Posthumaansus

N. Kathreen Hayles "How We Became Posthuman"
Chicago & London: Chicago University Press 1999

Hayles kritiseerib postmoderniste ja eriti Foucault’d nägemuses, et inimkeha on peaasjalikult konstitueeritud diskursiivsete praktikate kaudu; et keha ongi lingvistiline ja diskursiivne konstruktsioon (192). Veidral kombel jätkab ta aga ka ise keha sellist käsitlust, kui eristab selle kehastusest [embodiment]: „Võrreldes kehaga on kehastus kontekstuaalne, haaratud koha, aja, füsioloogia ja kultuuri eripärast ... Kehastus ei kattu kunagi täielikult „kehaga” ... Kui keha on idealiseeritud vorm, mis viitab platonlikule reaalsusele, siis kehastus on selle suhtes teine ja asub mujal, samal ajal liiane ja puudulik oma lõpututes variatsioonides, eripärades ja abnormaalsustes. /--/ Kehastus on seega keha suhtes destabiliseeriv, kuna nendevaheline pinge võib alati areneda tajutud eralduslõheks” (197). Selle asemel, et reformuleerida Foucault keha-käsitlust, Hayles loob seega teistsuguse subjektiivsuse, posthumaanse kehastuse. Tema raamatu eesmärgiks on ennekõike näidata võimatust taandada subjekti teadvus, „olemus” informatsiooniks ja abstraheerida see puhtaks immateriaalsuseks. Keha jääb oma konkreetsetes kehastustes alati tingimuseks, millest „vaim” sõltub. Tehnoloogiates näeb Hayles inimese funktsionaalse ja kognitiivse arengu võimalusi: „... küsimus ei ole keha maha jätmises, vaid pigem kehastunud teadlikkuse laiendamist ... viisidel, mis oleksid elektrooniliste proteesideta võimatud” (291). Selle asemel, et näha tehnoloogiates ohtu subjekti lagunemisele (mis eeldaks ühtse subjekti olemasolu, mida Hayles eitab), käsitleb ta inimese-tehnoloogia suhtlemist kui posthumaanset subjekti, mis n-ö kasvab oma keskkonnaga ühte ja on sellega aktiivses interaktsioonis.

Tundub küll väga ilus, kui inimene suudab tehnoloogiat kasutada oma võimete ja maailmatajumise arendamiseks. Haylesi raamat jääb aga üsna idealiseerivaks, kuna ei võta arvesse kogu võimusuhete võrgustikku, millesse tehnoloogiad on haaratud ja mis haaravad sinna ka posthumaanse subjekti, mis on tänu oma piiride kaotamisele, lõhustumisele erinevatesse suhetesse ehk veelgi läbistatum kui Foucault „idealiseeritud keha”. Modernsed tehnoloogiad suhtlevad otse materiaalse kehaga, mitte enam kaudselt keele ja diskursuse kaudu. Subjekti kui sellist ei ole põhimõtteliselt enam vaja; piisab mõnest kehastusest, et konkreetse inimeseni jõuda ja läbi ühe "kehastushetke" tervenisti (sest mitte ükski kehastusjuht ei ole tervikust ometi eraldatav!) muteerida. Ma ei tea, mulle tundub selline ideaalpilt liiga virtuaalne; kohal mustrina, ent reaalsena illusioon.