Me peame rääkima Kevinist

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"
Tallinn: Varrak 2008; tõlkija Triin Tael

Jällekord vastamisi küsimusega: kes on süüdi? Kevin Katchadourian paneb 15 aastasena toime massimõrva: tapab kooli võimlas üheksa inimest. Kevini ema Eva hakkab juhtunu tagamaade mõistmiseks oma abikaasa Franklinile kirjutama. Aga loomulikult ei ole võimalik konstrueerida selget põhjus-tagajärg seost stiilis "halb kasvatus-vastavad tagajärjed", seega tuleb läbi käia Kevini elu väiksemadki (olulisena näivad) üksikasjad, mida võib tõlgendada kui vaenulikkust, raevu, kalduvust vägivaldsusele.

Kui lihtne kõik oleks kui Eva saaks vastutuse üksinda enda peale võtta! (Aga: kui puudub põhjus-tagajärg seos, ei saagi keegi süüdi olla.) Ent vaagides lapse kujunemist, jääb mulje, nagu ta oleks veresauna plaaninud kogu oma elu - 15 aastat ettevalmistust paaritunniseks mõrvatööks. Suurem osa teosest keskendubki Kevini koletislikkusele. "Oled sa kunagi tähele pannud, kui paljud filmid kujutavad rasedust parasiidi sissetungina, vargse koloniseerimisena? ... "Tulnukas" kaevab end küüniste abil John Hurti kõhust välja jäle maaväline olend. "Mimikris" sünnitab naine kahe jala pikkuse tõugu. ... Tavaliselt õudukates peremeesisik hävitatakse või rebitakse tükkideks, taandatakse kestaks või jäägiks, et mingi košmaarne olend võiks tema kooriku sees ellu jääda" (78). Juba enne sünnitust mõistab Eva Kevinit kui olendit, kes tuli ilmale üksnes selleks, et tema elu hävitada. Muidugi võib säärase nägemuse panna süüks ka asjaolule, et Eva kirjutab peale tõelist hävimist. Niisiis, võttes juba sünnitusmajas lapse vastu külmalt, tunneteta, kui võõrkeha, üritab ta terve ülejäänud emapõlve oma tundetust korvata, ent Kevin vastab talle järjekindlalt rahuliku ja kaalutletud kalkusega (ja vihkamisega). Raamatut lugedes tekkis pidevalt küsimus: kas tõesti on väikesed lapsed taolisteks asjadeks võimelised?! Kui kõike uskuma jääda, ei tahaks ma elu sees mitte ühtegi!

Kevin on siin maailmas ja inimühiskonnas tulnukas: "Tal võis olla säilinud mingi kriipsuke spirituaalset mälu eostamiseelsest ajast, ja ta igatses seda hunnitut nullseisundit palju rohkem kui mu üska" (118). Ta on siia vägivaldselt toodud, olemis-eelsest seisundist välja rebitud ja ta peab sellega leppima. Koos emaga panevad nad maskid pähe ja korrutavad teistele head nägu tehes Mulle peab see meeldima! Kevin on kogu oma lapsepõlve kui täiskasvanu, kes tajub elamise mõttetust, mitte laps, kelle jaoks kõik kohatav on uus ja huvitav - tal on igav. Ja ta emal on igav. Need on kaks, kes vastandatud ülejäänutele (isa, naabrid jne), kes on rahul argiste tühiste vestluste, õhtuse telekavaatamise, fassaadliku viisakusega jne. Ainult selles mõttes võib Süü ajada Eva kaela: ainult tema olnuks võimeline Kevini kavatsusi läbi nägema. Aga üks oluline erinevus: Eva on täiskasvanu ja tal on kogemusi, st et ta ei ole tühi, aga Kevin on just nimelt tühi: ta on mitte keegi, teda ei huvita mitte miski, tal ei ole kirge ega viha, ta lihtsalt on. Ta keeldub endale loomast sümboolset maailma, millele toetuda. Tema vägivalla-akt oligi ilmselgelt samal ajal nii tema kui subjekti ja temale vastava maailmakorra loomine (mis hiljem küll samuti ta enda poolt kahtluse alla seatakse); see oli saladuse loomine.

"Tegelikult oleme me lihtsalt suuremad ja aplamad versioonid sellestsamast söövast, sittuvast, kiimlevast karjast, kes üritab, nii et veri ninast väljas, varjata kellegi, kas või ainult kolmeaastase eest, et söömine ja sittumine ja kiimlemine ongi enam-vähem ainus, mida me teeme. Saladus seisneb selles, et saladust polegi" (187). Keda veel peale maailma loojat oleks võimalik süüdistada selle maailma "saladuse" (keskme, asutava akti, põhjenduse) iseloomus? Ja kui isegi teda ennast ei ole võimalik, jääbki alles vaid leppimine, kaastunne, tühjuse jagamine. Mitte ükski otsus ei ole liiga radikaalne, et sellest taganeda ja lunastust pälvida - tarvis ei ole mitte mõistmist vaid unustust; taaskord sümboolsusest (nt meediast) välja langemist. Koos tähelepanuga kaob ka tähelepanu objekt, ehk KK, keskkoolitulistaja - ja temast saab lõpuks ometi poeg, kelle maailmaks saab ema, ainuke talle keskendunud inimene.