Shutter Island
2010; lavastaja Martin Scorsese; stsenarist Laeta Kalogridis; osades Leonardo DiCaprio, Mark Ruffalo, Ben Kingsley, Max von Sydow, Michelle Williams, Emily Mortimer, Ted Levine
8/10

Mida oodata filmilt, mille alguses saabuvad kaks võmmi tormisele saarele paigutatud vaimuhaiglasse, millest kuulu järgi ei ole pääsemislootust kellelgi? Ilmselt hullkurje ajueksperimente armastavaid psühhiaatreid, ebaõiglaselt/vägivaldselt koheldud patsiente (kellest küll mõni on ka "päriselt hull") ja kindlasti seda, et õilsad politseinikud õnnetud lõpuks siiski saarelt taas päiksepaistelisele mandrile toimetavad ja pahad arstid raevutseva looduse meelevalda surema jätavad. "Shutter Island" on veidi keerulisem, ent süžee seisukohalt siiski ei midagi väga rabavat (siiski ei tasu sest ennatlikult kõnelda). Segadusse ajamiseks võiks ehk ära tuua viimase lause: What's worse - to live as a monster or to die as a good man?

Kuna aga filmi lavastajaks on Martin Scorsese, tasub juba ainuüksi selle fakti pärast vaatama asuda - ja pettuma ei peaks kohe kindlasti; tal õnnestub hulluvanglasaar luua tõepoolest kui lõpliku väljapääsmatuse kehastus; pidev tormimöll, ärritav/üleserutav muusika, vahel kasutatud taustamaalid reaalse maastiku asemel tekitavad - vaatamata sellele, et ümberringi valitseb mereavarus - tõeliselt klaustrofoobilise atmosfääri. Julgeksin isegi väita, et saar ise funktsioneerib siin kui (psüühiliselt haige) inimese mõistuse mudel või metafoor - ja kuidas on võimalik iseendast välja astuda, kui mitte just end hävitades? Teine väga tugev omadus on karakterid: siin ei näe absoluutselt ühtegi sirgjoonelist, ühtset, kindla tegevusjoonega tegelast; kõik näitlejad peavad ühe filmi jooksul läbi tegema radikaalseid moondumisi; kuigi DiCaprio asemel oleks ehk sobinud paremini keegi muu, tuleb temagi oma rolliga piisavalt hästi toime. Scorsese suudab pidevas pinges ja õuduses atmosfääri ning tegelaste ambivalentsuse abil edukalt välja tulla ka süžee keedkäikudest, mis vähemkogenud lavastaja käe all oleks ilmselt toiminud kui täielik segadik. Filmi lõppedes suutsin isegi tõdeda, et jah, tegelikult on see isegi loogiline - ja (värisedes) nauditav.