Prohvet

Un prophète
2009; lavastaja Jacques Audiard; stsenaristid Jacques Audiard ja Thomas Bidegain; osades Tahar Rahim, Niels Arestrup, Adel Bencherif, Hichem Yacoubi, Reda Kateb, Jean-Phillippe Ricci
9/10

Malik El Djebena saadetakse vaatajale tundmatuks jäävail põhjustel vanglasse. Ta on noor, ebakindel, jõuetu, võimutu. Kohe alguses kogeb ta vanglafilmidele omast vägivalda: paar vanemat kinnipeetavat peksavad ta läbi ja võtavad ära ta tossud. Trellidevaheline boss César Luciani märkab noort kaitsetut araablast ja pakub talle võimaluse, kuidas saavutada kaitstust. Võimaluse peaks küll tõlkima kohustuseks tappa või saada tapetud. Amatöörlik ja oskamatu mõrv transformeerib Maliki elutunnetust jäädavalt. Selle asemel et midagi kahetseda või jääda taga nutma oma kaotatud "süütust" astub ta laibast eemale valmis vastu astuma kõigele, mida vangla võib talle ette sööta. Sellest hetkest alates ei ole õigupoolest enam tegemist vangladraamaga, vaid ühe ebatõenäolise kangelase sünnilooga. Malik omandab justkui üleloomulikud võimed hinnata olukordade tähtsust, ennustada nende kujunemist ning mõjutada inimesi tegema tema tahtmist. Ükskõik mis juhtub, jääb Malik tulejoonelt kõrvale (üks tulistamisstseen toimub autos, kus kaks killerit teda lakkamatu kuulirahega õnnistavad, ent siiski - mitte ühtki auku). Niisiis ta ei ole tavaline kangelane: tugeva iseloomu, üllaste käitumispõhimõtetega jne; pigem kehastab Malik justkui mingit jumalik-deemonlikku tegelast, kellel on võime kogu tema ümber toimuv endasse imeda, läbi seedida ja oma kasuks ära kasutada, samal ajal ise kogu sellest sitalaarist (psüühiliselt) puutumatuks jäädes. Asi on muidugi selles, et vägivaldses vanglakeskkonnas ei tohigi mitte midagi tunda, mitte kellelegi kaasa tunda ja mitte midagi karta. Malik astus sisse väriseva puulehena ja vabanes metsa langetava tormina (sest temast jääb mulje just kui loodusjõust, keda ei huvita miski teele ette jääv).