba film vaatajale ka ühtegi kurbusehetke; siin ei ole ei vägivalda, illusioone, sõda, lootusi - kõik on lihtsalt ei midagi - ja seda on raske esitada. Lõppeks siiski kuidagi väga veenev ei midagi.

Reaalsed linnad

Steve Pile "Real Cities. Modernity, Space and the Phantasmagorias of City Life"
SAGE Publications 2005

Autor räägib vastu argumendile, mille järgi linnareaalsus moodustub materiaalsetest elementidest ja struktuuridest (ehitised, raha, töö, koolid, majutus, haiglad jne) ning väidab, et "tõelise linna kogemuse" moodustab eelkõige selle emotsionaalne, mentaalne külg, mis ehitub materiaalsusele ning samas mõjub tagasi viimase tajumisele ja (ümber)ehitamisele. I argue that what is real about cities is the sheer expressiveness and passion of its life ... more attention has to be paid to the city's emotional state of mind.

Linna "meeleseisund" tuleneb "fantasmagooriatest": The term phantasmagoria implies many things. In some ways, it describes an experience of movement, of a procession of things before the eyes. In other ways, it invokes the importance not only of what can be seen, of the experience of the immediate, but also of life beyond the immediately visible or tangible. It suggests a quality of life that is ghost-like or dream-like. /--/ ... phantasmagoria implies a peculiar mix of spaces and times ... (3). Niisiis ei ole hoopiski tegemist materiaalsusega, vaid "unelmatega" (Baudrillard'i mõistetes ehk simulaakrumiga?), mis varjavad, moonutavad ja asetavad materiaalse meie soovide ja ihade teenistusse, kas neid varjates, alla surudes või ümberpaigutades. Selle protsessi tulemusena hakkab ka nähtav ja käegakatsutav aina enam sarnanema "unenäolisusega", mis tähendab (Freudi järgides), et selle esmane ja "reaalne" tähendus, funktsioonid on unetöö poolt ümber kujundatud, asendunud meie soovidega.

The city, in this view, is dream-like: each element in the urban landscape is overdetermined and there is a suppression, or disguising, of the desires and anxieties that underlie city life, including ... those associated with capitalism and other relations of power (167). Linn on "tähendusest tiinne", võiks öelda - mitte miski ei ole tema ise, ei ole läbipäistev, vaid esitab igaühe jaoks midagi muud; kõik on märk, mis viitab teistele märkidele (mitte asjadele enestele).

Paranoia

Disturbia
2007; lavastaja D.J. Caruso; stsenaristid Christopher B. Landon ja Carl Ellsworth; osades Shia LaBeouf, Sarah Roemer, Carrie-Ann Moss, David Morse, Aaron Yoo
4/10

Esmaspäeva õhtuti on TV3s Suure Filmi õhtu, mis tähendab, et näidatakse piisavalt, ent mitte liiga edukaid ja kvaliteetseid kassahitte; Suur Film on enamasti asendatud seega Keskpärasega, Täiesti Tavalisega. "Disturbia" ei olnud mingi erand. Eesti keeles on pealkirjaks tõlgitud "Paranoia" (ei ole vist jah võimalik säilitada sõnamängu suburbia-disturbia); vastupidiselt nimele puudub aga paranoia filmis täielikult. Kui noormees Kale õpetaja ründamise eest pannakse kolmeks kuuks koduaresti, võinuks tema igavusest tulenevast naabrijälgimishobist välja pigistada PALJU pingelisema psühho-põneviku. Aga üks Suure Filmi põhijoontest on ka asjaolu, et see peab järgima peamisi Hollywoodi mainstream-reegleid, mistõttu on siin peategelase natuke totter semu, ilus naabritüdruk, keda lõpus suudelda, paha mees, kes noored kiljuma paneks ... Paranoia on asendatud tüüpiliste noorteõudukate tagaajamistega pimedas majas. Isegi kahtlustus naabrimehe sarimõrvarlikkuse suhtes saab tegelikuks vaid vabandusena: "ei, me ei jälginud sind bikiinide väel ujumas, vaid hoopis seda kahtlast muru niitvat tüüpi Mustangiga." Pinevus on asendatud järsku eikusagilt väljakargavate nugade välgutamisega. Ei ole palju põnevam kui terve öö iluuisutamist vaadata.

The Book of Eli
2010; lavastajad Allen ja Albert Hughes; stsenarist Gary Whitta; osades Denzel Washington, Mila Kunis, Gary Oldman, Ray Stevenson, Jennifer Beals
5/10

Järjekordselt on maailma laastanud sõda: hävitatud keskkond, ühiskond, inimlikkus, religioon ... Allesjäänud inimesed võitlevad vee ja toidu nimel üksteist aina edasi hävitades. Eli: People had more than they needed. We had no idea what was precious and what wasn't. We through away things people kill each other for now. Inimkonna päästmisvahendiks osutub seega raamat, mis õpetab arutult ringirahmeldavatele kiskjatele taaskord austust, alandlikkust, hoolivust ... Seesama raamat on loomulikult ka paljude sõdade põhjus. Milles ehk seisnebki selle tähtsus tsivilisatsiooni taasülesehitamisel: võime kontrollida inimkonda ükskõik kas siis hirmu või armu kaudu - religioon on algselt ikka põhinenud esimesel. Eli kui filmi peakangelane loodab loomulikult teisele võimalusele; Carnegie kui kurikael esimesele. Carnegie vaevarikas alistamine on tee "uue lootuse" poole. Kahju, et filmi tumedast ja süngest ilmest kumab liialt läbi seda lootust ja usuvalgust, mis peaks meid kõiki taas lunastama; Eli on liiga misjonär, läbinisti heategija. Piibli kaudu armastuse taastutvustamine maailmale - milline tsivilisatsioon on selle müürile üleüldse ehitatud? - on lihtsalt liiga naiivne. Aga film on, kui mitte sellest edasi minna, ka lihtsalt, pildiliselt vaadatav; lisaks leidub paar üllatavat üllatust - ei muud.

Rescue Dawn
2006; lavastaja ja stsenarist Werner Herzog; osades Christian Bale, Steve Zahn, Jeremy Davies
8/10

Werner Herzog esitab meile ülilihtsa loo: USA piloodi Dieter Dengleri lennuk lastakse alla, ta satub Laoses sõjavangi ja üleinimlike pingutuste tulemusel õnnestub tal läbimatust džunglist läbi murda ja põgeneda. Aga see lugu on iseenesest filmi tervikuna võttes üsna kõrvaline element. Herzogil õnnestub (nagu alati) tekitada võimas keskkonna mõju; peaagu tundub, nagu viibiks ise džunglis ja raiuks viimaseid jõuvarusid appi võttes end läbi rohelise müüri; keskkond ongi niiske, lämbe - lämmatav. Teiseks oluliseks elemendiks on loomulikult näitlejad: puudub näitlejalikkus; tegemist justkui olekski reaalsete sõjavangidega; filmi vaadates tundus, et osatäitjad ka tõeliselt nälgisid ja kõhnusid võtete perioodil. Steve Zahni ei tundnud ma kogu filmi jooksul ära, mistõttu suutsin ka tema esinemist nautida. Näitlejalikkuse puudumine osatäitmistest tähendab muidugi ka seda, et on võimalik säilitada karakterite inimlikkus: nii vangid kui valvurid on eelkõige inimesed, mitte teineteisele vastandatud sümbolid millegi kõrgema edasiandmiseks. Millest tuleneb järjekordne meeldiv üllatus: puudub igasugune lippude lehvitamine ja nende all laulmine; võideldakse ellujäämise, mitte abstraktse ideaali nimel. Isegi kui lõpus Denglerit tervitavad kaassõdurid üritavad temast vormida Ameerika Kangelast, küsides: "miski pidi sind elus hoidma, miski, millest pidevalt unistasid?" - kõlab lihtne vastus: Empty what is full. Fill what is empty. Scratch what itches.

Meta-reaalsus

Roy Bhaskar "Reflections on Meta-Reality"
New Delhi, Thousand Oaks, London: Sage Publications 2002

Mis on täpselt metareaalsus? Reaalsuse-ülene reaalsus? Kuidas seda mõista; mis mõtet on taolisel kontseptil?

Meta-Reality itself just is that greater reality upon which the world, as it has been hitherto presented, actually tacitly and totally depends. To realise this dependency, that dependency of the world of duality, heteronomy and suffering on the world of non-duality, enlightenment and freedom, is deeply and radically empowering (23). Niisiis, meie tavapärane kogemuslik maailm, mis traditsioonipõhiselt jaotatakse subjekt (inimene)-objekt (maailm iseeneses) duaalseks suhteks, põhineb ja sõltub millestki totaalsest, mitte-duaalsest. Meta-reaalsuse filosoofia taaskinnitab meisse olemise seespoolsuse (20): kõik olemise võimalikkused tulenevad meie endi sisemusest - vaimust, kehast ja ühtsusest oma alus-seisundiga (ground-state). Alus-seisund on ruum (?), milles kogu maailm (inimesed ja objektid) on totaalses ühtsuses ja singulaarsed indiviidid - vabad teostama end konfliktivabalt; arenema täiuseni ühes kogu ilmaga; alus-seisundis niisiis saab teoks meta-reaalsus.

Kommentaariks eelmisele lausele: The general flavour of what I am working towards can be said to have been pre-figured by Marx in his vision of a communist society ... The idea of singularity and universality, the idea of the one and the many ... are at the very beginning of philosophical thought (33).

Järgmine duaalsus, mis tuleb seoses subjekti-objekti eristusele kustutada, on epistemoloogia (teadmise) ja ontoloogia (olemise) eristus: In fact everything is included in ontology. Everything is real. There is nothing which is not real (37). Kui uskumus millestki ei ole tõene, ei tähenda, et seda uskumust ei eksisteeriks - vaimset tegevust, emotsioone, intentsiooni koheldakse kui aktoreid materiaalses maailmas, kui objekte, mille on otsene (mitte vahendatud!) mõju ja suhe käegakatsutavale. Olen seega kuidagi segaduses, kui Bhaskar väidab, et lõppeks eksisteerib "tõeline tõde", millest ka kõik "vale" sõltub; ja selliseks tõeks peab ta kreatiivsust, armastust, vabadust jne. Hämmastav kui suure lihtsusega ta kõik moraalsed, eetilised, poliitilised jne probleemid kõrvaldab niivõrd kõikehaaravate mõistetega, mis võivad tähendada pea kõike. Saage üheks kogu universumi alus-seisundiga ja te mõistate, et olete vabad; maailmas ei ole piiranguid, vaid on võimalused. Miks on vihkamine "valem" emotsioon kui "armastus"? Sest meie moraalisüsteem on niimoodi kokku leppinud; see on ajalooline eristus; ja ma ei näe mitte mingit põhjust, miks ühte pidada universaalseks ja teist sellest tulenevaks väärarenguks (selleks tuleks süsteem ise muuta absoluutseks - Bhaskar aga väidab end sellest hoopis välja astuvat, eelistades vaid selle üht poolust [mida peetakse heaks]). Nojah, ega ta ei põhjenda ka.

Nagu intentsiooni ja iha eristus: intentsioon on "meie olemuslik osa, mis manifesteerub otseselt tegutsemises" ja iha on see, mis vangistab meid kättesaamatute eesmärkide, puuduse külge; see aheldab ja viib tõelisest olemisest eemale (65). - Mulle tundub (võin muidugi eksida), et intentsioon on kõigest eesmärgini jõudnud ja lahustunud iha; teadvuse suunatus objektidele on põhimõtteliselt iha seda objekti vallata, käsitseda ...

The biggest constraint on our freedom and fulfilment is to think that constraint lies in the world; it is we who project and impose the constraints on the world, in virtue of the constraints we have within ourselves (64). Kõlab nagu eneseabiõpik, mitte tänapäevane tipp-filosoofia. Kui lisada reaalsusele kontsept nagu meta-reaalsus, mis peaks olema tõelisem, totaalsem ja lisaks kõige põhjus - palun midagi konkreetset, midagi kasutatavat. Võin kõiki enda ümber armastada - ega see maailma muuda. On arusaadav et - eriti tänapäeva ühiskonnas - inimene hakkab aina enam objektistuma ja objektid elustuma, mateeria ja mõte ei eksisteeri eraldi, aga see ei tähenda, et kõike oleks võimalik lahendada heade kavatsustega (mida intentsioon ju põhimõtteliselt tähendabki): selline lähenemine on just nimelt subjekti eraldamine veelgi oma keskkonnast, viies viimase esimese sisse. Mina olen kõik. Oma ainulaadsuses universaalsete printsiipide kandja.

Meta-reaalsus jääb vähemasti minu jaoks tühjaks kohaks, mis ei tähista midagi. Taolises absoluutsuses ei oleks enam ükski aktor võimeline tegutsema, eksisteeriks ainult intentsioonid, põrkumised, spontaansused; sellises keskkonnas ei ole lihtsalt areng võimalik, eriti veel, kuna ilmselt autorilgi pole täpselt aimu milline see keskkond peaks välja nägema. Loodetavasti suudab ta edaspidi rohkemat välja mõelda ja loodetavasti suudan mina siis ka rohkem omaks võtta.

The Chaser

Chugyeogja
2008; lavastaja Hong-jin Na; stsenaristid Won-Chan Hong, Shinho Lee, Hong-jin Na; osades Yun-seok Kim, Jung-woo Ha, Yeong-hie Seo
10/10

Kvaliteetne kunstiteos peaks midagi selle kogeja sees segi keerama, mingi (eksikombel) kokku sulatatud ühenduslüli lahti raputama - muutma maailma kogemise viisi. "The Chaser" on oma traagilisuses niivõrd realistlik, isegi naturalistlik, et tundsin pea kogu filmi vältel justkui oleksin peotäie nõelu alla neelanud.

Film algab üsnagi tavapärase tumeda põnevikuna: Joong-ho Eom on endine politseinik, kes on astunud prostitutsiooniärisse; lühikese aja jooksul on kaks tüdrukut jäljetult kadunud, kui kaob ka kolmas, otsustab ta asja tõsisemalt uurima hakata ning satub juhusliku autoavarii tõttu kokku Young-min Jeega, vaimselt vägagi ebastabiilse mõrvariga, keda Joong-ho kahtlustab algul tüdrukute edasimüümises. Kui Young-min üles tunnistab, et on tapnud juba üheksa ... ei, kaksteist inimest, ei usu teda pea keegi - mees tundub lihtsalt niivõrd lapsik, lihtsameelne. Ent just taolised on võimelised kõige hullemateks tegudeks: puudub süütunne, arusaamine surmast jne. Lisaks puuduvad absoluutselt igasugused asitõendid, et Young-mini ühegi tapmisega siduda. Ja tänu avalikkuse survele ta vabastatakse - et tal oleks võimalus oma töö lõpule viia.

Tegelaste teadmatus oma vastase olemusest ja vaikselt, alati natuke liiga hilja sellest teadlikuks saamine tekitab tõsiselt piinava tunde; otsekui oleks tegemist klassikalise tragöödiaga, milles karakterid ei suuda tegevusjoone muutmiseks mitte midagi ette võtta. Joong-ho jookseb, rabeleb, higistab endal hinge kehast välja, ent kõik tulutult: päästmist väärivad tegelased libisevad järk-järgult haardeulatusest jõhkrasse surma. Nagu toimuks kõik kahes erinevas maailmas: üks hullumeelse impotendi oma, kes ei vaja ega otsi millelegi põhjendusi ja kes on oma tegutsemises seetõttu täielikult spontaanne ja liiga lihtne teise, ratsionaalset loogikat, käegakatsutavaid motiive otsiva maailma jaoks, mis ei suuda haarata esimese juhuslikkust ja mõttetust, mistõttu on selle hävitamine samuti võimatu. Joong-ho liigub vaikselt, kasvava pinevusega tempos ka ise mõistuse kaotamise suunas: ainuke viis mõrvari tabamiseks on ise temasarnaseks moonduda. Siiski jätab "The Chaser" talle lõpuks (õnneks?) viimase väljapääsu tagasi inimlikku ellu. Võib-olla oli kõik see vajalik; võib-olla on mõttetus, mõistusekaotus lootusekiire nägemiseks vahel vajalikud? Niivõrd jõhkrat versiooni olen isiklikult suuteline küll vaid Kunsti vahendusel läbi elama.

Save the Green Planet!

Jigureul jikyeora!
2003; lavastaja ja stsenarist Joon-Hwan Jang; osades Ha-kyun Shin, Yun-Shik Baek, Jeong-min Hwang, Jae-yong Lee, Ju-hyeon Lee
8/10

Filmi peategelane Lee Byeong-gu võtab pähe, et maailm vallutatakse varsti tulnukate poolt; niisiis röövib ja vangistab ta Kang Man-Shiki, eduka firmajuhi, sest see on väidetavalt kontakt-tulnukas, kelle kaudu on võimalik ühendust saada teistel planeetidel elutsevate ja rünnakuks valmistuvate olenditega. Veel üks tüüpiline alien invasion-film? Ei; "Save the Green Planeti" kurikaelad on inimesed ja just nende käest on tarvis maailm päästa. (Huvitav, miks on Maa nimeks Roheline Planeet?) Lee Byeong-gu on haavatud inimene, vägagi hullumeelne, kes üritab äratada oma ema - kes lamab juba viiendat aastat haiglavoodis - koomast: tulnukatel peaks leiduma selleks ometi viis. Nagu Byeong-gu, nii on ka film meeldivalt (ja vahel haiglaselt) skisofreeniline, keeldudes mahtumast ühtegi žanrisse (suhtedraamast ulmekani). Palju vägivalda? - jah, kuid selle julmuse lihvib maha kohe järgnev koomiline stseen. Palju nalja? - jah, kuid selle võimaliku labasusse langemise tasakaalustab järgnev sügav mõtisklus. Täiuslikult tasakaalus - ütleks kogu selle kompoti kohta. Ja inimese evolutsioon põhjendatakse vägagi leidlikult.

We Sleep, They Live

They Live
1988; lavastaja ja stsenarist John Carpenter; osades Roddy Piper, Keith David, Meg Foster, George Flower, Peter Jason
7/10

Ma ei suuda otsustada, kuidas seda filmi vaadata - draama või komöödia? Ühest küljest esitab "They Live" iroonilise allegooria tänapäevase meedia poolt konstrueeritud ühiskonna kohta. Me usume seda, mida teler, ajalehed jne tõena esitavad, mitte seda, mida ise näeme; lihtsalt, me keeldume vaatamast ekraanist kaugemale; silmad kinni pigistada on palju lihtsam ja tervislikum.
Siin on inimühiskonda imbunud tulnukad, maskeerinud end tavakodanikeks ja kodeerinud igasse reklaamfotosse, ajaleheartiklisse, rahatähele (This is your God!) varjatud sõnumeid, mida vastuvõtja kogeb alateadvuse tasandil, mis tähendab, et tõesemana ja mõjuvõimsana kui paljale silmale nähtavalt. Obey; Consume; Marry and Reproduce. Loomulikult tegutseb vastupanuliikumine, mis on välja arendanud spetsiaalsed päikeseprillid, millega tuua sõnumid päevavalgele; prillidega paljastub ka võõrolendite tõeline välimus: otsekui ilma nahata ja väga vähese lihaga luukered hõõguvate silmadega. Et inimesed unest äratada, on "nägijatel" tarvis hävitada signaali - mis inimesi hüpnotiseerib - algallikas. Ja kui maa elanikud lummusest lõpuks vabastatakse on pilt ikka neetult koomiline.

Kahjuks hakkab filmis iroonia ja koomika esiplaanile tõusma liiga hilja; esimene pool tundub kuidagi igav ja tühjalt veniv. Roddy Piper kõnnib ringi, vaatleb, jälgib enda ümber sagivaid inimesi, aga mitte midagi ei juhtu, tekib vaikselt juba tunne, et film ei jõuagi kuskile. Aga nii kui ta prillid ette paneb, saab toimuv hoopis teise tooni; teadmatusest teadmiseni jõudmine viib masendusliku tumeda maailmanägemise asemel hüsteerilisse võitlusse, millest elusana väljatulek on võimatu. Piper näeb välja otsekui Kurt Russelli paroodia, kui ta täiesti lambist hakkab avalikes kohtades automaatidest rahva sekka tulistama, pillub täielikult tobedaid repliike (püssid õlal panka astudes: I'm here to chew bubble gum and kick some ass!). Piperi ja Keith Davidi vaheline kaklustseen, mille esimene üritab viimast sundida läbi päikeseprillide "paljast" maailma vaatama, on üks veidramaid siin filmis: kestab umbes viisteist minutit, mehed peksavad, kukuvad, tõusevad uuesti üles, vahetavad paar kolossaalset lollakat sõna ja peksavad edasi (tõsine naerukoht: Piper korjab maast jubedalt suure puutala ja vehib arutult Davidi suunas, siis saab aru, et, kurat küll, sellega tapab hoopis tüübi ära, viskab selle minema, mõlemad lihtsalt naeratavad teineteisele ja asuvad aga uuesti asja kallale).

Läbi komöödia tõsist teemat käsitleda on ilmselt üsna ohtlik ettevõtmine; kui näitlejad ja lavastaja viimaks aru saavad, et neil on õigus lihtsalt naerda ja lõbutseda, on asi piisavalt nauditav, aga neil võtab selle mõistmine liiga kaua aega. Inimesed on tõsised ja film dramaatiline kuni kõik "magavad" ja läheb käima alles nende nägijaks saades. Ehk üritas Carpenter sama vaatajaga teha - kõigepealt uinutada ja siis üllatada. Esimene tuli alguses liiga hästi välja - ja teine toimis lõpus seda paremini.

Lived Any Good Books Lately?

In the Mouth of Madness
1994; lavastaja John Carpenter; stsenarist Michael De Luca; osades Sam Neill, Julie Carmen, Jürgen Prochnow, Charlton Heston
8/10

Õnneks ei oodanud ma taolist filmikogemust, vaid lihtsat kolliõudukat. Õnneks ma ei teadnud sellest filmist midagi. Tegemist oli hoopis osava reaalsuse-fiktsiooni piiri ületamisega, ja seda isegi rohkem kui ühel viisil.

John Trent palgatakse uurima (kuri)kuulsa õuduskirjaniku Sutter Cane'i kadumist; autori teosed on tuntud oma mõju poolest inimpsüühikale: neil olla võime lugejaid hulluks ajada, mis ongi esimene hüpe fiktsioonist siinsesse maailma. Lugedes Cane'i teoseid ja lootes leida vihjeid tema peidupaiga kohta, hakkab Cane nägema hallutsinatsioone, õudusunenägusid ... Ilukirjandus mõjutab otseselt inimkäitumist ja selle kaudu ka reaalset maailma: tapmised, rüüstamised, "seletamatud vägivallapursked" levivad üle terve maailma. Sõnast saab luupainaja.

Kogedes Cane'i raamatute võimu tema üle, otsustab Trent, et tegemist võib olla millegi enama kui pettusega ja asub teele teoste põhitegevuspaika, linnakesse nimega Hobb's End, mis on "väljamõeldud", kirjutatud koht, mida ei eksisteeri ühelgi kaardil ja kuhu Trent satub otsekui läbi tunneli "teise dimensiooni". Kui eelnevalt oli sõnast saanud luupainaja, siis nüüd saab sõnast hirmu võimu tõttu reaalsus. Sutter Cane kirjutab sõna otseses mõttes linna, tegelased, koletised. Nüüdsest peale on maailmas kõik võimalik - sest see on nii fiktsioonis, mis on ühinenud reaalsega. Trent on tegelane raamatus ja keel on jumal (autor on kurikael - jumala tööriist moondamaks ja terroriseerimaks maailma). Muide, Cane muutubki lõpuks raamatuks, elavaks sõnaks. Autor on kadunud ja fiktsioonil on vaba voli laastada ja valitseda ettekirjutatud vägivaldset maailma. Elu on raamat ja inimesed tegelased selles; sõnast saab liha. Trent ei ole hull, terve maailm ei ole hulluks läinud, see on lihtsalt reaalsus, millest ei ole väljapääsu; ja Trentil ei jäägi lõpuks, vaadates raamatu kinoekraniseeringus oma saatust lahti rullumas, muud üle, kui naerda iseendale ja kogu inimlollusele näkku; naerda ja tunda hirmu ja õudust samaaegselt.

Emantsipatsioon(id)

Ernesto Laclau "Emancipation(s)"
London, New York: Verso 2007 [1996]

Kaasaja üks olulisimaid poliitikateoreetikuid Ernesto Laclau tegeleb küsimusega, mis teeb demokraatia, sotsiaalse identiteedi, kogukonna üleüldse võimalikuks. Sellele vastamiseks läheneb ta asjale universaalse ja partikulaarse suhete kaudu. Universaalne on võimatu: ei eksisteeri täisulikku ühiskonnakehastust, ühtset rahvast jne - see kõik on illusioon. Aga mis jääb alles? Partikulaarsed elemendid, mis konstitueerivad oma identiteedi läbi erinevuse teistesse elementidesse (nagu Saussure'i keelesüsteem); st et ühelgi elemendil iseenest ei ole positiivset olemust, vaid see luuakse eituse läbi: olen see, kes teine ei ole. Taoline partikularism viib loomulikult ummikusse. Elementidel peab olema lisaks erinevustele teistega ka ühisjooni, vastasel juhul oleks kooseksisteerimine ühiskonnana võimatu - tekiks täielik eraldatus. Ühisjooneks võib olla kas või kuulumine samasse süsteemi, konteksti, mis peab olema piiritletud ja omakorda vastandatud teistele süsteemidele. Oluline on märkida, et elemendid ise ei pruugi olla üldsegi samased: nende ühisjooned võivad olla (ja enamasti on) konstitueeritud vastanduse kaudu: meile on ühine vastumeelsus mingi partei suhtes - see aga ei muuda meie seisukohti veel identseiks. ... the only way out of this difficulty is to postulate a beyond which is not one more difference but something which poses a threat to (that is negates) all the differences within that context - or ... that the context constitutes itself as such through the act of exclusion of something alien ... (52). Sellest kolm järeldust:

1) antagonism ja väljaheitmine on konstitutiivsed kogu identiteedi suhtes; ilma piirideta, mille kaudu negatiivsus konstrueeritakse, tekiks lõputu erinevuste laialivalgumine, mistõttu oleks igasugune koherentne identiteet võimatu;
2) erinevusel põhinevate identiteetide tekkeks on hädavajalik süsteemi olemasolu, aga ainus asi - väljaarvamine - mis on suuteline süsteemi konstitueerima ja looma identiteete, on samal ajal ka see, mis neid õõnestab; süsteem (universaalsus) on see, mida konteksti loogika vajab, aga mis samas on ka võimatu;
3) võimatut objekti ehk süsteemi ei ole võimalik representeerida, see peab ennast esitama representatsiooniväljal, mille vahendid on täiusliku süsteemi tarvis ebaadekvaatsed - ainult partikulaarsete elementide kaudu on võimalik esitada universaalset (52-3)

Niisiis universaalse mitte-olemasolu ja samal ajal vajadus selle järele on "konstitutiivne puudus", mis teeb demokraatia eksistentsi üleüldse võimalikuks: the impossibility of a universal ground does not eliminate its need: it just transforms the ground into an empty place which can be partially filled in a variety of ways (the strategies of this filling is what politics is about)... (59). Poliitika on niisiis "tühjade tähistajate" pidev leiutamine ja ümberkujundamine, kehtestamine ja tagasilükkamine. Kuna ükski partikulaarne tähistaja ei suuda representeerida täielikult universaalset (mis on "tühi koht"), toimub alatine läbirääkimine - täiusliku ühiskonna võimatus on demokraatia alustingimus. ... the particular can only fully realize itself if it constantly keeps open, and constantly redefines, its relation to the universal (65).

Let the blood fly!

Kaidan nobori ryu
1970; lavastaja Teruo Ishii; stsenaristid Chusei Sone ja Teruo Ishii; osades Meiko Kaji, Hoki Tokuda, Makoto Sato, Yoshi Kato
5/10

"Blind Woman's Curse" on kokku segatud ilmselt peamiselt seda eesmärki silmas pidades: manada vaataja silme ette üks superstiilne veresaun. Süžee ei mängi kuigi olulist rolli (ehkki ka see on konstrueeritud lahtihargneva müsteeriumina ümber "äratundmispunktide"). Maffiaklannide rivaalitsemised, ilusad lohetätoveeringuga jaapani naised, müstiline kurjakuulutavalt kräunuv must kass, koomilist vaheldust toovad külaidioodid, laipu nülgiv salapärane mõrvar, pime naine, kes näeb paremini kui nägijad, deformeerunud ja peast ilma jäetud laibad, hallutsinatoorsed nägemused - ehk märul, õudus, krimi, komöödia, draama ... Siin on lihtsalt liiga palju. Ei suuda otsustada, mis seisukohta võtta, mis vaatepunktist iga järgnevat stseeni vaadata ja vahel jääbki mulje lihtsalt mingisugusest külakuhjast, milles ei saa aru, kelle jäsemed parajsti kelle näos on (võitlusstseenid tundusid samuti siin üsna mannetu rabelemisena). Lõpplahendus (ehk põhjus verevalamiseks) valmistas samuti üsna suure pettumuse. Aga: veri lendab "Pimeda naise needuses" küll kõrge ja kauni kaarega - külakuhjamomendid vahelduvad õnneks piisavalt graatsiliste tantsusammudega, mille tõttu filmi siiski tasub vaadata.

Moraalide genealoogiast

Friedrich Nietzsche "On the Genealogy of Morals"
Oxford University Press 2008 [1887]; tõlkija Douglas Smith

... the value of truth must for once, by way of experiment, be called into question ... (128) Mis on käesolevas raamatus minu jaoks ehk tähtsamgi kui absoluutselt kehtivate religiooni- ja moraaliseaduste ümberhindamine, on universaalse tõe ja -tahte tagasilükkamine, historiseerimine. Kristlus näiteks pakkus välja omapoolse Tõe, askeetliku ideaali, nagu Nietzsche seda nimetab, mille põhimõtteks on otsida mõtet väljas- ja teispool reaalset eksistentsi, mistõttu: ... the meaning of the ascetic ideal is none other than this: that something was missing, that man was surrounded by a gaping void - he didn't know how to justify, explain, affirm himself, he suffered from the problem of his meaning (135-6). Et ennistada õigus kõrgema Tõe olemasolule, tuleb maha salata iseenda olulisus, tunnistada iseenda mõttetust ja tegutseda selle Tõe nimel ja järgi. Mis sest, et Tõde on väljamõeldis, ajalooline konstrukt ...

Eelnev tähendab ka, et inimene ise eksisteerib rangelt ajalooliselt; ei ole ühtset "subjekti", kellest tulenevalt tegutseda, kelle järgi otsustada; on ainult teod. But no such substratum exists; there is no 'being' behind doing, acting, becoming; 'the doer' is merely a fiction imposed on the doing - the doing itself is everything (29). Religioon ja ka teadus on pidevalt üritanud subjekti ja Tõde leida reaalsusest "kõrgemal": our entire science is still subject to the seduction of language and has not shaken itself free of the monstrous changelings, the 'subjects' ... (30). Me oleme ikka veel keele lummuses ... See tähendab, et võtame keelelisi moodustisi (tekstid, subjekt-objekt suhted jne) kui Tõde ning ei mõtle üleüldse sellele, et meie ise räägime, oleme pidevas kujunemisprotsessis. Muidugi kirikuisade ja üldse valitsejate huviks on, et "tavainimesed" seda ei taipaks - seega "igavesed tõed".

Aga kui seada kahtluse alla Tõe ja inimloomuse olemasolu - kas ei kaota kogu eksistents oma mõtet? Milleks üldse olla? Aga just nimelt nende eemaldamise tõttu avaneb võimalus ümber kujundada, -hinnata ja areneda. Kui usk eksistentsi juhtivasse, ent selle välisesse jõusse kaotada, "tõde pea peale pöörata", võib avastada, et usku ei ole tarviski, sest minu elul ei ole midagi tegemist eluülesega. - Siit eksistentsialism: olemine enne olemust; aga ka ehk tähtsam järeldus: ei ole olemas "õiget" ajalugu, on vaid "valitsev" - ja alati võimuvahetusega ümberkirjutatav. Loomulikult ei ole need praegu enam üldsegi uued avastused, aga lihtsalt hea oli leida 115 aastat tagasi kirjutatud (õhukesest) raamatust nii palju seda, mis 20. sajandi jooksul on enda alla matnud mitmeid tuhandeid lehekülgi.

Bad Timing
1980; lavastaja Nicholas Roeg; stsenarist Yale Udoff; osades Art Garfunkel, Theresa Russell, Harvey Keitel, Denholm Elliott, Daniel Massey, Dana Gillespie, William Hootkins
9/10

Esimene kommentaar, mille peale sattusin, heitis filmile ette liigset fragmentsust, mitte-lineaarset narratiiviesitust. Kuid arvestades tegelaste suhestumist, on just nimelt lõigustatus hädavajalik: tegemist ei ole sugugi mitte ainult paariga Alex-Milena, vaid kolmnurgaga Alex-Milena-Netusil - vastavalt mängitud Garfunkeli, Russelli ja Keiteli poolt -, millest viimane lüli asub ajaliselt teises ruumis. Alex Linden on psühhoanalüütik, kellel tekib seksuaalne obsessioon vabadust ja iseseisvust ihaldava Milena vastu. Alexi unistuseks on naist täielikult omada, magada temaga, millal isu on, dirigeerida Milena igat käiku - täielik kontroll; Milena ei taha alluda ja põgeneb pidevalt, väldib igasuguseid püsivale suhtele viitavaid väljendeid (nagu abielu, kooselu jne). Lisaks (väidetavale) armastusele käib pidev võitlus domineerimise nimel - mõlemad ihaldavad teist orjastada ja seeläbi muutuda ise valitsejaks. Kui Alex mängust loobub ja Milena omapäi jätab, ei suuda viimane kaotusega leppida (ori on iseend vabaks kuulutanud!) ja võtab ette viimse ja absoluutse veenmiskäigu - enesetapu, mida hakkab uurima inspektor Netusil, kes küsitleb Alexit suhte osas ja käib läbi osapoolte kohtumispaigad ja kogu nende suhte ajaloo. Siin tulebki ilmsiks fragmentsuse olulisus: Netusil õigupoolest osaleb Alexi ja Milena ihade ja domineerimismängus kui piiluja, voyeur - ta tahab sellest osa saada, ihaldab mängida. Pidevalt esinevad stseenid, kus Netusil justkui satuks peale armatsevale paarile, jälgiks igatseva pilguga nende igat liigutust: kõigepealt näidatakse Alexit-Milenat voodis, misjärel liigub kaamera Netusili pilgule ning hetk hiljem näeme juba tühja voodit. Netusil on ilmaolev, alati puudusttundev ihaleja, kes tõepoolest tunneb ennast osalisena, nii et lõpuks võib Alex uurijalt küsida: "Miks mul on tunne, et me räägime pigem sinust kui minust?" (ja: "Miks ma olen politseinik? Mind ei huvita seadus, vaid vaatamine, jälgimine, uurimine.") Niisiis, et kokku põimida kõigi kolme osapoole seksuaalsed ihad, tungid, kinnisideed, ei ole lihtsalt muud võimalust, kui kasutada "segatud" aega: siin ei ole midagi ratsionaalset ega intellekti järgivat loogilist järeldus- ja uurimiskäiku; alateadvuse pinnaletulek ei toimi grammatiliste reeglite järgi.

Maadleja

The Wrestler
2008; lavastaja Darren Aronofsky; stsenarist Robert D. Siegel; osades Mickey Rourke, Marisa Tomei, Evan Rachel Wood
10/10

Paar aastat tagasi käisin "Maadlejat" kinos vaatamas ja miski jäi kripeldama - ma ei saanud filmile kuidagi pihta; mitte et see ei oleks meeldinud, lihtsalt ei taibanud, miks meeldib. Eile õhtul vaatasin uuesti koos emaga, kes ütles: "See on nii trööstitu, et on isegi hea." Aga jah! Just see!

Mickey Rourke on steroide täis topitud profisportlase languse viimaste astmete kehastus; tema keha ei suuda enam pingele vastu pidada, keha omakorda pingestab mõistust, mis järeleandmatult tahab ikka veel midagigi saavutada. Kui Mickey teatab, et the world don't give a fuck about me, on selleks ka põhjus: tema ei hooli mitte raasugi maailmast. Ainuke asi, mis tähtis, on tema ise: maadlusring hõiskava ja juubeldava publiku keskel, milles nüpeldada oma rivaale - ja samal ajal tõestada tervele ilmale, kui vääritu see tema kõrval on. Saabub aeg, mil maadlus ei ole enam (südameataki tõttu) võimalik, ja nüüd üritab Mickey loomulikult leida soojust inimestest, kelle ta on hüljanud (tütar) ja kelle kehasoojust ta varem lihtsalt raha eest ostis (Cassidy). Loomulikult luhtuvad needki üritused - tegemist on siiski Aronofskyga, kes tegi ka "Reekviem unelmale" - ja Mickeyl tuleb tagasi pöörduda maadlusringi, vastu järgmisele - ja võib-olla surmavale - südameatakile.

Suurepäraselt näitab Aronofsky võimatust välja pääseda elust, mille ometi oleme ise endale loonud, ise valinud ja pidanud parimaks. Randy the Ram on kinni teda hävitavas maadluses samamoodi nagu kaamera on kinni Mickey Rourke'is, jälgides tema järk-järgulist vaimset allaandmise ja kehalist lagunemise protsessi. On väikesed lootusesähvatused nagu paar naeratust ja kallistust tütrelt ja suudlus Cassidylt, ent kui lõpus viimane end Randyle kandikul pakub, on kollaps juba toimunud ja tagasipöördumatu: väljaspool tema elu (maadlust) ei ole surm mõeldav. Kui operaator selles hallis üksildases valulikus maailmas Rourke'i jälitab, tekib tunne, et kõnnid koos temaga, koged sama mis tema. Võimsat tahet ja võimatust teostuseks ja leppimist iseendaga kõigest muust loobudes. Mis teeb selle filmi niivõrd heaks ongi just inimliku kaasaelamise, -tundmise tekitamine: "Maadleja" viib sõna tõsises mõttes Randy the Rami nahka.