I'm Still Here
2010; lavastaja Casey Affleck; stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix; osades Joaquin Phoenix, Casey Affleck, Sean Combs, Antony Langdon, David Letterman, Ben Stiller, Elliot Gaynon
6/10

Niisiis, Joaquin Phoenix (edaspidi palun kutsuda 'JP') teatab, et on oma näitlejakarjääriga lõpparve teinud ja seejärel viib sellesama karjääri äärmuslikusse. Paljuski meenutab "I'm Still Here" Aronofsky ja Rourke'i "The Wrestlerit", mis esines justkui metafoor viimase karjäärile - peksasaamistele, -andmistele, kukkumistele ja taastõusmistele; ja just tänu sellele meisterlikule metafoorile on Rourke praegu jõudnud oma eluga justkui paradiisi, kus ta võib teha ükskõik mida, ilma et teda puutuks ükski kriitikanool. Muide, siin on üks stseen, kus JP komberdab kino ees, millel ilutseb suurelt ja kutsuvalt kiri "The Wrestler". Aga Affleck ja Phoenix tahavad asja kaugemale, sügavamale ja aina rohkem sita sisse viia. Metafoorist kaugemale. Nii et Joaquin mängib iseennast, JP-d, ja laskub aina enam hullumeelsusse, narkosse, enesehaletsusse, -piitsutamisse, -võõrandumisse. Mulle tundub, et filmi võiks võtta kui hüperbooli kõigi autobiograafiate, pihtimuste, eneseabitehnikate jne kohta. Tahate teada, milline ma tegelikult olen, mida teen, kellega seksin, kuhu situn, mis mu ninas leidub, kuidas mina maailmaga hakkama saan? Tahate näha, kuidas kuulsused elavad, tahate skandaali? Aga palun. Siin ma olen, ikka veel siin, ja teie samuti. Miks? Miks te vaatate, kuidas mulle suhu situtakse? Olgu, ma situn teilegi. Kui "Wrestler" oli võimas stiliseeritud (olgugi et üdini kehasse minev) fiktsioon, siis "I'm Still Here" on tõeline, tõelisuse saast; see ei ole film, vaid (meele)avaldus. Neelake seda, kuidas tahate. Aga ma tahaks näha, kuidas JP selle sita maha raputab.

Night Moves
1975; lavastaja Arthur Penn; stsenarist Alan Sharp; osades Gene Hackmann, Jennifer Warren, Susan Clark, Edward Binns, Harris Yulin, James Woods, Melanie Griffith, John Crawford, Anthony Costello
8/10

"Night Moves" paneb oma peategelase olukorra ette, kus ta ei pea lahendama mitte ainult noore tüdruku kadumist ja mõrva, vaid ka selle, kuidas olla elus, kuidas elada. Endine kuulus sportlane Harry Moseby on nüüd eradetektiiv, kes tegeleb enamasti igavate abielulahutustega, jälitab truudusetuid naisi ja mehi. Kannab ette, saab raha kätte ja liigub edasi. Enda petva naise juurde. Kes pidevalt süüdistab meest, et tegelikult ei lahenda ta midagi, mitte kunagi, ta jätab kõik pooleli, asjad arenema omapäi. Ta ei lahenda oma abielu. Kadunud noore Delly leiab ta Floridast oma kasuisa ja tema tüdruku juurest, toob koju hoolimatu ema juurde ja lahkub. Nii kui Moseby suudab oma naisega taas ennast jagada, suudab panna naise endasse armastavalt suhtuma, mõrvatakse tüdruk. Miks sa parem ei teeskle, et sa lahendad? Et matti saavutada, peab nägema kogu välja ja kõiki võimalikke käike ning samuti kõiki võimatuid. Niikaua aga kuni mäng käib, on kõikenägemine saavutamatu. Sest vaatamata mõningale sarnasusele, ei ole elu male. Siin ei käituta vaid vastavalt reeglitele ja mõistusele, samuti allutakse emotsioonidele ja ihadele, mis segavad mustad ja valged ruudud ühtlaseks halliks, nii et lootust võitjana väljuda - vaatamata Florida päikesele, ilusatele tüdrukutele, jazzmuusikale, viskile, rahale jne - ei ole kuskil näha. "Night Moves" on rida pimekäike kaotuse poole ja Harry teab seda kogu filmi jooksul, aga käitub - ta peab käituma - nagu ta oleks teel võidule.

Who's winning? - Nobody. One side is just losing slower than the other.

Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.

The Ninth Configuration
1980; lavastaja ja stsenarist William Peter Blatty; osades Stacy Keach, Scott Wilson, Jason Miller, Ed Flanders, Neville Brand, Moses Gunn, Robert Loggia, Alejandro Rey, George DiCenzo
10/10

Kui kirjeldada Blatty filmi vaid ühe sõnaga, peab valima sellise, mis mitte ei sulge, vaid avab edaspidiste kirjelduste välja, millelt on võimalik edasi minna ükskõik millistele teistele omadustele - rikas. Nii et järgnev on vaid tõsine kitsendus, mistõttu range soovitus filmi ise kogeda. Meid asetatakse sõjaväe hullumajana kasutatava lossi hoovi, kus tegutseb terve ajalugu; hullumeelsuse juures on vabastav asjaolu, et on võimalik siin-olemisest välja astuda, olla kes iganes, teha mida iganes. Uut psühhiaatrit Vincent Kane'i tervitab esimesena vastutav arst, kes on õigupoolest vaid tegeliku arsti püksid varastanud. Nii peab viimane enamuse filmi ajast tegutsema püksteta (tema autoriteeti kinnitava riietuseta), mis jätab ka tema positsiooni võrreldes teistega ebakindlaks. Sellest esimesest segadusest tehakse selgeks, et mitte midagi ei ole selge. Filmi esimene pool tegeleb loss-hullumaja sisemise elu keerukuse-(tragi)koomilisusega. Kane üritab patsiente aidata nii palju kui suudab, hoiab oma uksed alati kõigile avatud, ükskõik mis juhtub, on ta kindlameelselt hea. Nalja ja headust katkestavad aeg-ajalt peaarsti nutmapuhkemised, kui ta on just Kane'iga vestelnud. Selle kaudu saame teada, et Kane on siin ainuke ravimatu. Kui võimsas baarikaklusestseenis tema eelmine identiteet avaldub, värvub film radikaalselt tumedamaks, pannes mõtlema, miks küll me naersime, miks oli meil nii hea olla, kui tegelikult me jälgime heidikuid, hullunuid, väljaheidetuid, väljanaerduid. Sarnaselt paari postituse tagusele "Bad Lieutenantile" on siingi Kristuse ja religiooni temaatika tugevalt sisse kirjutatud (unenägu kuule maanduvast inimesest, kes kohtab seal ristilöödud Jeesust: viimane on igal pool, kuhu me ka ei vaataks, ja mõistab hukka), nii et lõpp on vältimatu surm, ohverdus (siinkohal küll enesetapp, mis pigem igaveseks hukutab), mis peab kaasinimese päästma.

The Last Man on Earth
1964; lavastaja Sidney Salkow; stsenaristid Richard Matheson, Furio M. Monetti, Ubaldo Ragona; osades Vincent Price, Franca Bettoia, Emma Danieli, Giacomo Rossi-Stuart
6/10

Doktor Robert Morgan tõuseb hommikul vaevaliselt voodist ja kurdab, et jälle üks päev ... jälle tuleb üks päev mööda saata. Ta ei ole aga tavaline mees, vaid viimane inimene maa peal, ja seda juba kolm aastat. Kogu inimkond on nakatunud kohutavasse tundmatusse viirusesse ning moondunud vampiir-zombideks. Nii et Vincent Price'il tuleb näitlemiskoormat samuti üksinda kanda; ta on teadlane, kes meeleheitlikult üritas leida viirusele võimalikku ravi, ta ei uskunud jama vampiiridest, surnust ülestõusnutest, ja nüüd peab ta iga päev neid tapma, tapma, tapma ... Price saab oma ülesandega täitsa hästi hakkama, ta on tõsine, masendunud, lootuse kaotanud, elab nüri rutiini toel, ühesõnaga viimane inimene, kellest inimlikkus hakkab vaikselt kaduma, viimased tilgad inimverd on veel jäänud. Keskkond on samuti täitsa sobiv, tühi, hall, kuid vahel, kui vaja, tuline nagu põrgu, mitte külm, vaid piinavalt palav. Filmi probleem seisneb minu jaoks tegevuses: ma ei jäänud pea kordagi filmi jooksul uskuma, et elavad surnud oleksid Price'i jaoks ohtlikud, nad justkui ei osanud rünnata - liiga laisad ja tegevusetud, hea teadlane võis nad käega lihtsalt eemale pühkida. Lisaks käitusid nad doktori maja ümber kui kamp liiga joobnud huligaane: tule välja, Morgan, lähme jooma-a-a ... Viimased kaks tegurit rikkusid minu jaoks tõeliselt hea filmielamuse, jäi täitsa vaadatav. Kui nüüd sisenevad aga teised inimesed (kes ei ole küll päris, vaid muteerunud), tuleb filmi samuti elu sisse, korraks. Aga siis peab Viimane kaduma. Ja Inimene on Maa pealt haihtunud.

Bad Lieutenant
1992; lavastaja Abel Ferrara; stsenaristid Victor Argo, Paul Calderon, Abel Ferrara, Zoe Lund; osades Harvey Keitel, Victor Argo, Paul Calderon, Leonard L. Thomas, Frankie Thorn, Robin Burrows, Victoria Bastel, Paul Hipp
9/10

Harvey Keiteli mängitud peategelane on nimetatud lihtsalt "The Lieutenant", mis ei avalda midagi tema isiklikust/privaatsest identiteedist, lühidalt, tal ei ole nime, ta ei ole indiviid. Ta on politseiniku (korravalvuri, kaitsja) üldistus, kes imeb endasse kogu ümbritseva "halva", kogu maailmavalu-kogemuse. Sellest "karmist reaalsusest" ei ole pääsu, ometi on tema tööks teisi sellest säästa, muuta nende elu hirmuvabaks. Temal ei olegi õigust sellest piinast vabaneda, ta peab olema valmis kõiki maailma õudusi taluma ja välja kannatama. "Leitnant" ongi kannataja võrdkuju, kes küll erinevalt Lunastajast ei andesta, ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas ümberkaudne kogukond end hävitab; tema käsutuses ei ole õndsat teadmist/teadmatust, et pattude andestus muudab omapäi jäetud retsid lõpuks ligimesearmastajaiks. Taluvuse suurendamiseks on parimaks vahendiks loomulikult narkootikumid, mille kasutamine filmi alguse kokaiinist areneb lõpuks heroiini süstimiseni. Ta vajub aina sügavamale, film ei anna vähimatki lootust paranemise suunas. Järk-järgult kaotab ta võime suhelda oma lähedastega, suhestuda ümbritsevaga üleüldse. Kui ta asub uurima nunna vägistamise juhtumit, vannub ta süüdlastele kättemaksu ja nõuab nunnalt viimaste nimesid. Nunn on ent juba neile andeks andnud, nagu Jeesuse kummardajale kohane. "Leitnandil", peale vestlust Jeesusega, ei jää samuti muud üle kui tunnistada, et inimesed ei tea, mida nad teevad, et tema ise ei tea, mis ta teeb. Nii et ta andestab, ja ohverdab ennast. "Bad Lieutenant" ei ole aga lugu sellest, kuidas mees, taibates oma tegude kurjust ja võimalikke halbu tagajärgi, avaldab endas pesitseva sisemise headuse ja ohverdab end teiste pattude nimel (ehkki paralleel Jeesusega on loomulikult olemas). See ohverdus ei tähenda kellelegi mitte midagi; tema surma hetkel ei tähendanud ta juba mitte midagi, tema eelnev elu ei tähendanud midagi. Nüüd võib küsida: kas sellised lood peaksid tõendama Jeesuse ohvri vajalikkust? Kes tapab, saab lunastatud mõnekümne palvega? Kes ei taha lunastust, kes soovib midagi enamat, näiteks vähemalt elatavat elu siin ilmas, surevad mõttetult, elavad vägivaldselt, teevad vaid kurja?