Arizona Dream
1993; lavastaja Emir Kusturica; stsenarist David Atkins; osades Johnny Depp, Lili Taylor, Faye Dunaway, Vincent Gallo, Jerry Lewis
9/10

Nii üllatav kui see ka pole, meenutas "Arizona Dream" mulle kõige enam Tarantino "Inglourious Basterdsit"; loomulikult mitte sisu poolest, vaid eelkõige oma pildilise rikkuse, tsiteerimistuhina ning veidruse ja hulluse poolest. Siin mängib kaasa nii filmikunsti ajalugu (eksplitsiitselt "Raging Bull", "North by Northwest" ja "Godfather") kui kaasaeg (Gallo seletab kinos tüdrukule, kes teda suudelda üritab: "You don't touch De Niro's face, you don't touch Johnny Depp's face!" - samal ajal kui Depp tagumises reas istub). Siin ei ole selget lineaarset süžeed, vaid koosneb film eelkõige episoodidest ja dialoogidest, mis sulanduvad lõpuks üheks mahlakaks tervikuks. Filmi läbib irreaalne toon, tahtmine praegusest välja pääseda, luua alternatiivsus, tahtmine lennata. Sellest ka pidev enesetaputeema: siinpoolsuses ei ole võimalik unistusi teoks teha (muide, üks ülinaljakas enesetapukatse, mille sooritab Lili Taylor end sukapükstega üles puua üritades, mille küjes ta nagu jo-jo üles-alla pendeldama jääb). Siis on siin loomulikult lendav lest - kala, kellel on silmad ühel pool keha. "Kas see on reaalne kala?" - "Jah". Aga ta on samas ka unistuste kala: lest kui pääse siinsest eemale, kui pääse unistustesse. Kusturica on Arizonasse kaasa võtnud kogu oma Serbia temperamendi ning pannud näitlejad ja filmiruumi oma kodumaiste filmide moel energiast vibreerima; alaline tunne, et filmipilt võib plahvatada ja hajuda, saavutada oma unistused. Most people think I count fish, but I don't. I look at them. I look at their souls and read their dreams and then I let them into my dreams. Põhiasi, et on unistused, ja et oleks filme, mis esitaksid nad kogu oma vastuoludes. Olgu nad kasvõi lendavad lestad.

Blow Out
1981; lavastaja ja stsenarist Brian De Palma; osades John Travolta, Nancy Allen, John Lithgow, Dennis Franz
9/10

Peale "Blow Outi" nägemist on mulle selge, et John Lithgow'le ei olnud "Dexteris" mängitud Trinity sugugi üksik meisterklassivälgatus hullunud mõrvarite mängimisel; eelnevalt on ta alati olnud silme ees tulnukana "Third Rock from the Sunist" - aga eks naljakad tulnukad ja julmad mõrvarid on õigupoolest üsna sarnased tegelased, lähenedes hullule, meie kõige sisemale võõrale. "Blow Outi" teema ja pealkiri pärinevad ilmselt Antonioni "Blow Upist", milles fotograaf avastab ühest ülesvõttelt surnukeha, mis seejärel ilmub sündmuskohta ka päriselt, kuid seejärel jälle kaob, jättes piltniku tasakaalutusse olekusse reaalsuse ja väljamõeldise vahel. John Travolta mängib siin Jack Terryt, saastafilmide helimeest, kes ühel ööl tuult ja linnulaulu lindistamas olles, on tunnistajaks autoõnnetusele - ent tema mikrofon salvestab ka püstolilasu ja blow out'i, kummi lõhkemise heli. De Palma filmis ei ole seatud kahtluse alla, kas toimus ja miks toimus ja kuidas, filmi jooksul tehakse vaatajale kõik motiivid ja sündmused selgeks, mõrvar on teada juba üsna varases staadiumis. Küsimus on hoopis selles, kas on võimalik ette võtta midagi, et takistada traagiliste sündmuste lahtihargnemist ja lõpule jõudmist - kas on võimalik võita surma? Kas on võimalik kaitsta neid, kes on tihedalt põimitud neisse sündmustesse, kes ise aitasid alustada võrgu laialilaotumist? Kas on võimalik olla kangelane? Jack Terry (Travolta teeb vist oma karjääri esimese tõsiseltvõetava täiskasvanu rolli), üritab meeleheitlikult kogu filmi jooksul neile küsimustele jaatavalt vastata, kuigi tema usk õnnelikesse lõppudesse kõigub vaid ühe kohe-kohe murduva kargu otsas. Lõpuks peab see kark murduma; jäävad ainult salvestused; jäävad ainult filmid, helid ja reaalsuse esitused. "Blow Out" esitab niisiis teistsuguse kahtlustuse reaalsuse kohta - kas selle tunnistajatel on sõnaõigust, kas nemad on kõigest pealtvaatajad/kuulajad või tegutsejad; või tegutsevad vaid hulluse arusaamatud keerdkäigud?

L'appartement
1996; lavastaja ja stsenarist Gilles Mimouni; osades Vincent Cassel, Monica Bellucci, Romane Bohringer, Jean-Philippe Écoffey
9/10

"Korter" on tõeline õpikunäide sellest, kuidas tekitada ekraanil pinevust. Kadunud ja taasleitud armastus, valeidentiteedid, võimatud valikud ja kokkusattumused on täiuslikult süžeesse kirjutatud ega jäta hingamiseks pea üldse õhku. Vincent Cassel mängib Maxi, kes kuuleb hotelli telefoniga rääkimas oma kaotatud armastatut Lisat (Bellucci), kuid kui ta jälitab välja (kordagi naise nägu nägemata) tema elukoha, satub Max vastamisi hoopis võõra naise Alice'iga, kes juhtumisi on tema sõbra tüdruk ... Kogu võtteplats tundub olevat austusavaldus Hitchcockile oma ringtreppidega, redeletiga jne. "Vertigo". Tõesti tekitab film peapööritushetki, mille jooksul narratiiv tundub, et kohe-kohe lendab käest minema, kaotab järje ja koherentsuse, ent siis on jälle tagasi, kõik on arusaadav, aga mis jääb arusaamatuks, on Maxi (naise- ja saatuse)valikud. Vastuseks küsimusele, miks ta ei vali "õigesti", on see, et tegelikult tal ei ole valikut - filmi süžee on juba paika pandud, tema on lihtsalt tegutseja, kellel ei ole otsustusõigust. Max valib selle, mis on tema silme ees. Kui filmi lavastaja on leiutanud keeruka suhetevõrgustiku, et vaataja meelt lahutada, toimib see samal ajal Maxi vaatepunktist kui paratamatu saatus: mitmed peaaegu-kokkupõrkamised tänaval ja kokkusaamised, mis alati lõppevad õnneliku suudlusega. Max ei näe oma ninast kaugemale, ta on pime teiste ja maailmas toimuva suhtes. Seega olles saatuse keerdkäikude ohver, on ta samal ajal põhjus ja timukas. Kui tuleb valgustushetk, kõik saab selgeks, tegelaste silmad avatakse, ei suuda Max siiski suuremat plaani haarata. Ta valib selle, kelle otsa kukub. Pahaaimamatu kurjategija. "Korteri" veetlus ei seisne niisiis sugugi mitte vaid Hitchcockile viitamises, vaid süžee ja tegelaste vahelises vastastikmõjus. Kui tundub, et kellelgi ei ole isiklikult midagi teha, et olukorda muuta, toimib (mitte)käitumine just lõpliku otsusena. Võib öelda, et Max esineb siin kui MacGuffin, kelle üle Hitchcockki uhke oleks. Tema võimetuse (tühjuse) ja samas mõju tõttu. Võimatult sümmeetriline ja terviklik film.

Blue Valentine
2010; lavastaja Derek Cianfrance; stsenaristid Derek Cianfrance, Cami Delavigne, Joey Curtis; osades Ryan Gosling, Michelle Williams, Faith Wladyka, John Doman
9/10

Kui armuda, tunduvad kõik teise veidrused ainulaadselt armsad, põnevad ja võimatult vastupandamatud - teist avastada ja leida temas seda, mis paneb sisemuse põlema, leida temas täpselt seda, mida oled otsinud. Läheb paar aastat mööda ja need samad väikesed armsad pisiasjad tüütavad, muutuvad isegi vastikuks, eemaletõukavaks - sest enam ei ole uudsust, avastad, et need pisiasjad ongi ainus, mis ta suudab pakkuda, aga tegelikult sa tahtsid kõike, sa tahtsid, et ta pakuks just seda, mida sina tahad. "Mulle meeldib, kuidas sa suudad meelitada ja solvata samaaegselt" - aja möödudes see väsitab ja kurnab, sa ei taha nalja, ei saa kogu aeg lõbutseda ja nautida; peab olema tõsine, kaalutletud ja edasipürgiv. Kahjuks ei saa mõlemat samal ajal. Niisiis sa hakkad vihkama kõike teise juures, sa hakkad vihkama seda, milliseks ta sind on muutnud. "Blue Valentine" annab edasi suhte kiire alguse ja aeglase surma läbi põhjaliku tegelaste vaatluse; Gosling ja Williams peavad mängima nii armunuid kui pettunuid, leidjaid ja kaotajaid, sõpru ja vihkajaid - mängima kahes pooluses samal ajal jäädes üheks tegelaseks. Öö kosmosehotellis, kuhu Dean Cindy viib, et eemalduda igapäevamuredest ja "ennast täis juua ning armatseda" osutub üheks valusaimaks suhtekogemuseks, mida olen ekraanil näinud, eriti pärast seda, kui on näidatud pea täpselt sarnast tegevust minevikus, alguses, mil mõlemad naersid ja nautisid joovastuses. Nüüd on vaja rasket joovet, et üldse teist endale lähedale lasta. Nii näitlejad kui film tervikuna suudavad sünni ja lagunemise siduda üheks valusaks, kurvaks kogemuseks, mis ajab nii naerma kui nutma, aga eelkõige loob film sellise maailma ja karakterid, et puudutab vist küll kõiki, kes armunud on (olnud) - või kes üldse on inimene.

Black Swan
2010; lavastaja Darren Aronofsky; stsenaristid Mark Heyman, Andres Heinz, John McLaughlin; osades Natalie Portman, Mila Kunis, Vincent Cassel, Barbara Hershey, Winona Ryder
9/10

Aronofsky on tõeline meister inimeste unistusi luupainajateks muutmises; seda tõestas ta juba "Requiem for a Dreamis", kus purustati viimanegi lootus säilitada lootus ja väärikuseraas. Siis tuli "The Fountain", mis kahjuks ei olnud eriti ei unistus ega luupainaja, pigem selline leige looke just nimelt lootusest, et ehk läheb kõik hästi ja õnnestub saavutada igavene elu. "Black Swaniga" jätkab ta "The Wrestleris" kinnitallatud rada ja ühendab unistuse luupainajaga, muutes neil vahetegemise võimatuks, õigupoolest isegi mõttetuks, sest täiuslikkus nõuab ohvreid, ja see ohver on loomulikult see "mina", kes unistab. Kes näeb luupainajaid ja kes andub õudusnägemustele, mis muudavad ta täiuslikuks, ilma milleta teda ei oleks. Nina Sayers on baleriin, kes paneb kaalule kõik, et esineda Luigekuninganna rollis; viga on ainult selles, et ta on häbelik, vaikne, heatahtlik, korrektne - ta sobib vaid Valgeks Luigeks. Ta on siiani vaid unistanud täiuslikkusest. Et seda aga saavutada, on vaja tõelist metamorfoosi, moondumist ihaleva pilguga kurjakuulutavaks saatuslikuks naiseks. Must Luik jälitab Ninat peeglites, haavab teda Nina märkamata, võtab vaikselt tema elu enda haardesse. Loomulikult ei ole Must Luik vaid seotud selle konkreetse rolliga, Ninat on ta jälitanud terve elu, üritanud valget ja süütut nahka maha kratsida, et paljastada elav liha. Nina on suutnud teda siiani vaevu vaos hoida, säilitada iseenda "puhtust". Süütus aga ei ole täiuslikkus, enesekontroll ei ole täiuslikkus. You need to let yourself go! See hiilib ja kriibib ja sa muutud järk-järgult, silmad täituvad verega ja kondid muutuvad pehmeks ja kuumaks, sa tahad - elada! Aga täiuslikkuse saavutad ainult surmas. Surmahetk elu tipphetkel.

Boy A
2007; lavastaja John Crowley; stsenarist Mark O'Lowe; osades Andrew Garfield, Peter Mullan, Shaun Evans, Katie Lyons, Taylor Doherty, Siobhan Finneran, Skye Bennett
9/10

Minevik jääb sind alatiseks kummitama, ükskõik kui kaugele sa ka ei jookseks, kelleks ei muutuks. Sa ei ole üksnes praegune sina; kõik endised isikud jälitavad sind pidevalt. Täielik muutumine oleks võimalik vaid mäluta ühiskonnas, mäluta erakinimeses. Andrew Garfield (vägagi imetlusväärne roll muide) on vaikne inimene, kes nooruses (umbes 10-11aastasena) sooritas ränga kuriteo, misjärel pandi ta vangi "nii kauaks kui seaduslikult võimalik". Kinnipidamisasutusest väljub ta varastes kahekümnendates ja asub uut elu elama, uut identiteeti vormima Jack Burridge'ina. Ta leiab endale üsna pea enesekindla tüdruku, moodustab töökaaslastega tugeva sõprussideme ja päästab avariijärgselt autosse lõksu jäänud väikese tüdruku (vastaspoolus nooruse tapmisele). Ühesõnaga, täielik vastand mõrvarile, kellena ühiskond teda ette kujutab: heasüdamlik, sõbralik kohalik kangelane. Kõik tänu sellele, et kohalikud ei tea, kes ta päriselt on, mida ta teinud on; tema ühte tegu samastatakse loomulikult kogu tema olemusega - ta on koletis. Tema ise ei ole kunagi olnud mõrvar, ta tegi õnnetu vale teo, milleni viis üksikolukorra iseloom. Kas talle peaks andestama? Kas ta on see sündmus või veel keegi. Ühiskonna silmis jääb ta Tapmiseks, ja just see paneb teda tegutsema filmi finaali suunas. Igast Jacki liigutusest kumab teiste silmis läbi noor kuri Eric, ja teiste pilgud panevad teda ennastki sellisena identifitseerima. Unustamine on õnnistus - aga kas selliseid tegusid on vaja ja üleüldse saab unustada?

Elu ilma tähenduseta

Youth Without Youth
2007; lavastaja ja stsenarist Francis Ford Coppola; osades Tim Roth, Alexandra Maria Lara, Bruno Ganz, André Hennicke
9/10

Jacques Derrida "Speech and Phenomena"
- "Speech and Phenomena and Other Essays on Husserl's Theory of Signs"; Evanston: Northwestern University Press 1973; tõlk. David B. Allison; lk 3-104

Roger Ebert ütleb filmi kohta: There is such a thing as a complex film that rewards additional viewing and study, but "Youth Without Youth," I am afraid, is no more than it seems: a confusing slog through metaphysical murkiness. Tundub mulle aga, et just see komberdamine läbi metafüüsilise udu moodustab filmi tuuma.

Dominic, vananev professor, saab ühel heal päeval välgult otsetabamuse, misjärel temaga juhtub midagi imepärast: ta paraneb täielikult, ja lisaks näeb oma 70aastase eluea kohta väga nooruslik välja, umbes 35. Samal ajal omandab ta üleloomulikud võimed keeli õppida, teiste mõtetesse pugeda, kahestuda, ajas rännata jne. Dominic kohtab tütarlast, kellesse on pugenud iidne vaim, kes räägib ammusurnud keeli; iga seestumuskogemuse korral läheb vaim ajas aina enam tagasi, nii et on lootust jõuda algkeeleni ... Just seda ihaldab juba oma nooruspõlvest peale Dominic: avastada inimkeele päritolu ja inimlooma olemus.

A voice without differance, a voice without writing, is at once absolutely alive and absolutely dead (SP, lk 102). Differance (e.k on tõlgitud enamasti kui erinewus) tähendab pidevat tähenduse kohalolu edasilükkamist, st selle hetke, mil tähendus oleks eneseläbipaistev, tähistaja langeb tähistatavaga kokku - tähenduse kohalolu tähendaks niisiis täielikku eneseidentsust; märk langeb asjaga kokku; inimene on inimloomus. Erinewus on tähenduse, kommunikatsiooni, tähendusliku elu eeltingimus; erinewuseta täiskohalolu oleks surematus, nullseis, tasakaal, liikumatus. Vahendamata, keeleta elu ei ole eksistents. Dominic aga otsib ajaloost just seda momenti, milles inimloomus (ja -keel) alguse said, et sellega ühte langeda; ta otsib hetke, mis sulgeks tema erinewuse-liikumise. Ja seda igaveseks, annaks elule igavese tähenduse, muutumatu põhjenduse. Kahjuks: This movement of differance is not something that happens to a transcendental subject; it produces a subject (SP, lk 82). Erinewus, tähenduse pidev edasilükkamine, libisemine, on subjekti olemasoluks hädavajalik: elus, elamises ei saa tekkida sulgu, mis erinewuse peataks - sel juhul laguneks, haihtuks ka subjekt; eksistents ei saa minna teiselepoole elu ja surma. Elu sulu saab tekitada vaid surma abil. Erinewuse liikumine lakkab tähenduse kustumisega. Filmi lõpp saab olla vaid tähendusetu surm elu vaatepunktist.

Peacock
2010; lavastaja Michael Lander; stsenaristid Michael Lander ja Ryan O'Roy; osades Cillian Murphy, Ellen Page, Susan Sarandon, Josh Lucas, Bill Pullman, Keith Carradine
9/10

Huvitav, miks sellest filmist absoluutselt mitte midagi kuulda ei ole, miks sellest üldse keegi ei räägi? Eks parimatel ongi ilmselt tahtmine sõrmede vahelt minema lipsata. Skisofreenikute kujutamine filmides ei ole loomulikult midagi uut ja "Peacock" ei paku samuti mingit äärmuslikku orignaalsusttaotlevat lähenemist - ei tasu oodata visuaalšokki. Selle asemel pakub Michael Lander meile aeglase, intensiivse ja kriipiva kogemuse. Murphy mängib John Skillpat, kes töötab väikelinna Peacocki pangas - elu on rahulik ja rutiinne, ei toimu justkui midagi. Ent koju jõudes moondub John oma surnud emaks, kelle kaotusega ta ei suuda leppida; ta hoiab oma ema elus lastes tal eneses elada. Ühel päeval sõidab rong rööbastelt maha ja otse Johni aeda; viimane on parasjagu kehastunud oma emaks ning linnaelanikegi teadvusse jõuab Johni majas elav salapärane naine, keda hakatakse pidama tema abikaasaks. Tutvudes linnaelanikega, ei soovi aga ema enam varjus püsida, vaid suhelda - ja täielikult Johni üle domineerida.

Lapsepõlves ahistas ja piinas ema Johni ning isegi peale tema surma ei ole Johnil lootust pääseda. "Peacock" näitab märkimisväärse järjekindlusega ühe isiksuse täielikku moondumist teiseks. Film ei ole üles ehitatud ei tempokale võitlusele kahe pooluse vahel ega radikaalsetele süžeepööretele - juhtub see, mis on vältimatu: nõrgem kaotab. Cillian Murphy teeb vist küll oma elu parima rolli, kehastas samal ajal nii kõhklevat, närvilist ja ebakindlat Johni ning aina tugevust ja võimu koguvat ema, kes on oma kavatsustes kindel ega ole valmis hetkekski järele andma. Ehk võiks natuke nuriseda selle usutavuse üle, et mitte ükski tegelane ei pane tähele, et kaks on tegelikult üks - aga oma karaktereilt on need kaks niivõrd erinevad ja Murphy poolt täiuslikult välja mängitud, et seegi etteheide õige pea lahtub. Oma kindlasammulise kulgemisega ühe tegelase(pooluse) huku poole seab "Peacock" kahtluse alla tervikliku isiksuse kui sellise olemasolu üldse - mis juhtub kui ärkaksime iga päev kellegi erinevana, kel eelmises päeva isikust aimugi ei ole? mis juhtub kui "vale isik" asub domineerima? Ma saan ju olla vaid see, kes ma praegu olen?

Tetsuo the Iron Man

Tetsuo
1989; lavastaja ja stsenarsit Shinya Tsukamoto; osades Tomorowo Taguchi, Kei Fujiwara, Nobu Kanaoka
9/10

Kõige radikaalsem transformatsioon, mille inimene võib ette võtta, on moondumine mitte-inimeseks, mitte-elavaks asjaks. Tetsuo näitab tunni aja jooksul, kuidas inimene, muutudes asjaks, puhub viimasele elu sisse. Ja nii palju energiat ei ole metallile mitte üheski filmis antud. Tund aega inim-masina võitlust, armastust, rivaalitsemist, mis muudab samamoodi vaataja haavatavaks igasugustele proteesidele, olgu need kasvõi prillid - mis võivad ühel hetkel hakata ohustama/muutma tema identiteeti, mille ta lõppeks hoopiski kaotada võib. "Tetsuo" on justkui pikk techno-muusikavideo-õudusunenägu, mis sööb läbi silmakoobaste vaataja ajju ja tervesse kehassse, ei säästa ühtki rakku kogeja kehas. Muusika on häiriv ja samas alati kaasahaarav; keha ristamine-sandistamine-parendamine-sulandamine metalli ja tehnikaga on õudustäratav ja lummav; montaaž on ülikiire, jätmata vähimatki puhkehetke; kaamerapilk on läbistav, sisikonda tungiv. "Tetsuo" ei kasuta narratiivi edastamiseks peaaegu üleüldse teksti/dialoogi, kõik toimub kehalisel-tajumuslikul pinnal - ja seetõttu töötab film palju sügavamalt: ei mingit abstraktsiooni, ei mingit idealiseeringut inimese-tehnika suhete "suurest tulevikust", inimkeha täiustamisest jne - saab olla vaid kas täielik luupainaja-enesehävitus või perfektne sulandumine; ja loomulikult on need kaks tihedalt seotud, identiteet on kadunud mõlemal juhul, ja kaotama peab selle ka kogu ülejäänud maailm (kui loomulikult on veel ülepea alles "puhtaid inimesi") - Lets turn the whole world into metal!

Siseimpeerium

Inland Empire
2006; lavastaja ja stsenarist David Lynch; osades Laura Dern, Jeremy Irons, Justin Theroux, Harry Dean Stanton, Bellina Logan
9/10

Paar aastat tagasi käisin "Inland Empire'it" kinos vaatamas ja lahkusin üsna rahulolematult, kuna kolmest tunnist viimane kippus juba üsna tüütavaks. Eile sattusin peale reklaamile, mis teatas, et ETV-st kell 22.10 on võimalus seda taas vaadata. Niisiis, miks mitte taas raisata kolm tundi?

Tunded, mis filmi vaadates tekkisid, olid kas igavus (esimene kord) või hirm (teine kord). Esimesel igavus, sest - kuigi olin valmis "Mulhollandi"-taoliseks ajuväänamiseks, siis nüüd on asi väga palju hullem - ootasin mingisugustki lugu. Teisel hirm, sest tajusin, et siin ei ole mingigi jutustus üleüldse võimalik. Kui "Mulhollandis" oli tegelaste transformatsioonide taustaks ja põhjustajaks nähtaval pidev Hollywoodi koletis ja iludus, mis koondas kogu segaduse üheks (sisemiseks) maskimänguks, siis "Inland Empire'is" ei ole võimalik leida enam midagi väljaspoolset, mis seoks fragmendid (ja isegi dialoogid/monoloogid ühes fragmendis) sidusaks tervikuks. David Lynch on võtnud ette teekonna suletud inimpsüühika sisse; ka kaamera, tundub, tahab alati tegelaste näost otse sisse tungida - lähivõtted muutuvad vahel lausa kontaktvõteteks. Leidub küll elemente, mis näiliselt seovad tegelaste rändamist läbi erinevate nägemuste (nt punane lamp, kellaaeg, 47 ...), aga neil kõigil puudub tähendus, alati kui nad taas ilmuvad, on need võimelised viitama ainult oma eelmisele ilmumiskorrale, tekitades küsimuse - aga see peab ju midagi tähendama?

This is a story that happened yesterday. But I know it's tomorrow.

Sellest ka hirm, ja samuti sellest, kui suurepäraselt suudab Lynch esitada kolme tundi ekslemist tühjuse ümber; filmis on mõned tõsiselt hirmutavad episoodid (Dern kõnnib, valgustus näos, pimedas ruumis kaamera poole, täielik vaikus - ja plahvatus, üheks sekundiks), milles on äratuntav see trauma, et ei ole millestki kinni haarata, ja seetõttu on võimatu ennast siduda terviklikuks. Ühesõnaga, kui "Mulholland Drive'is" võttis Lynch ette Hollywoodi dekonstruktsiooni, siis "Inland Empire'is" kogu inimeseks olemise narratiivse olemuse lammutamise. Nagu Sean Connery "Zardozis" täiest kõrist karjus "This place is built on lies!", paneb Lynch meid seda karjet läbi elama, ise karjuma ja rabelema. Väljaspool ei ole midagi, aga ilma selle tühjuseta ei oleks olemas meid. Kui kaugele on võimalik veel minna, härra Lynch?

Black Snake Moan
2006; lavastaja ja stsenarist Craig Brewer; osades Samuel L. Jackson, Christina Ricci, Justin Timberlake, John Cothran Jr, David Banner, Michael Raymond-James, Adriane Lenox, Kim Richards
9/10

"Black Snake Moan" on film sõltlastest, parandamatutest "haigetest", kelle jaoks ravi ei eksisteeri, ja kui ka oleks, siis see tapaks nad. Rae on noor väikelinna "lits", kes magaks isegi puuga, kui sel peenis oleks; kui tema boyfriend Ronnie sõtta läheb, satub ta otseloomulikult taas halvale teele ning lõpetuseks pekstakse Ronnie sõbra poolt veel teadvusetukski. Rae korjab tee äärest üles Lazarus (igati sobiv nimi), kes on äsja maha jäetud oma naise poolt ning kes seetõttu ei näe enam elul erilist mõtet. Lazarus otsustab Rae "terveks ravida" ja ketistab ta radiaatori külge ega lase lahkuda kuni viimane on paranenud. Rae kiindub aga ketti nii meeleheitlikult, et sellest saab tema ainuke pelgupaik siin hullumeelses ilmas. Ketita ei suuda enam elada, sellest saab tema isiku alus. Loomulikult tuleb Ronnie sõjast tagasi ja "vabastab" Rae, määrates nii tema kui enda taas paanikahoogude, paranoia, hulluse haardesse. Film näitab suurepäraselt sõltuvusest vabanemise võimatust - sest sõltuvus (olgu siis vägivalla, seksi, alkoholi vm iganes) ei ole kunagi lihtsalt midagi juhuslikku, mille võib tahtmise korral kõrvale heita ja unustada: minu sõltuvus ongi mina. Et olemasolemise traagikat hästi esitada, on kindlasti tarvis suurepäraseid (mitte lihtsalt häid) näitlejad ja siin on isegi Timberlake nutva, paanitseva ja iga ärrituse korral oksendava sõdurpoiss Ronnie'na veenev (see on ka ainuke roll, mis talle vist sobiks, sest ma tõesti ei kujuta teda ette karmi killerina; nutmine on lihtsalt ainuke, mis ta oskab); Ricci on jäänud kõvasti kõhnemaks, saanud vanemaks ja omandanud tõepoolest kahvatu ja haiglase ilme ("Prozac Nationi" segaduses teismelisest on saanud otsustusvõimeline naine: "Ma tahan, et mind karistataks!!"); Jackson on loomulikult suurepärane.

Possession
1981; lavastaja ja stsenarist Andrzej Zulawski; osades Isabelle Adjani, Sam Neill, Heinz Bennent, Margit Carstensen, Johanna Hofer, Carl Duering, Shaun Lawton
9/10

"Possession" algab kui üsna tavapärane suhtedraama, milles maniakaalne Mark (Neill) lõugab oma naise Anna (Adjani) peale, kuna viimane on reetlik lits ja magab kõigi ettejuhtuvate meestega. Marki näidatakse kui tõelist psühhopaati, kes on huvitatud vaid naise omastamisest ja maatasa tegemisest, kuid mõne aja pärast ilmub Anna näole deemonlik naeratus, mille kaudu annab ta teada, et mehe (meeste) poolt piinata saamine ongi tema naudinguallikas. Järsku tundub hoopis Mark "normaalne", mis on aga samamoodi meelepete, kuna siin ei ole õigupoolest ühtegi terve psüühikaga tegelast (võib-olla Helen - samuti Adjani poolt mängitud Anna n-ö helge teisik - välja arvatud); kõik on perverdid, narkomaanid, vägivallatsejad - ühesõnaga, kõik filmi tegelased on seestunud.

I can't exist by myself because I'm afraid of myself. I create my own evil. Anna suudab elada vaid koos deemonliku kurjusega, mis teda hirmude eest kaitseks; heahingelisusel ei ole tema elus vähimatki kohta. Ja ta tõepoolest sõna otseses mõttes loob oma kurjuse kehastuse ning päästab selle maailma valla; ta toodab Seda limase roomava olendiga igal öösel vahekorras olles ja Seda järk-järgult välja sünnitades/oksendades/veritsedes. "The Exorcist" tundub "Possessioni" kõrval lausa leebena; ehk seetõttu, et siin ei terenda kusagil pääsemislootust - ei ole kurja vaimu, mida oleks võimalik kehast välja ajada: kõik ongi kehaline, deemon on konkreetne elund/olend, kes on inimese elutähtis koostisosa. God is a disease. Seestumus toimub veresoontes, soolestikus, siseelundites - see ei ole mitte vaimne, vaid psühhosomaatiline haigus. Illusioon on materiaalne reaalsus; limane, haisev suguhaigus. Seda peab ise kogema - kogu oma sisikonnaga.

Avarii

Crash
1996; lavastaja ja stsenarist David Cronenberg; osades James Spader, Deborah Kara Unger, Elias Koteas, Lauren Holly, Rosanna Arquette
9/10

Ähmased mälestused on ajast, mil esmakordselt "Crashi" peale sattusin - ainus jälje jätnud emotsioon on tohutu pinge; ja nüüd teist korda vaadates oli see ehk veelgi tugevam. Võiks muidugi väita, et "Crash" on labane ohuseksifilm, aga filmis esitatud seksi- ja avariistseenid loovad koostoimes hoopis midagi enamat. See on võimas tahtmine olla - pidevas teadmises oma surelikkusest ja selle seisundi ületamises. Ma ei nimetaks mitte mingil juhul ekraanil toimuvat "identiteedi otsinguid õõnsas tänapäeva ühiskonnas"; ma ei saa tegelikult üldse aru, kuidas on võimalik näha siin mingisugust "labasuse" kriittikat. Pigem on kõik nähtav liiga sügav; olgu, kindlasti mitte "intellektuaalsel" tasandil, aga füüsilisel ja mitteteadlikul. Ja identiteedi loomise asemel on käsil pigem selle lõhkumine; põgenemine kindlapiirilisest ja ühtsest minast, kellel on Elu, Kohustused, Töö, Perekond jne. Filmi tegelased sukelduvad sõna otseses mõttes oma ihade maailma, kus valitseb täielik identiteeditus, st et hüljatakse oma tead(vus)lik Mina ja astutakse otseselt ühendusse tehnoloogiaga, mis meie identiteeti ehk tänapäeval kõige rohkem mõjutab, ehkki seda ei taheta endale enamasti tunnistada.

"Crashi" tegelased ei astu vahekorda mitte niivõrd teineteisega kui tehnikaga; ja see võib olla ka põhjus, miks filmi vastuvõtt niivõrd vastuoluline oli; "tavalised" inimesed ei suuda ehk tunnistada endale masinate osatähtsust oma ihalustes ja fantaasiates; ei taheta tunnistada oma moondumist mitte-inimlikuks. Tehnoloogia peaks olema inimeste valitsetav, kõigest abivahend oma elu lihtsustamiseks; ehk kunagi (kauges tulevikus) ka nii paljuloodetud surematuse saavutamiseks - nt moondades teadvuse puhtaks informatsiooniks ja sisestades selle robotisse.

"Crash" keeldub aga mängimast inimese ülevamale küljele ehk "hingele" või vaimule, mõistusele ning ei taha kuidagi lahutada seda mateeriast, füüsisest, mis on igasuguse vaimu tegelik eeltingimus. See tähendab, et igasugune ratsionaalsus on ka paratamatult seksuaalne - ja just viimase kaudu käib siin vaimu ergastamine, üles äratamine. Lastes külmal metallil oma keha läbistada ja sandistada, lastes end tehnoloogial füüsiliselt moondada ja seeläbi end nii vaimselt kui kehaliselt erutada, lubatakse sel tungida inimese olemise kõige sügavamatesse soppidesse; õigupoolest vaid näidatakse seda, mis juba ammu toimub, aga mida ükski "normaalne" ja "terve" kaasaegse ühiskonna kodanik endale teadvustada ei taha. Tehnoloogia ei ole ammu enam dekoratsioon, millest peaks kaugemale minema, et avastada mingi "inimolemus", see on sügavaimal tasandil meie identiteedi pärisosa.

Prohvet

Un prophète
2009; lavastaja Jacques Audiard; stsenaristid Jacques Audiard ja Thomas Bidegain; osades Tahar Rahim, Niels Arestrup, Adel Bencherif, Hichem Yacoubi, Reda Kateb, Jean-Phillippe Ricci
9/10

Malik El Djebena saadetakse vaatajale tundmatuks jäävail põhjustel vanglasse. Ta on noor, ebakindel, jõuetu, võimutu. Kohe alguses kogeb ta vanglafilmidele omast vägivalda: paar vanemat kinnipeetavat peksavad ta läbi ja võtavad ära ta tossud. Trellidevaheline boss César Luciani märkab noort kaitsetut araablast ja pakub talle võimaluse, kuidas saavutada kaitstust. Võimaluse peaks küll tõlkima kohustuseks tappa või saada tapetud. Amatöörlik ja oskamatu mõrv transformeerib Maliki elutunnetust jäädavalt. Selle asemel et midagi kahetseda või jääda taga nutma oma kaotatud "süütust" astub ta laibast eemale valmis vastu astuma kõigele, mida vangla võib talle ette sööta. Sellest hetkest alates ei ole õigupoolest enam tegemist vangladraamaga, vaid ühe ebatõenäolise kangelase sünnilooga. Malik omandab justkui üleloomulikud võimed hinnata olukordade tähtsust, ennustada nende kujunemist ning mõjutada inimesi tegema tema tahtmist. Ükskõik mis juhtub, jääb Malik tulejoonelt kõrvale (üks tulistamisstseen toimub autos, kus kaks killerit teda lakkamatu kuulirahega õnnistavad, ent siiski - mitte ühtki auku). Niisiis ta ei ole tavaline kangelane: tugeva iseloomu, üllaste käitumispõhimõtetega jne; pigem kehastab Malik justkui mingit jumalik-deemonlikku tegelast, kellel on võime kogu tema ümber toimuv endasse imeda, läbi seedida ja oma kasuks ära kasutada, samal ajal ise kogu sellest sitalaarist (psüühiliselt) puutumatuks jäädes. Asi on muidugi selles, et vägivaldses vanglakeskkonnas ei tohigi mitte midagi tunda, mitte kellelegi kaasa tunda ja mitte midagi karta. Malik astus sisse väriseva puulehena ja vabanes metsa langetava tormina (sest temast jääb mulje just kui loodusjõust, keda ei huvita miski teele ette jääv).

Surnud

Dead People (Messiah of Evil)
1973; lavastaja Willard Huyck; stsenaristid Gloria Katz ja Willard Huyck; osades Michael Greer, Marianna Hill, Joy Bang, Anitra Ford, Royal Dano, Bennie Robinson
9/10

Filmile vastu minnes ei olnud lootused väga kõrged, enamjaolt seetõttu et ma tavaliselt ei oska nautida vanu filme: tunduvad kuidagi kunstlikud ja liiga teatraalsed, näitlejad oleks ka justkui asjad, mis on rääkima sunnitud - elutud ja nurgelised. Aga ilmselt ei ole mul lihtsalt nende vaatamises piisavalt kogemusi.

"Dead People'is" on vastupidi: kõik dekoratsioonid, kujundus jne on ellu kutsutud. Maja, kus toimub põhitegevus, seintele on joonistatud inimkujud, eskalaatorid ... terved maastikud - kui tavaliselt luuakse (võlts) taustapilt, et imiteerida tegelikku loodust, siis siin hakkab tehislikkus funktsioneerima kui mingisugune teine sügavusdimensioon; lisaks inimestele elavad ka asjad. Mis on muidugi vägagi oluline, sest meie silme ees on lahti rullumas inimeste elavaiks surnuteks moondumine. Asjad ja inimesed sulavad ühte - ja see annab filmile eriti maitsva sürreaalse meki.

Reaalsustaju tugevdamisele ei aita loomulikult kaasa ka filmi raamistus stseenidega, milles peategelane hullumajas jalutab, unistab, näeb luupainajaid ja üritab vaatajat veenda, et vahepealne sündmustik on midagi rohkemat kui õudusunenägu - olgugi et täpselt sellena kogu film välja näebki. Ja loomulikult imeline laul alguses ja lõpus - "Hold on to Love" - mis pöörab terve aja jooksul toimuva vaikse suremise ja pideva hirmutunde karjeks viimastest vaba elu(rõõmu) pärast. Enne on aga vaja kogeda lagunemist, valada verepisaraid, tappa ja taassündida, et pääseda oma "mõistuse vanglast". We sit in the sun and wait, we sleep, and we dream, each of us dying slowly in the prison of our minds. - Ho-oold on to lo-oo-ove ...

Bad Timing
1980; lavastaja Nicholas Roeg; stsenarist Yale Udoff; osades Art Garfunkel, Theresa Russell, Harvey Keitel, Denholm Elliott, Daniel Massey, Dana Gillespie, William Hootkins
9/10

Esimene kommentaar, mille peale sattusin, heitis filmile ette liigset fragmentsust, mitte-lineaarset narratiiviesitust. Kuid arvestades tegelaste suhestumist, on just nimelt lõigustatus hädavajalik: tegemist ei ole sugugi mitte ainult paariga Alex-Milena, vaid kolmnurgaga Alex-Milena-Netusil - vastavalt mängitud Garfunkeli, Russelli ja Keiteli poolt -, millest viimane lüli asub ajaliselt teises ruumis. Alex Linden on psühhoanalüütik, kellel tekib seksuaalne obsessioon vabadust ja iseseisvust ihaldava Milena vastu. Alexi unistuseks on naist täielikult omada, magada temaga, millal isu on, dirigeerida Milena igat käiku - täielik kontroll; Milena ei taha alluda ja põgeneb pidevalt, väldib igasuguseid püsivale suhtele viitavaid väljendeid (nagu abielu, kooselu jne). Lisaks (väidetavale) armastusele käib pidev võitlus domineerimise nimel - mõlemad ihaldavad teist orjastada ja seeläbi muutuda ise valitsejaks. Kui Alex mängust loobub ja Milena omapäi jätab, ei suuda viimane kaotusega leppida (ori on iseend vabaks kuulutanud!) ja võtab ette viimse ja absoluutse veenmiskäigu - enesetapu, mida hakkab uurima inspektor Netusil, kes küsitleb Alexit suhte osas ja käib läbi osapoolte kohtumispaigad ja kogu nende suhte ajaloo. Siin tulebki ilmsiks fragmentsuse olulisus: Netusil õigupoolest osaleb Alexi ja Milena ihade ja domineerimismängus kui piiluja, voyeur - ta tahab sellest osa saada, ihaldab mängida. Pidevalt esinevad stseenid, kus Netusil justkui satuks peale armatsevale paarile, jälgiks igatseva pilguga nende igat liigutust: kõigepealt näidatakse Alexit-Milenat voodis, misjärel liigub kaamera Netusili pilgule ning hetk hiljem näeme juba tühja voodit. Netusil on ilmaolev, alati puudusttundev ihaleja, kes tõepoolest tunneb ennast osalisena, nii et lõpuks võib Alex uurijalt küsida: "Miks mul on tunne, et me räägime pigem sinust kui minust?" (ja: "Miks ma olen politseinik? Mind ei huvita seadus, vaid vaatamine, jälgimine, uurimine.") Niisiis, et kokku põimida kõigi kolme osapoole seksuaalsed ihad, tungid, kinnisideed, ei ole lihtsalt muud võimalust, kui kasutada "segatud" aega: siin ei ole midagi ratsionaalset ega intellekti järgivat loogilist järeldus- ja uurimiskäiku; alateadvuse pinnaletulek ei toimi grammatiliste reeglite järgi.

Sympathy for Mr Vengeance

Boksuneun naui geot
2002; lavastaja Chan-wook Park; stsenaristid Jae-sun Lee, Yong-yong Lee, Mu-yeong Lee ja Chan-wook Park; osades Kang-ho Song, Ha-Kyun Shin, Du-na Bae, Ju-eun Lim
9/10

Chan-wook Park ei anna vaatajale mitte mingit lootust ega heameelevõimalust; tunne on nagu kõnniks läbi surnuaia elavate laipade keskel, jääb vaid üle rõõmustada enda ellujäämise pärast. Miks kogu selle masenduse, traagika ja, võiks öelda, et mõttetu surmade vaatamine nii suurt naudingut pakkus? Miks 9/10? Piisavalt palju on neid, kes just eelneva tõttu on filmi maatasa teinud. Kas mul on midagi viga?

Filmi alguses loetakse raadios ette tumma Ryu kiri oma õele, milles ta lubab hankida viimasele ellujäämiseks vajaliku neeru. Ryu pöördub põrandaaluste organidiilerite juurde, annab neile oma viimase raha ning saab loomulikult petta: ärkab alasti, ühe neeru ja rahata. Ühes oma tüdrukuga tekib tal plaan röövida rikka kompaniipresidendi Park Dong-jini tütar ja nõuda lunaraha, millega koju saabudes leiab oma õe vannist - ta on enesetapu sooritanud. Samal ajal kui Ryu oma õde matab, upub õnnetul kombel Parki väike tütar. Kõik tahavad kõigile kätte maksta. Kõik on midagi kaotanud, neile on haiget tehtud: nad väärivad (filmi loogika kohaselt) nii kättemaksu kui surma. Võimatu on oma sümpaatiat vaid ühele härra Kättemaksule täielikult loovutada. Võimatu on täielikult kaasa tunda (mida pealkiri küll nõuab).

"Sympathy for Mr Vengeance" mõjub nagu loodusõnnetus. Parkil õnnestub esitada kogu tegevus pea muutumatus tempos, emotsioonis - kõik sündmused saavad sarnase rõhuasetuse. Siin on tohututes kogustes verd, igat sorti kehavedelikke ja lõigutud laipu (mõningaid arvustusi võib silme ette vabalt manada mingi aktsioonõuduka), ent kõik see on niisama vajalik kui tegelaste dialoog ja (sellest tähtsamgi) vaikimine. Nähtavaid jubedusi võib samas ka kinokauniduseks pidada. Milles (minu arvates) võibki seisneda vastuvõtuprobleem: äärmuste liiga sujuvas ja elegantses ühenduses. Kuidas mõrvaritele kaasa tunda? Nad tuleks maha tappa! Aga sulle tuleks veidi sümpaatiat eraldada? Võimatu on ka täielikult hukka mõista. Selle otsustusvõimatuse on Park suutnud valada vägagi väljapeetud vormi.

Tõsine inimene

A Serious Man
2009; lavastajad ja kirjutajad Joel & Ethan Coen; osades Michael Stuhlbarg, Richard Kind, Fred Melamed, Sari Lennick, Aaron Wolff, Adam Arkin
9/10

Receive with simplicity everything that happens to you. Larry Gopnik, kelle naine teatab, et kavatseb ta maha jätta Sy Ablemani, nende kauase ühise tuttava, pärast, keeldub nägemast asju lihtsana. Ta käib segaduses ringi, silmad pärani imestamas tema ümber toimuva üle: Mis on selle kõige mõte? Mis toimub? Naine tahab temast lahutada, keegi saadab kooli tema kohta laimukirju, vend Arthurit süüdistatakse mingites veidrates kuritegudes, lisaks veel Lõuna-Korea õpilane, kes keeldub leppimast Larry kursusel läbikukkumisega (ja seetõttu ilmub viimase lauale ümbrik sularahaga, millega seotust õpilane loomulikult eitab; kui Larry küsib, kuidas siis ümbrik lauale sai?! vastab ta: accept the mystery). Füüsikaõpetajana ei saa Gopnik aga kuidagi müsteeriumidega leppida: kõike on tarvis tõestada (ülikeerukate valemite abil ka muidugi seda, et milleski ei saa kindel olla - the uncertainty principle: it proves that we can't ever know what's going on). Juudina läheb ta saladuste lahendamiseks rabide nõu küsima; esimene soovitab vaadata kõike uue ja värskendava vaatenurga alt (sa ainult vaata seda parkimisplatsi - ahhh!); teine jutustab mõistuloo hambaarstist, kes avastab ühe patsiendi hammaste tagakülgedelt kirja "päästa mind" ja tuleb sama rabi juurde küsima mida see kõik tähendab - who cares? Larry Gopnik tahab kogu südamest olla Tõsine Mees, olla oluline, enesekindel, tugev jne - aga who cares? Kadunud usk nii matemaatikasse, inimestesse ja religiooni, eksleb ta ringi nagu abi otsiv segaduses dybbuk, kes ei suuda otsustada, millisesse maailma ta kuuluma peaks.

When the truth is found to be lies
and all the joy within you dies
don't you want somebody to love
don't you need somebody to love
wouldn't you love somebody to love
you better find somebody to love

Kriminaalsed armukesed

Les amants criminels
1999; lavastaja ja stsenarist Francois Ozon; osades Natacha Régnier, Jérémie Renier, Miki Manojlovic, Salim Kechiouche
9/10

Alice meelitab oma poiss-sõbra Luci tapma Saidi, väites et viimase sõbrad olevat teda vägistanud. Saidil olevat vägistamisest ka fotod, mille ta lubab loovutada tüdrukuga magamise eest. Kriminaalsed armastajad viivad plaani täide, topivad laiba pagasiruumi ja suunduvad metsa poole seda matma. Minnes metsaonni toitu varastama, vangistab neid Metsamees ja lukustab koos Saidiga, kelle ta jõudis vahepeal juba üles kaevata, keldrisse.

Luc on süütu poiss, kellel on probleeme seksisuutlikusega. Alice üritab teda igal võimalikul moel erutada, ent Luc ajab kangekaelselt sõrad vastu - ta lihtsalt kardab naisi. Said on vaid järjekordne seksmänguasi: surma ja seksi tihe läbipõimumine. Jääb mulje, et Luc vaatab Saidi pilti palju ihaldavamalt kui elusat Alice'i, kes samuti kiimas teismelise tüdrukuna teda tahab. Nüüd asetatakse armastajatele silme ette mõlema ihaobjekt laiba kujul. Kristeva: "Laip kui miski, mis on pöördumatult lagunenud, kloaak ja surm, kõigutab identiteeti veelgi enam, sest inimene tunneb end selle ees seistes hapra ja petliku juhusena. ... Ta on surm, mis tungib ellu" ("Jälestuse jõud", 16-17). Said on otsene abjekt: see sunnib tegelased enesest väljuma, lahustama oma identiteedi, moonduma enesele vastikuks - ja samal ajal teineteisele ihaldatavaks. "... abjektsus on ülim siis, kui surm, mis mu kunagi ju nagunii tapab, seguneb millegagi, mis minu kui elusolendi maailmas peaks mind surmast päästma" (18) - Alice on näljaga sunnitud ära sööma Saidi jala; Metsamees, kes neid tappa ähvardab, vägistab Luci, kuid see on üleüldse esimene kord, mil Luc on orgasmiks võimeline. Surm ja iha ja vägivald ja seks ja elutahe põimuvad nii tugevalt, et siin ei eksisteeri enam subjekte, indiviide, vaid on ihade ja tungide pundar. "... pole abjektne mitte see, mis pole puhas või terve, vaid see, mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda" (17). Ei ole imekspandav, et lõpus tahavad kõik kolm tegelast süüdi olla - iseennast jälestades ja teisi ihaldades; moondudes laiba mõjul ise kõdunevateks lihakäntsakateks.