Koomilise vabaduse piirid

Umberto Eco "The Frames of Comic Freedom"
- rmt "Carnival!", Thomas A. Sebeok (ed.), Berlin, New York, Amsterdam: Mouton Publishers 1984

Kui eksisteerib piirideületuse võimalikkus, peitub see pigem huumoris kui koomikas. Et seda lauset mõista, tuleks kõigepealt vaadata, mida Eco mõtleb traagika, koomika ja huumori all. Traagika definitsioon on suurelt jaolt laenatud Aristotelese "Poeetikast": traagiline efekt tekib, kui 1) eksisteerib reegli rikkumine, mis 2) pannakse toime sümpaatse tegelase poolt; 3) me tunneme, et reeglit on rikutud, kuna peame seda piisavalt kehtivaks ja oluliseks, mistõttu 4) arvame, et rikkumine on halb ja 5) me kannatame koos kangelasega, sest saame koos temaga aru üleastumise väärusest ja aktsepteerime karistuse. Koomiline efekt realiseerub, kui 1) on rikutud mõnda reeglit 2) tegelase poolt, kes ei ole meile sümpaatne, mistõttu 3) tunneme end temast kõrgemal asetsevat ja suudame seepärast tema üle naerda; 4) me ei tunne reegli rikkumise pärast muret/karistushirmu; 5) meie nauding on kahetine, kuna lisaks reegli rikkumisele tunneme rõõmu ka meist madalama tegelase häbistamisest, kannatustest ja samal ajal 6) ei tunne muret reegli kaitsmise pärast ega ole kaastundlikud tegelase suhtes.

Kui iga traagiline tekst toob ekplitsiitselt välja reeglid, mida rikutakse, kuna need on vaja teksti lõpus (taas)kehtestada, siis koomilise teksti puhul peavad reeglid olema implitsiitsed - lugeja/vastuvõtja peab nendega juba enne kogemist tuttav olema, koomilise teksti puhul reegleid eraldi välja tuues rikutakse efekt. See võib olla ka põhjus, miks traagika (draama) tundub universaalsem kui koomika: viimase puhul peab vastuvõtja juba eelnevalt olema tuttav teksti kontekstiga, raamidega, millesse tekst asetub. Kuna meil ei ole koomilise efekti puhul kalduvust rikkujale kaasa tunda ega muretseda rikutavate reeglite kehtivuse üle (sest need on juba eelnevalt kehtivad), tundub ka koomilisuse vabastav toime enam mitte niivõrd ilmne, kui võiks arvata. Koomika (eriti karnevallik) tuletab meile pidevalt meelde reegleid, seadusi, millest ei tohi üle astuda ja samal ajal muudab üleastujad naeruväärseks - koomika hoopiski kinni(s)tab reeglite võimu.

Huumor asub koomika ja traagika vahepeal. Kui koomika on vastandi tajumine, siis huumor on vastandi "tundmine". Huumori all mõeldakse eelkõige sõnamängulist ja intellektuaalset koomikat; siin lisandub tegelasele kaasa tundmine ning seatakse kahtluse alla piirid ja reeglid, mitte tegelase käitumine. "Huumor on alati kui mitte metalingvistiline, siis metasemiootiline: verbaalse keelekasutuse või mõne muu märgisüsteemi kaudu seateakse kultuurikoodid kahtluse alla. ... kui koomiline (tekstis) toimub faabula või narratiivsete struktuuride tasandil, siis huumor leiab aset narratiivsete ja diskursiivsete struktuuride lõikumispunktides." Huumor ei teeskle - nagu karneval - viivat meid teispoole me endi piire. See annab meile pildi meie piiride struktuurist, see ei ole kunagi piiridest väljas, see õõnestab neid seestpoolt. Humor does not promise us liberation: on the contrary, it warns us about the impossibility of global liberation, reminding us of the presence of a law that we no longer have reason to obey. In doing so it undermines the law. It makes us feel the uneasiness of living under a law - any law.