Elurong

Train de vie
1998; lavastaja ja stsenarist Radu Mihaileanu; osades Lionel Abelanski, Rufus, Clément Harari, Michel Muller, Agathe de La Fontaine, Johan Leysen
8/10

Üks selle aasta lõpukirjandi teemasid oli "Argipäev vajab muinasjutte" - ja "Train de vie" sobib suurepäraselt üheks argumendiks/näiteks. 1941. aastal, kuuldes, et naaberkülasse on jõudnud natsiarmee, otsustavad ühe juudi küla elanikud ette võtta võltsdeporteerimise; kogu küla rongi ja Palestiinasse, puhastuse ja lunastuse suunas. Ettevõtmise algatajaks on narr Schlomo, kes justkui juhuslikult paotab huulte vahelt võimatuna näiva ettepaneku - kuid kõik võtavad selle vastu entusiasmi ja usuga teostumisvõimalusse. Niisiis - külaelanikest moodustatakse kaasaegse Euroopa mudelühiskond: natsid, kommunistid, juudid ... kõik algul võltsid, kuid mida kaugemale rong liigub, seda tõsisemalt kõik oma rollidesse sisse elavad; ettekujutusest saab taaskord tegelikkus - mis on juhitud ja käima lükatud narri poolt. Ümberringi möllab II maailmasõda, igal pool käib jõhker tapmine, kuid Elurongis lahendatakse probleemid naeruga, mida ei õnnestu ka tegelikel natsidel maha suruda, kuna need võtavad seda tõsiselt ... Rongi teekond lõpeb Vene rindel vabadusse sõitmisega, ümber käimas võimas lahing ja pommipildumine, kuid ükski neist ei taba rongi - sõda on selle väikese maailma elanikele kui ilutulestik, mille saatel Vabadusse purjetada. Aga jah, ilma selliste muinasjuttudeta vaevalt koonduslaagris toime tuleb.

Puhka rahus

Roosi nimi

Umberto Eco "Roosi nimi"
Eesti Päevalehe Raamat 2005 [1980]; tõlkija Merike Pau

"Roosi nimi" on raamat, kuhu on üritatud sisse panna kogu 14. sajandi mõttemaailm, esitada see detektiiviromaani kaitsva (lugejaid meelitava) maski all, ilukirjanduslikult näitlikustada semiootiliste meetodite rakendust, millega Eco oma teadlasekarjääri jooksul tegelenud on. Tulemuseks on mitmekihiline tekst, milles ühte liini järgida on õigupoolest võimatu - kõik on omavahel oskuslikult seotud; usk imbub teadusse, antikristus ja maailmalõpp kuritegudesse, kirjandus reaalsusse.

Frantsiskaani munk Baskerville'i William saabub benediktlaste kloostrisse, et aidata abtil lahendada noore munga Adelmo surm; kaasas on tal noviits Adso (ehk siis kokku paar Sherlock-Watson), kes esindab traditsioonilist mungalikku maailmapilti: autoriteetsed tekstid, tõde kui Jumala Sõna, maailm kui selle peegeldus ja moonutus; William on õppinud nii Pariisis kui Oxfordis, on tuttav modernse filosoofia, teadusega, eriti William Ockhami ja Roger Baconiga. Baskerville'i ideaalmaailmanägemuses peaksid seega olema religioon ja teadus, reaalne kogemus ja universaalsed tõed ühendatavad, ta loodab pidevalt, et tõde on kusagil olemas, aga peab selle alati viimasel hetkel läbi sõrmede minema laskma (umbes nagu Fox Mulder, ainult et William otsib tõelist ja maapealset maailmas, kus kõik ülejäänud otsivad üleloomulikku). Williami sõber Adso on ka ainus munk, kes laseb ennast temast mõjutada - ka tema hakkab lõpuks kahtlema, püstitama hüpoteese oma kogemuse - mitte autoriteeti ütluste - põhjal. Kogu ülejäänud seltskond jääb rõhutatult vanameelseks ja uuendusvaenulikuks. Eco on seega vastandanud uusaegse maailmapildi keskaegsega, vahel ehk liigselt esimesse tänapäevast postmodernsustki süstides; st iseennast Williami suu läbi väljendades.

Lisaks kuritegudele on raamatu teemaks 14. sajandil asetleidnud vägikaikaveod keisri ja paavsti vahel - kes peaks maailma valitsema? Leiame õpetlikke dialooge keskaegse maailmapildi illustreerimiseks, nt vaidlus Kristuse vaesuse üle; William leiab loomulikult siingi ainuõige lahenduse: seda ei ole võimalik kindlaks teha, mis on taaskord temapoolne läbikukkumine, kuna ta saabus kloostrisse keisri esindajana ... Loomulikult leiame tekstuaalse/matemaatilise maailmanägemise seast ka raamatukogu, mis on kokku pandud kui maailma mudel, labürint, millesse sisenedes on väljapääs peaaegu võimatu; raamatukogu on teadmiste säilitamise paik, teadmiste lukustamise paik - neid ei tohi edasi arendada, muuta; maailm peab jääma samaks. Kui kõik ülejäänud Williami ettevõtmised siin Antikristust ootavas mungapõrgus on määratud luhtumisele (inimelude päästmine, kiriku vaesuse vajalikkuse selgitamine, kuritegude lahendamine - William õigupoolest aitab kaasa ahela toimumisele: tõlgendus on osa tõest ..., religiooni reformeermine, teaduse ja religiooni lepitamine ...), siis vähemalt õnnestub tal lõpule viia alustatud põhjuste-tagajärgede ahel, mille lõpus süüdatakse põlema teadmiste arengut igati takistada püüdev raamatukogu - fikseeritud tõed on põletatud ja võib edasi minna Uude Aega, milles miski ei ole kindel, kuni pole kogemuslikult ja semiootiliselt kontrollitud.

Peacock
2010; lavastaja Michael Lander; stsenaristid Michael Lander ja Ryan O'Roy; osades Cillian Murphy, Ellen Page, Susan Sarandon, Josh Lucas, Bill Pullman, Keith Carradine
9/10

Huvitav, miks sellest filmist absoluutselt mitte midagi kuulda ei ole, miks sellest üldse keegi ei räägi? Eks parimatel ongi ilmselt tahtmine sõrmede vahelt minema lipsata. Skisofreenikute kujutamine filmides ei ole loomulikult midagi uut ja "Peacock" ei paku samuti mingit äärmuslikku orignaalsusttaotlevat lähenemist - ei tasu oodata visuaalšokki. Selle asemel pakub Michael Lander meile aeglase, intensiivse ja kriipiva kogemuse. Murphy mängib John Skillpat, kes töötab väikelinna Peacocki pangas - elu on rahulik ja rutiinne, ei toimu justkui midagi. Ent koju jõudes moondub John oma surnud emaks, kelle kaotusega ta ei suuda leppida; ta hoiab oma ema elus lastes tal eneses elada. Ühel päeval sõidab rong rööbastelt maha ja otse Johni aeda; viimane on parasjagu kehastunud oma emaks ning linnaelanikegi teadvusse jõuab Johni majas elav salapärane naine, keda hakatakse pidama tema abikaasaks. Tutvudes linnaelanikega, ei soovi aga ema enam varjus püsida, vaid suhelda - ja täielikult Johni üle domineerida.

Lapsepõlves ahistas ja piinas ema Johni ning isegi peale tema surma ei ole Johnil lootust pääseda. "Peacock" näitab märkimisväärse järjekindlusega ühe isiksuse täielikku moondumist teiseks. Film ei ole üles ehitatud ei tempokale võitlusele kahe pooluse vahel ega radikaalsetele süžeepööretele - juhtub see, mis on vältimatu: nõrgem kaotab. Cillian Murphy teeb vist küll oma elu parima rolli, kehastas samal ajal nii kõhklevat, närvilist ja ebakindlat Johni ning aina tugevust ja võimu koguvat ema, kes on oma kavatsustes kindel ega ole valmis hetkekski järele andma. Ehk võiks natuke nuriseda selle usutavuse üle, et mitte ükski tegelane ei pane tähele, et kaks on tegelikult üks - aga oma karaktereilt on need kaks niivõrd erinevad ja Murphy poolt täiuslikult välja mängitud, et seegi etteheide õige pea lahtub. Oma kindlasammulise kulgemisega ühe tegelase(pooluse) huku poole seab "Peacock" kahtluse alla tervikliku isiksuse kui sellise olemasolu üldse - mis juhtub kui ärkaksime iga päev kellegi erinevana, kel eelmises päeva isikust aimugi ei ole? mis juhtub kui "vale isik" asub domineerima? Ma saan ju olla vaid see, kes ma praegu olen?

Tetsuo the Iron Man

Tetsuo
1989; lavastaja ja stsenarsit Shinya Tsukamoto; osades Tomorowo Taguchi, Kei Fujiwara, Nobu Kanaoka
9/10

Kõige radikaalsem transformatsioon, mille inimene võib ette võtta, on moondumine mitte-inimeseks, mitte-elavaks asjaks. Tetsuo näitab tunni aja jooksul, kuidas inimene, muutudes asjaks, puhub viimasele elu sisse. Ja nii palju energiat ei ole metallile mitte üheski filmis antud. Tund aega inim-masina võitlust, armastust, rivaalitsemist, mis muudab samamoodi vaataja haavatavaks igasugustele proteesidele, olgu need kasvõi prillid - mis võivad ühel hetkel hakata ohustama/muutma tema identiteeti, mille ta lõppeks hoopiski kaotada võib. "Tetsuo" on justkui pikk techno-muusikavideo-õudusunenägu, mis sööb läbi silmakoobaste vaataja ajju ja tervesse kehassse, ei säästa ühtki rakku kogeja kehas. Muusika on häiriv ja samas alati kaasahaarav; keha ristamine-sandistamine-parendamine-sulandamine metalli ja tehnikaga on õudustäratav ja lummav; montaaž on ülikiire, jätmata vähimatki puhkehetke; kaamerapilk on läbistav, sisikonda tungiv. "Tetsuo" ei kasuta narratiivi edastamiseks peaaegu üleüldse teksti/dialoogi, kõik toimub kehalisel-tajumuslikul pinnal - ja seetõttu töötab film palju sügavamalt: ei mingit abstraktsiooni, ei mingit idealiseeringut inimese-tehnika suhete "suurest tulevikust", inimkeha täiustamisest jne - saab olla vaid kas täielik luupainaja-enesehävitus või perfektne sulandumine; ja loomulikult on need kaks tihedalt seotud, identiteet on kadunud mõlemal juhul, ja kaotama peab selle ka kogu ülejäänud maailm (kui loomulikult on veel ülepea alles "puhtaid inimesi") - Lets turn the whole world into metal!

Keskpäevapimedus

Arthur Koestler "Darkness at Noon"
Vintage 1994 [1940]; tõlkija Daphne Hardy

The party denied the free will of the individual - and at the same time it exacted his willing self-sacrifice. It denied his capacity to choose between two alternatives - and at the same time it demanded that he should constantly choose the right one. It denied his power to distinguish between good and evil - and at the same time it spoke pathetically of guilt and treachery (204). Seltsimees Rubashov arreteeritakse temale teadaolematutel põhjustel partei poolt, millesse ta ise kuulub ja millele ta on eluaeg ustav olnud. Aga: The party can never be mistaken ... You and I can make a mistake. Not the party. The party, comrade, is more than you and I and a thousand others like you and I. The party is the embodiment of the revolutionary idea in history (40-1). Partei on idee otsene kehastus; see idee on ajaloo vääramatu, vajalik ja paratamatu kulg, millele vastu olles on ainuvõimalikuks karistuseks surm. Objektiivsus subjektiivsuse vastu - ühiskonnaseadused üksikisiku (eksi)arvamuste vastu. The party knew only one crime: to swerve from the course laid out; and only one punishment: death ... it was the logical solution to political divergences (65).

Revolutsioonilise partei jaoks eksisteerib vaid üks loogika, mis saab lõppeda vaid ideaalses ühiskonnas. Teel peab kõik eksinud kõrvaldama. Ja parteil on alati õigus. Seega peab ka Rubashovi arreteerimine olema õigustatud. Olgugi et ta kogu oma eluaja jooksul ei saatnud korda ühtegi parteivastast tegu, avaldas ta nii mõnigi korda kahtlusi partei teekonna õigsuse suhtes, seadis Loogika kahtluse alla. Partei ise on idee kehastus - samamoodi on kõigil ideedel materiaalsed tagajärjed. Igasugustel arvamustel, juhuslikel sõnakõlksudel on paratamatult reaktsioonilised tagajärjed, mis õõnestavad partei tegevust ja järelikult õiget ajaloo kulgu. Ja see on ka Rubashovi jaoks piisav põhjus süü omaksvõtmisel - ta teab, et isiklikul/subjektiivsel tasandil on ta süütu, ta ei ole absoluutselt midagi valesti teinud, aga globaalsel/objektiivsel tasandil võivad tema vähimadki mõtted olla katastroofiliste tagajärgedega. Rubashov usub revolutsiooni ja parteisse, nende loogikasse, mistõttu ta peab olema süüdi.

ONE CAN ONLY BE CRUCIFIED IN THE NAME OF ONE'S OWN FAITH.

Karmid ajad

Harsh Times
2005; lavastaja ja stsenarist David Ayer; osades Christian Bale, Freddy Rodriguez, Eva Longoria, Chaka Forman, Tammy Trull, J.K. Simmons
7/10

Christian Bale on taaskord psüühiliselt ebastabiilne vägivallatseja, ainult nüüd puudub koomilisus ja iroonia - on jäänud vaid möödapääsmatu vajadus, tung tappa, kui asjad halvemuse poole pöörduma hakkavad. Bale mängib Jim Davist, sõjast "karastatud" karmi tegelast, kes saabub Los Angelesse eesmärgiga hakata tööle politseinikuna ja seeläbi teenida välja elamisluba oma mehhiklannast armastatule. Mike Alonzo (Rodriguez) on töötu tavaline kutt, kes asub koos Jimiga retkele läbi LA tänavate juues, savu suitsetades, "tööd otsides", laamendades, pekstes ja igasugu muid illegaalseid tegusid korda saates. Loomulikult ei saa kõik minna plaanipäraselt ja Jimi paanika/vägivallahood pööravad kõik segi ja tüürivad filmi vältimatult traagilist sihti mööda lõpuni. Terve filmi aeg on selge, et keegi tähtis tegelane peab surema.

Filmi lavastaja on David Ayer, kes kirjutas "Training Day", millest ka (vältimatult) sarnane atmosfäär, ent õnneks ei ole tegemist n-ö järjega või knock-offiga. "Harsh Times" esitab kogu eneseteostusliku rabelemise ja tegelaste vastutöötamise enese õnnestumisele kaasahaarava traagikaga. Tegemist ei ole sugugi mitte järjekordse võmmipõnevikuga, vaid tugeva karmi draamaga, milles ainuke toimiv loogika on hukatus. Ei mingit sädelust, päikesevalgust peegeldavaid suuri relvi, kulda jne, vaid liitrised õlled, varastatud savu, väljapekstud paarkümmend dollarit - kõik tundub võimalik, loomulik; samamoodi tundub täiesti loomulik tahtmine kõrgemale pürgida ja unistada - unistuste lõhkumine hävitab ka inimesed. I don't give a fuck - kui siin, siis pigem lihtsalt tapan, sest see on ainuke mida oskan; ainuke, mille nimel elan.

Raha või elu

Jacques Le Goff "Raha või elu. Majandus ja religioon keskajal"
Tallinn: Varrak 2001; tõlkija Kaia Sisask

"Käesolevas raamatus üritan nimelt näidata, kuidas ideoloogilised tõkked võivad uue majandussüsteemi arengut kammitseda ja edasi lükata" (61). Vastupidiselt Marxile, kes väitis, et kõik kultuurilised ja sotsiaalsed nähtused on vaid majandussuhete pealiskiht, esitab Le Goff veenvalt just kultuurilisi ja religioosseid tingimusi, mis takistasid kapitalismi varast arengut; kultuur peab saama piisavalt küpseks, et soosida uut majandussüsteemi, vastasel juhul on areng võimatu. Loomulikult ei ole mõju ühepoolne, vaid vastastikune. Sedamööda, kuidas raha võim kasvas, tekkis aina tungivam vajadus laenamine ja liigkasuvõtmine seaduslikuks/lunastatavaks muuta, aga samal ajal ei olnud rahamajandusel võimalik areneda ilma religioosse heakskiiduta. Le Goff näitab, kuidas purgatoorium ja kapitalismi areng on omavahel tihedalt seotud - liigkasuvõtjate ainuke võimalus lunastuseks oli just puhastustuli, sest enne selle kontseptsiooni ilmumist heideti nad otseteed põrgusse, kust enam väljapääsu ei ole. Liigkasuvõtmine kui varastamine jumalalt on võimalik nüüd muuta õigustatud tehinguks ja laenajad on teel taevasse ja võidukäigule üle terve maailma. Aga: "Üks puhastustules olev liigkasuvõtja ei too veel kapitalismi" (80) - nii et lugege raamatut!

Armastusest

Bright Star
2009; lavastaja ja stsenarist Jane Campion; osades Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider
7/10

Californication
2007; looja Tom Kapinos; osades David Duchovny, Natascha McElhone, Madeleine Martin, Evan Handler, Pamela Adlon, Madeline Zima

Haige olles ei suuda midagi teha peale filmide/seriaalide vaatamise, tee joomise ja suitsetamise. Kahjuks kaob koos tervisega ka kirjutamisjõud. Eilse õhtu veetsin "Bright Stari" ja "Californicationi" seltsis ja pani lausa jahmatama, kui palju on kahe sajandi jooksul ühiskonna moraalinormid lõdvenenud. "Bright Star" esitab John Keatsi ja Fanny Brawne'i armastusloo; nende suhe oli platooniline, piirduti vaid hellade suudlustega ja häbeliku käest kinni hoidmisega, kui keegi läheduses viibis; selles et asi kunagi voodisse ei jõudnud, on esmajoones süüdi muidugi Keatsi tuberkuloos, millesse ta ei soovinud Fannyt nakatada. Ent siiski, kogu film on kui kaunis, pilvedes hõljuv ja puhas armastusluule, sekka natuke traagikat; kõik tunded on äärmuslikud, armukadedushooks piisab vaid Browni saadetud valentinipäeva kaardist, vabandus enesetapuks on Keatsi lahkumine paariks kuuks. Ühesõnaga, kehaline armastus ei mängi siin suurt rolli, vaid luuleline ja ideeline; peategelased elavad kui illusioonis, romantismiriimides. "Californicationi" armastus on seevastu läbinisti kehaline (pealkirigi ju viitab otseselt hooramisele), sõpraderingis õhtusöögil ropendatakse laste ees ja ameletakse avalikult; armukadeduseks annab ehk põhjust see, kui Hank Moody kogemata võõra naise vagiinasse sukeldub (klassikaline arusaamatus!); Runkel peksab süüdimatult oma kontoris iga päev pihku ja tema naine palub tal otsesõnu olla pornofilmis kaskadöörpolt. Nii "Californication" kui "Bright Star" ei suuda aga mõlemat poolust ühendada ja tasakaalustada; ma ei väidaks nagu oleks 200 aastaga toimunud tohutu allakäik, ei, lihtsalt esiplaanile on tõusnud eelnevalt varjatu ja ärapõlatu, mis omakorda oleks justkui välja tõrjunud eelnevad ideaalid: keegi ei usu enam "armastusse", kõigest keppimisse; tunded on asendunud kehade kokkupõrgetega - võib-olla, kui tundelisus kõrvale heita, on valuoht väiksem; enam ei ole kellelgi aega "tõeliselt" kannatada (Fanny Brawne on tänapäevaste kõrval ikka tõsine emo) ega tunda. Aga tegelikult, mis on tõelised tunded? Need, mida praegu tõeliseks peetakse - lihtsalt, poolused on radikaalselt vahetunud.

The Memory Thief
2007; lavastaja ja stsenarist Gil Kofman; osades Mark Webber, Rachel Miner, Jerry Adler, Peter Jacobson
8/10

Kuna varastamine viitab millegi endale omastamisele ja samal ajal teise sellest ilma jätmist, on ehk "Memory Thief" natuke eksitav pealkiri - mäluvarasteks võiks nimetada neonatse, kes eitavad holokausti toimumist. Lukas töötab kiirteeputkas ja jälgib mööduvaid inimesi, mõtleb kes nad on jne; vabal ajal käib ta haiglas vaatamas oma vegetatiivses seisundis ema ja vahib kodus pornokaid ning suitsetab. Tal ei ole elu, ei ole isiksust. Mõlemad peab ta laenama teistelt. Ühel päeval annab endine Auschwitzi vang talle videokasseti oma koonduslaagrimälestustega ja Lukases areneb välja obsessioon juutide kannatuste vastu. Ta ahmib kõik kättesaadavad tunnistused endasse ja elab holokausti uuesti läbi - tänapäeva Los Angeleses, kuni läheb vabatahtlikult laagririietuses vabasurma, kuna ei suuda enam kannatusi ja "tagakiusamist" taluda. Lukas on muidugi väga äärmuslik näide täielikult tühjast inimesest, kes ei saa mitte milleski enda peale toetuda, sest "ennast" lihtsalt ei eksisteeri; imedes võõraid mälestusi ja kogemusi tekitab ta enda jaoks reaalsuse, mida ei eksisteeri, ent mis on siiski tegelik - Lukas taaselustab ammukadunud mälupildid; tema kaudu elab edasi antisemitism, kuid (õnneks) vaadatakse teda kui hullu, tänapäeva ühiskonda mitte sobivat - holokausti-mälestuste taaskogemine ja läbimängimine (mitte lihtsalt mäletamine) ei leevenda ega kustuta midagi, sel tegevusel on tulemuseks ainult kas hirmu ja vägivalla taastootmine või ühiskonna korraldusest väljaheitmine (hullumine, sest keegi teine ei tunnusta).

Hardware
1990; lavastaja ja stsenarist Richard Stanley; osades Dylan McDermott, Stacy Travis, John Lynch, William Hootkins, Iggy Pop
7/10

Taaskord on (inim)maailm otsakorral. Vihma ei saja, valitseb kõrb, kõikjal käib sõda, laste saamine on ülimalt ohtlik, kuna suure tõenäosusega sünnivad järglasteks ebardid. Kaks eesmärki: rahvastikukontroll ja tehnoloogilise viljastamise väljaarendamine. Nagu alati, läheb kõik valesti; rahvastikukontrolli mehhanismide väljaarendamine on usaldatud sõjaväe kätte - ja on teada, et sealt ei tule kunagi midagi kasulikku ... Ilmub välja kõrbeliivast robotikolju, mis paistab välja täielikult elutu, ja Dylan McDermott viib selle heas usus oma tüdrukule, Stacy Travisele jõulukingituseks. Tuleb välja, et tegemist on isetaastumisvõimelise metallitükiga ning algab võitlus ... Et tegemist on väikse filmiga ja mitte suure kassahitiga, pakutakse meile inimkonna võitlusest masinatega vaid väikest fragmenti; vabalt võiks "Hardware'i" lavastada ka teatrietendusena, misjuhul oleks ta ehk veelgi mõjuvam. Kogu tegevus toimub põhiliselt ühes korteris, millesse lõpuks mahutatakse ära pea kogu filmi tegelaskond; väike ruum on täis tuubitud arvutimonitore ja muud tehnikakoli ning õhk muudetud lämbeks, punaseks ja kohe-kohe plahvatavaks, mis teeb kokku piisavalt ulmelise ja maailmalõpulise atmosfääri. Suure pildi esitamiseks ei ole samuti tarvis luua uusi võimsaid ehitisi ja joonistada lõputuid maastike - piisab lõhutud, vaevu töötavate tehaste vaevalisest tossamisest keset punast kõrvetavat kõrbe ja ongi apokalüpsis valmis. Õnneks ei ürita "Hardware" esitada suurejoonelist viimsepäevalahingut inimeste ja masinate vahel; väikesest tükist, natukesest papist ja metallist (ja meediateatest, et kohe hakatakse tootma robotite esimest 800 prototüüpi - nii et minge tööle! tootma iseenda hukatust!) piisab, et valmis meisterdada korralik ohufilm.

Robotile Ameerika lipu maalimine oli meeldiv lüke - This is what you want, this is what you get ...

Sputnik Sweetheart

Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart"
London: Vintage Books 2002 [1999]; tõlkija Philip Gabriel

"Sputnik Sweetheart" on kindlasti lihtsaim raamat, mida viimasel ajal olen lugenud; keelekasutus on niivõrd loomulik ja "tavapärane", et ei valmista isegi inglise keeles veidi vähem kodus olevale inimesele mitte mingit peavalu. Samuti teksti sujuvus, mis lihtsalt haarab kaasa ega lase enam raamatut käest ära panna. See aga ei tähenda, nagu Murakami puhul ikka, et tekst ja ses käsitletud teemad oleks lihtsad, kerged ja hõlpsalt seeditavad.

So that's how we live our lives. No matter how deep and fatal the loss ... we continue to play out our lives this way, in silence. We draw ever nearer to our allotted span of time, bidding it farewell as it trails off behind. Repeating, often adroitly, the endless deeds of everyday. Leaving behind a feeling of immeasurable emptiness.

... we were wonderful traveling companions, but in the end no more than lonely lumps of metal on their own separate orbits. From far off they look like beautiful shooting stars, but in reality they're nothing more than prisons, where each of us is locked up alone, going nowhere. When the orbits of these two satellites of ours happened to cross paths, we could be together. Maybe even open up our hearts to each other. But that was only for the briefest moment. In the next instant we'd be in absolute solitude. Until we burned up and became nothing.

Väike kaunis lühidas proosas kirjutatud raamatu üksildusest, oma kesta avamise püüetest, selle täitmise raskustest millegi tähendusliku ja tähtsaga; avanemisest ja selle võimatusest maailmale, teistele inimestele. Nagu Murakamile omane, kohtame siin müstilisi kasse ja tegelasi, kes käituvad kassilikult või kellel nendega mingi seletamatu suhe; liigume läbi paralleelmaailmade, lahkume läbi peegli mujale, et muundatuna naasta. Siin aga on see teine maailm õigupoolest täiesti siinpoolne, iseenda sees, endasse suletud ja võti on minema visatud. Näiteks stseen, milles Miu lukustab end (alateadlikult) ööseks lõbustuspargi vaaterattale, et läbi binokli silmade vaadata iseenda vägistamist, mis on sihilik iseenda kaotamine, muutumine teiseks, et unustada; mis samal ajal tähendab, et ei suudeta kunagi enam "ise" olla. Iseenda teadvuse poolt vangistatud iseendast välja, teise, tundmatusse maailma.

So what should we do to avoid collision? Logically, it's easy. The answer is dreams. Dreaming on and on. Entering the world of dreams, and never coming out. Living there for the rest of time. - Unenäomaailma, kus ei eksisteeri piire, uuestisünd on võimalik ja kõik on reaalne. Ainuke probleem on selles, et uni on surm, millesse liialt süvenedes ei ole võimalik naasta. Jääb tühi kest metalse läikega. Kõmisev ja õõnes.

Uus Maailm

The New World
2005; lavastaja ja stsenarist Terrence Malick; osades Colin Farrell, Q'orianka Kilcher, Christopher Plummer, Christian Bale, Wes Studi, David Thewlis
8/10

Kui "Uuest Maailmast" ka midagi muud leida ei õnnestu, siis Ilu on siin lausa üle ääre voolavalt palju. Film ei keskendu sündmustele ja tegutsemisele vaid tunnetele, muljetele, (loodus)vaadetele ja tegelaste ilmetele ning reaktsioonidele kohtumisel võõra ja tundmatuga. Üks ülekahetunnine võimas impressioon. Isegi kui leiab aset dialoog, ei keskenduta kõnelejale vaid kuulajale, kogejale - näidatakse, kuidas ta imeb endasse teist (inimest, kultuuri ...). Kogu selle välise ilu juures võib väga lihtsalt jääda mulje üliidealiseeritud maailmanägemisest, kus teist tajutakse vigadeta utoopilise ühiskonnana (Smith kirjeldab indiaanlasi algul kui läbinisti häid, hirmude, kadeduseta, unelmataolisi inimloomi), kus - kuigi asudes samal maapinnal - kujutatakse indiaanlaste asulat palju värviderohkemalt kui inglaste oma, viimane on hall, vihmane, lärmakas, pidevalt võitlev; indiaanlased mängivad ja hellitavad üksteist päevad läbi. Aga see on, mulle tundub, just nähtuna kapten Smithi silmade läbi, sest kui asi läheb võitluseni, on indiaanlased täpselt sama julmad ja tapmisvalmid kui Vana Maailma esindajadki, ja kadedusepuudumisest ei ole märkigi. Uus Maailm ei ole kaugeltki ideaalne, sealtpoolt vaadatuna (kauni indiaanlanna pilgu läbi) on Vana täpselt samamoodi imeline, justkui illusioon, mida vaadates ei suudeta alguses oma silmi uskuda. Rohi on alati rohelisem naabri aias. Malicki film suudab mõlemaid Maailmu kujutada imelise kogemusena, mida ammulisui endasse immutada; viga on vaid selles, et liiga palju ilu tekitab ahnust, kadedust, omandamisiha, mis võimupositsioonil olles avaldub vägivalla ja tapmisena. Ilu ei ole kunagi (kahjuks) süütu.

Teadmine

Knowing
2009; lavastaja Alex Proyas; stsenaristid Ryne Douglas Pearson, Juliet Snowden, Stiles White; osades Nicolas Cage, Chandler Canterbury, Rose Byrne, Lara Robinson
6/10

"Teadmine" tegeleb järjekordse maailmalõpuennustusega. Calebi, professor Johnathan Koestleri poja kätte satub 50 aastat tagasi tema koolis ajakapslisse peidetud müstiline arvudejada; ühel õhtul viskit kuritarvitades vaatab John paberilehte pingsalt ja eristab esimese asjana kuupäeva 9/11/01 ja täpse ohvrite arvu; tuleb välja, et ka kõik ülejäänud numbrikombinatsioonid on viited katastroofidele - ja viimased kuupäevad on tulevikus! Kuna tegemist on kosmilise mustriga, mida lihtinimesel nagu prof. Koestler ei ole võimalik muuta, ei ole ka teadmisest kasu mitte kui midagi - kõik juhtub olenemata väikeste inimloomade tegevusest. Filmi ambitsioonid on kahjuks, mulle tundub, liiga suured; ideede võimsus ja ohtlikkus, millega Nicolas Cage ja kompanii tegelema peavad, jätavad viimased üsna tihti lihtsalt naeruväärsesse olukorda - film on rõhutatult tõsine (päike ikkagi paneb Maa plahvatama - mis ses naljakat saab olla?), kuid näitlejad ei usu, Cage on rohkem kui üks kord vahtimas tulnukaid näoga, et "sitta ma teid usun!" ja maailmalõpu hõng on kahjuks asendatud õnnetustemürgliga ja tagaajamistega; ning kahjuks ei saa maailm kunagi otsa ilma üleloomuliku kehastuseta, ikka peavad olema mingid ebamaised olendid, kes näevad inimestega hämmastavalt sarnased välja (üks väga naljakas stseen: kuna võõrkehad ei räägi, vaid suhtlevad telepaatiliselt, siis Cage ja tulnuk vahivad teineteisele surmtõsiste nägudega umbes minut aega otsa, kuni Nicolas täiest kõrist karjub "Ma ei saa aru, mida sa räägid?!" - nojah, ehk seepärast, et ta on vait ...).