Doktor Parnassuse imaginaarium

The Imaginarium of Doctor Parnassus
2009; lavastaja Terry Gilliam; stsenaristid Charles McKeown ja Terry Gilliam; osades Heath Ledger, Johnny Depp, Jude Law, Colin Farrell, Christopher Plummer, Lily Cole, Peter Stormare, Tom Waits, Andrew Garfield, Verne Troyer
7/10

Suur on kiusatus võrrelda Gilliamit Tim Burtoniga, aga minu arvates on neil üks Suur Erinevus: kui viimase isegi kõige õudsemad unenäod sisaldavad endas kasvõi natukestki huumorivarjundit, siis esimese lõbusaimassegi naeruhetke siseneb mingil imeväel kurbuse raskepärasust. Ometi on nende loodud maailmad niivõrd sarnased; fantaasia, luupainajad, kummitused, hallutsinatsioonid, hullumeelsus - kogu see kooslus siseneb pidevalt ja otsustavalt iga filmitegelase ellu; või õigupoolest, ongi maailma lahutamatu osa. Nii ka siin: Doktor Parnassus on paari tuhande aastane mees, kes kunagi - "uskuge või mitte, siis kui ta veel munk oli" - sõlmis lepingu Saatanaga ja sai (ilmselt) vastutasuks võimed inimesi panna reaalsena kogema nende fantaasiaid ja surematuse (tõlgendus, et Parnassus on Jumal, tundub kuidagi väga mööda, pigem on nii tema kui Mr. Nick mõlemad pärit maailma tumedamalt poolelt - üks ehk vähem riukalik kui teine).

Ühel etenduseööl leiavad Parnassuse fantaasiateatritrupi liikmed nööri otsas kõlkumas Tony, keda mängib Heath Ledger - kes oma viimase filmi algul kohe enesetapu sooritab! Tony aitab trupi uuesti jalule ja satub selle operatsiooni käigus ka ise Doktori võimsasse nägemustemasinasse. Iga sisenemise käigus muutub tema nägu (ilmselt Ledgeri surma tõttu), ent mitte olemus: ta jääb valelikuks, silmakirjalikuks, enesearmastajast meheks, kes heategevuse kaudu raha teenib. Siin ongi filmi kõige suurem möödapanek - visuaalsete efektide ja staariarmeega (Depp, Law ja Farrell) psühholoogiliste moondumiste korvamine, mis jättis ka minu sisemusse kuidagi tühja tunde. Aga kui filmi terviklugu arvesse võtta, siis ei ole Tony sugugi see, kes peaks moonduma; ta on pigem konstant, kellele vastanduda ja kelle taustal moonduda ning kes muudab radikaalselt teiste kogemusi. Erinevate näitlejate kasutamine Tony rollis on küll paratamatu, kuid samal ajal täiesti mittevajalik.

Aga sellest pisidetailist ei tasu ennast häirida lasta, sest esikohal on "Doktor Parnassuses" siiski Mäng - just nimelt suure tähega. Tähelepanu keskpunktis on ju teatritrupp, kes etendab inimestele nende enda elu - laseb neil endil mängida iseoma fantaasiaid (mis küll enamikul kaldub paratamatult luupainajate poolele). Nende (piisavalt) süütute etenduste tagalaval on jällegi mäng - Parnassuse ja Mr Nicki leping ja kihlvedu. Ja see on mäng, mis kestab igavesti, sest osalejad ei ole vastased ega vihavaenlased, vaid kaasosalised maailma korraldamises (ja mis võiks olla lõbusam viis maailma toimimas hoida kui üks kihlvedu kõrgetele panustele?). Niisiis, kuigi konkreetsed inimesed siinses maailmas kogevad alati rõõmu kõrval kurbust ja õnnetust, enamasti esimest kõvasti vähem kui viimaseid, on alati võimalus uuesti proovida, rohkem ja avalamalt naerda - lihtsalt, sest Saatan tahab ainult mängida - ja sõbralik-riukaliku silmapilgutusega vanade "vaenlaste" vahel pöörleb imaginaarium edasi.