Ameerika psühho

American Psycho
2000; lavastaja Mary Harron; stsenaristid Mary Harron ja Guinevere Turner; osades Christian Bale, Justin Theroux, Josh Lucas, Bill Sage, Chloe Sevigny, Reese Witherspoon, Samantha Mathis, Jared Leto, Willem Dafoe
8/10

Mäletan, kuidas ma esimest korda "Ameerika psühhot" vaadates ei suutnud taluda Christian Bale'i jutustajahäält; võrreldes raamatu-jutustajaga ... noh, kujutlesin ette hoopis midagi muud. Aga nüüd (ehk on lugemisest piisavalt möödas ka juba) taipasin, et Bale'i ülbe, ennasttäis ja hooplev kõrihääl on ehk siin kõige ideaalsem. Ei ole mingit peidetud sügavust, mingisugus "hinge", kuhu tungida või mis peaks kesta varjust pinnale tulema - kõik on meie ees ja rohkemat ei olegi midagi. Brändid, raha, lihased - et varjata ainsat reaalsust: luua fassaad, et seal taga arvataks midagi olevat. Patrick Bateman on just selline tola, kes on omaenese võltsimise ohvriks langenud: ta tahab "midagi enamat" ja seetõttu eeldab, et midagi enamat eksisteerib.

Otseloomulikult saab see otsing vaid metsa minna, seekord nimelt naiste tapmise ja tükeldamise teed: Bateman tapab ilu ja näivust - ehk põhimõtteliselt iseennast ja kogu oma ümbritsevat maailma. Mary Harron on õnneks teinud sellest kinnijooksmisest pigem komöödia kui traagilise ja tumeda sügavikkulangemise. Kasutades klassikalist õudusfilmimuusikat ja slasher-filmide võtteid, loob ta maailma, mis alatasa enda üle irvitab; ühtki tapmis/lõikumisstseeni lihtsalt ei ole võimalik võtta tõsiselt. Batemani katse oma nahast välja rabeleda on juba algusest peale luhtumisele määratud - ta suudab kõike ainult ette kujutada ja oma kujutlusi reaalsena tajuda. Muidugi on ka kogu ümbritsev "päriselu" nendesamade kujutluste kaudu loodud, ehkki seda toodavad ka kõik teised rahanäljas mannekeenid, mis teebki selle tõeliseks. Üks väljaastumis/hävituskatse ei suuda muuta absoluutselt mitte midagi. Jääb vaid enesehävituslikuks paroodiaks.