Surnud

Dead People (Messiah of Evil)
1973; lavastaja Willard Huyck; stsenaristid Gloria Katz ja Willard Huyck; osades Michael Greer, Marianna Hill, Joy Bang, Anitra Ford, Royal Dano, Bennie Robinson
9/10

Filmile vastu minnes ei olnud lootused väga kõrged, enamjaolt seetõttu et ma tavaliselt ei oska nautida vanu filme: tunduvad kuidagi kunstlikud ja liiga teatraalsed, näitlejad oleks ka justkui asjad, mis on rääkima sunnitud - elutud ja nurgelised. Aga ilmselt ei ole mul lihtsalt nende vaatamises piisavalt kogemusi.

"Dead People'is" on vastupidi: kõik dekoratsioonid, kujundus jne on ellu kutsutud. Maja, kus toimub põhitegevus, seintele on joonistatud inimkujud, eskalaatorid ... terved maastikud - kui tavaliselt luuakse (võlts) taustapilt, et imiteerida tegelikku loodust, siis siin hakkab tehislikkus funktsioneerima kui mingisugune teine sügavusdimensioon; lisaks inimestele elavad ka asjad. Mis on muidugi vägagi oluline, sest meie silme ees on lahti rullumas inimeste elavaiks surnuteks moondumine. Asjad ja inimesed sulavad ühte - ja see annab filmile eriti maitsva sürreaalse meki.

Reaalsustaju tugevdamisele ei aita loomulikult kaasa ka filmi raamistus stseenidega, milles peategelane hullumajas jalutab, unistab, näeb luupainajaid ja üritab vaatajat veenda, et vahepealne sündmustik on midagi rohkemat kui õudusunenägu - olgugi et täpselt sellena kogu film välja näebki. Ja loomulikult imeline laul alguses ja lõpus - "Hold on to Love" - mis pöörab terve aja jooksul toimuva vaikse suremise ja pideva hirmutunde karjeks viimastest vaba elu(rõõmu) pärast. Enne on aga vaja kogeda lagunemist, valada verepisaraid, tappa ja taassündida, et pääseda oma "mõistuse vanglast". We sit in the sun and wait, we sleep, and we dream, each of us dying slowly in the prison of our minds. - Ho-oold on to lo-oo-ove ...