Palindromes
2004; lavastaja ja stsenarist Todd Solondz; osades Matthew Faber, Angela Pietropinto, Bill Buell, Emani Sledge, Ellen Barkin, Valerie Shusterov, Stephen Adly Guirgis
10/10

It's not a baby. It's just a tumor.

Teismelise tüdruku Aviva südamesooviks (või kinnisideeks) on saada laps, teda kasvatada ja armastada. Tema emakssaamine toimub loomulikult ebaõnnestumiste kaudu, millest esimene on ema poolt teha kästud abort rasedusele, mis viljastati ehk kõige kiretuma vahekorra ajal, mida ma ekraanil näinud olen. Solondzile omaselt on tüdruku areng kujutatud "grotesksete argiolukordade" kaudu: stseenid tunduvad igati normaalsed ja argised, tegelased esmapilgul täiesti tavalised, aga ühel hetkel saab mõistetavaks, et miski on siin valesti, pea peale pööratud (nt Aviva "suhe" Joe/Earl/Bob-iga), aga just selle pööramise kaudu muutuvad argiolukorrad eriti teravalt oma tegelikus tehislikkuses äratuntavaks kui alatasa julmad, vägivaldsed, haavavad. Ja groteskselt, traagiliselt naljakad, sest mis peale naermise jääb üle kui lihtsalt ei lasta olla "sina ise", keda ei eksisteerigi, kuna teda mängivad nii noor poiss kui 150kilone neegritüdruk. Tuleb sünnitada ise, et olla lavastaja, vormida ennast teises; vaid oma lapse peal on võimalik rakendada "lubatud vägivalda", mida ümbruskond kasutas sinu peal. Mulle tundub, et "Palindromes" on pigem kättemaksu- kui südamlik arengulugu. Aviva kinnisidee on iseenda ärakasutamise, moonutamise eest tasuda, ennast ühte, vaid enda poolt kujundatavasse kehasse valada. Et lõpuks tema saaks sündida ja koonduda.