Amer

2009; lavastajad ja stsenaristid Hélène Cattet ja Bruno Forzani; osades Cassandra Foret, Charlotte Eugène Guibeaud, Marie Bos, Bianca Maria D'Amato, Harry Cleven, Delphine Brual, Jean-Michel Vovk
10/10

"Amer" on omanäoline film, milles kõik elab ja liigutab; vastab peategelas(t)e liigutustele, mõtetele, (vähestele) lausungitele. "Amer" on film, milles iga Pilk on niivõrd intensiivne, et läbistab ekraani ja tungib vaatajasse, teades, et sa oled seal, jälgimas, kartmas samavõrd kui Ana ise, olles teadmatuses enamgi kui Ana. Need on pilgud, mis otsivad - vastust toimuvale, sisemisele tormile, leevendust hirmule, hellitust ihadele. Ana elu jälgitakse kolmes episoodis - lapse, teismelise ja täiskasvanuna; ning me ei tea kunagi lõplikult, mis juhtus; Ana ei tea kunagi, mis juhtus, kuid need sündmused osutuvad talle saatuslikuks. Kui vaataja üritab mõista, mõtestada metatasandil süžeed, saavad ka temale kolm võõrast episoodi saatuslikuks. "Amer" on film, mille sisse tuleb minna, selle liikumistega, selle saamistega, selle stiliseeritusega liituda - tunda seda iha ja õuduse vahelist libisemist, mida tekitavad lugematud kokkupuuted maailma asjadega; tuleb muutuda koos nende asjadega, nagu Ana, keda kägistab-ahistab-erutab turvavöö haare; keda hoiavad kinni ja meelitavad kleepuvad taimed - "ära mine, tule siia, ühine meiega". Keda ähvardab iga nurgatagune majas, kus ta lapsepõlves koges - mida? "Amer" on film, mis keeldub lõpetatusest, terviklikkusest; see hargneb laiali kogu dekoratsioonidesse, kuni sa unustad, et tegemist ülistiliseeritud filmiga ja kuni Ana unustab, et ta ei ole kõik need väikesed objektid, mis teda kutsuvad eneste juurde. Ühesõnaga, "Amer" on film, mis vastab ideaalselt sellistele käsiraamatutele nagu Deleuze'i ja Guattari "Anti-Oidipus" ja "Tuhat platood", milles nad räägivad loomaks-saamisest, objektiks-saamisest ja üldse Saamisest kui ihatööst, mis ei ole haaratav-fikseeritav märkidesse, ei ole representeeritav, sest on viimase punktini Skiso - mina on kogu maailm, mina on kõik inimesed kuni mind enam ei ole - kuni mina mattub ja rebeneb; paljuneb ja lakkab.

Pro urodov i ljudei
1998; lavastaja ja stsenarist Aleksei Balabanov; osades Sergei Makovetski, Dinara Drukarova, Anželika Nevolina, Viktor Suhhorukov, Vadim Prohhorov
8/10

20. sajandi algul, filmikunsti sünnikümnendeil leiab aset kahe "normaalse" perekonna lagunemine-lagundamine kahe pornograafi poolt, kes "imbuvad" tavaliste kodanike ellu kui kasvaja, mis vallutab nende kehad ja allutab nad oma kontrollile. Algus on tummfilmilik jutustus staatiliste episoodide ja vahekirjete vaheldumisega, tutvustades filmi peategelasi. Edaspidi jätkub tõeliselt minimastlik jutustus: dialoogid on lühikesed, justkui tsitaadid, mitte aga tavaline vestlus; filmimistehnika on samuti "vanaaegne", matkides kino algusaegu. See paralleelsus jutustuse ja tehnika vahel on märgatav terve filmi jooksul: algul õnnelikud, n-ö õndsas algseisundis tegelased tummfilmi külma dokumentatsiooniga; jutustuse edasiarenedes lisandub heli ja (peaaegu) värv, justkui tungides tegelaste ellu ja rikkudes nende õndsuse. Niisiis ühest vaatepunktist on "Inimestest ja värdjatest" mõnes mõttes filmikunsti enda perversseerumine. Kui aga tegelastesse ja sündmustesse lähemalt süüvida, leiame, et kõik nad on teatud vaatevinklist perverdid, naudivad alandamist, pornograafiat, enesealastust - liikuvatel piltidel ei ole enam vajagi reaalsust moonutada, see on juba moondunud, sügaval sisimas perverssne. Seetõttu on ka lõppude lõpuks raske "kurja-tegijaid" hukka mõista ja rikutuid taevasse õnnistada - see kõik on nende vastastikune mäng, eneseleidmise ring, milles peab puudutama endast kõige kaugemat ja leidma temas enese, leidma eneses tema. Nii jõuavadki lõpuks pääsenud "puhtad hinged" ikkagi taas tee piitsa alla.

Blow Out
1981; lavastaja ja stsenarist Brian De Palma; osades John Travolta, Nancy Allen, John Lithgow, Dennis Franz
9/10

Peale "Blow Outi" nägemist on mulle selge, et John Lithgow'le ei olnud "Dexteris" mängitud Trinity sugugi üksik meisterklassivälgatus hullunud mõrvarite mängimisel; eelnevalt on ta alati olnud silme ees tulnukana "Third Rock from the Sunist" - aga eks naljakad tulnukad ja julmad mõrvarid on õigupoolest üsna sarnased tegelased, lähenedes hullule, meie kõige sisemale võõrale. "Blow Outi" teema ja pealkiri pärinevad ilmselt Antonioni "Blow Upist", milles fotograaf avastab ühest ülesvõttelt surnukeha, mis seejärel ilmub sündmuskohta ka päriselt, kuid seejärel jälle kaob, jättes piltniku tasakaalutusse olekusse reaalsuse ja väljamõeldise vahel. John Travolta mängib siin Jack Terryt, saastafilmide helimeest, kes ühel ööl tuult ja linnulaulu lindistamas olles, on tunnistajaks autoõnnetusele - ent tema mikrofon salvestab ka püstolilasu ja blow out'i, kummi lõhkemise heli. De Palma filmis ei ole seatud kahtluse alla, kas toimus ja miks toimus ja kuidas, filmi jooksul tehakse vaatajale kõik motiivid ja sündmused selgeks, mõrvar on teada juba üsna varases staadiumis. Küsimus on hoopis selles, kas on võimalik ette võtta midagi, et takistada traagiliste sündmuste lahtihargnemist ja lõpule jõudmist - kas on võimalik võita surma? Kas on võimalik kaitsta neid, kes on tihedalt põimitud neisse sündmustesse, kes ise aitasid alustada võrgu laialilaotumist? Kas on võimalik olla kangelane? Jack Terry (Travolta teeb vist oma karjääri esimese tõsiseltvõetava täiskasvanu rolli), üritab meeleheitlikult kogu filmi jooksul neile küsimustele jaatavalt vastata, kuigi tema usk õnnelikesse lõppudesse kõigub vaid ühe kohe-kohe murduva kargu otsas. Lõpuks peab see kark murduma; jäävad ainult salvestused; jäävad ainult filmid, helid ja reaalsuse esitused. "Blow Out" esitab niisiis teistsuguse kahtlustuse reaalsuse kohta - kas selle tunnistajatel on sõnaõigust, kas nemad on kõigest pealtvaatajad/kuulajad või tegutsejad; või tegutsevad vaid hulluse arusaamatud keerdkäigud?

Buried
2010; lavastaja Rodrigo Cortés; stsenarist Chris Sparling; osades Ryan Reynolds, José Luiz Garcia Pérez, Robert Paterson, Stephen Tobolowsky, Samantha Mathis
8/10

Eelmisel aastal oli niisiis kaks filmi, mille tegevus toimub peaasjalikult ühes ruumis, "127 tundi" veetis aega kaljulõhes, tegeledes inimliku tahte, looduse jõududega ja ellujäämisihaga, mis võidab kõik takistused. "Buried" raamistab oma tegevuse veelgi tugevamalt: mitte ühekski kaadriks ei lahkuta kirstust, milles Paul Conroy (Ryan Reynolds) ennast maetuna leiab. Tema kasutuses on vaid telefon, millega ta helistab hädaabisse, Pentagoni, naisele, oma röövijale jne. Kui "127" oli tunnistus inimlikust jõust, siis "Buried" on vastupidi, kogu ühiskonnas tegutsevate inimeste abituse ja teadmatuse tunnistus. Kirst mängib siin teatava metafoori rolli, demonstreerides, et vaatamata võimalusele saada ühendust ükskõik mis ajahetkel ükskõik kellega maailmas, ei toimi kommunikatsioon sugugi veatult, õigemini, hea, et üldse kuidagi toimib, kui inimesed üksteisest aru ei saa ega tahagi saada. Paul on elusalt maetud ja kõik, kellele ta helistab, panevad esmalt ta ootele. Oota ... Küll me midagi ette võtame. Võta rahulikult. Aga kõige suurem mure väljas asuvate inimeste vaatepunktist ongi see, et Paul võiks maapinnale ilmuda, ennast paljastada ja samal ajal tohutute turvajõudude ja sõjaväe abituse paljastada. Nii et ootele panek ongi nende parim tegutsemisvõimalus. Oodata, kuni ta vait jääb. Ja jutustada lugusid, rääkida, nagu lapsega, kuidas maailm on ilus. Aga seda on väga raske uskuda, kui sa oled elusalt maetud ja võimudel on oma mainega juba piisavalt tegemist. Lõppude lõpuks - keda huvitab, eksole? Üks ees või taga, aga palun jää sinna, kus sa oled. Ja ära enam helista.

Gun Crazy (Deadly Is the Female)
1950; lavastaja Joseph L. Lewis; stsenaristid MacKinlay Kantor, Dalton Trumbo; osades Peggy Cummins, John Dall, Berry Kroeger, Anabel Shaw, Harry Lewis, Nedrick Young
8/10

Väga huvitav oli vaadata, kuidas 1940ndatel läks noor poiss kooli, võttis taskust relva, uhkustas sellega klassikaaslaste ees ning saadeti selle eest vaid direktori juurde, kes teatas kohtunikule, ning noorel Bartil keelati relva kandmine kuni täisealiseks saamiseni. Võite ise ette kujutada, mis toimuks praegu, kui keegi klassiruumis relva välja võtaks ... Olgu sellega kuidas on, lugu räägib niisiis relvadesse kiindunud noormehest Bart Tare'ist, kellele meeldib südamest laskmine, kuid tapmine on hingepõhjani vastumeelne. Väiksena tulistas ta jänest ega ole sellest siiani üle saanud. Lahutatuna relvadest, lööb meeleheitel poiss tööriistapoe (relvad on vabalt saadaval haamrite kõrval) akna sisse ja jääb vahele ... saadetakse neljaks aastaks paranduskooli, misjärel läheb sõtta. Tagasi koju tulles on ta üllatuslikult samasugune patsifist kui minnes, kuid siis tuleb tema ellu Naine, saatuslik naine, femme fatale. Saamata korralikku ja tasuvat tööd, otsustavad armunud röövida kõiki poode, bensiinijaamu, postkontoreid, mis ette juhtuvad. Naine on samuti laskmises osav, ent tal on üksõik, keda tappa; ainuke põhjus, miks inimesed elus püsivad, on Bart. Koos moodustavad nad justkui need kaks tüüpi, kes multikates inimestel õlal istuvad: valge ingli ja punase kuradi; üks ei taha midagi lubada ja teine käsib kõike teha. Eks nad ka sellepärast koos püsivad, täiendavad teineteist, vastasel juhul oleks juba filmi alguses üksteist maha lasknud. We go together, Annie. I don't know why. Maybe like guns and ammunition go together. Ühesõnaga, halval on vaja head ja heal halba, aga see väga tuntud vastandus-kooskõla on väga tempokas ja stiilses kastmes (eriti 50. aasta kohta), ning küsib lisaks ühe väga tähtsa küsimuse: mille põhjalt sünnib vägivald, hirm ja tahtmine tappa?. Stiilne must film. Klassika.

Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.