"2666" (III - The Part About Fate)

"What you looking at?" - "The landscape, it's one sad landscape."

Quincy Williams, hüüdnimega Fate, on ühe väikese New Yorgi ajakirja reporter. Tema ema sureb. (Esimene osa algab lootustega, teine hullumisega, kolmas - surmaga.) Fate ei oska olla. Tühjus. Mittemiski. Mitteolemine. Fate imagined the masseur reading in a dark room and a shudder passed through him. It must be something like happiness, he thought. Olla pime, lugeda pimeduses raamatuid, mitte näha oma elukeskkonda. Fate saadetakse Santa Teresasse kirjutama poksimatšist. Tapmised hakkavad üha enam esiplaanile tõusma. Kohalikele ei ole see mingiks sündmuseks. Kõik sooviksid unustada, nagu sellega koos kaoksid ka mõrvad. Peakahtlusalune on ammu arreteeritud (gigantne sakslane!), seega - lahendatud. Vägivald, narko, hullumeelsed, mõni üksik heasüdamlik. On midagi kurjakuulutavalt naljakat selles rabelemises tühjuse vastu, iga hinna eest midagi luua ja muuta. Täita mittemiski ükskõik millega.

Out of the darkness came three men who first whispered in her ear and then fucked her. At first the woman resisted. She looked straight at the camera and said something in Spanish ... Then she faked an orgasm and started to scream. After that, the men, who until that moment had been taking turns, joined in all together, the first penetrating her vagina, the second her anus, and the third sticking his cock in her mouth. The effect was of a perpetual-motion machine. The spectator could see that the machine was going to explode at some point, but it was impossible to say what the explosion would be like and when it would happen. And then the woman came for real. An unforeseen orgasm that she was the last to expect. The woman's movements, constrained by the weight of the three men, accelerated. Her eyes were fixed on the camera, which in turn zoomed in on her face. Her eyes said something, although they spoke in an unidentifiable language. For an instant, everything about her seemed to shine ... (lk 321)

Hetk, mil suudame nautida igiliikuva julmuse-masina vägivalda, lakkame otsimast ja lootmast, rabelemast ja kõik muutub üheks suureks naeruks, mis lihtsalt ei usu. Vaja vaid lülitit vajutada. Ja kurbus moondub irveks; kurbus hakkab irvitama iseenda üle.

"2666" (II - The Part About Amalfitano)

Amalfitano on Santa Teresa ülikoolis professor, kes elab koos oma tütre Rosaga, kelle ema Lola lahkus, asudes jälitama oma lemmikpoeeti, kes on kinnipeetav Mondragoni hullumajas. Lola, ehkki esmakordselt kuulis ta poeedist oma abikaasalt, teab, et noorena armatses ja armastas ta luuletajat ja nüüd peab Lola ta vabadusse laskma, et nad saaksid üheskoos õnnelikuks. Hullumeelsus hullumeelsuse leevendamiseks. Amalfitano ei tea, miks ta Santa Teresas on - mis ma siin teen? Ta leiab oma raamatukastist teose, mille olemasolust tal aimugi polnud. Kuulsa poeedi geomeetriaprintsiipid, mille ta riputab pesunöörile tegemaks kindlaks, kas raamatutarkused peavad vastu loodusele (!). Õnneks ei ole Mehhikos väga palju loodust. Ta jälgib raamatu õõtsumist vaikses tuules, kribades paberile kujundeid, millest ta isegi aru ei saa - ka tema, kas ka tema hakkab hulluks minema? Siis hakkab aga temaga rääkima üks hääl, mis teatab, et kartmiseks pole põhjust, sa ei hakka hulluks minema, ma olen sinu vanaisa, ei, sinu isa, ei ... Amalfitano otsustab, et tegemist peab olema telepaatiaga ... People see what they want to see and what people want to see never has anything to do with truth. People are cowards to the last breath. (lk 219) Siiamaani ei ole ma kordagi maininud mõrvu, mis Santa Teresas toimuvad, ja mis raamatus pidevalt välgatavad: leiti uus tüdruku laip ... Teises osas hakkavad nad tihedamini ilmuma, kui esimeses; ent mõrvad on siiani jäänud üheks kurjakuulutava taustmaastikuga - aimatav, vaevuhoomatav kurjus tegutseb, tapab sadu naisi; teises osas hakkab lootus - see pagev esimesest - tagaplaanile jääma, nüüd on eesmärgiks põgenemine, kas hullusse, vaimude, unenägude poole ... we're all going to hell, I suppose you've realized that, professor? ....... and Amalfitano was left alone and he didn't dare look down the hole, which meant he had no choice but to wake. Unelmad muutuvad luupainajateks ja alles jääb pimedana reaalsuses kompida.

(üks tsitaat veel lugemise, kirjutamise ja raamatute kohta, mis ütleb kõik, ka käesoleva raamatu kohta: Now even bookish pharmacists are afraid to take on the great, imperfect, torrential works, books that blaze paths into the unknown. They choose the perfect exercises of the great masters. Or what amounts to the same thing: they want to watch the great masters spar, but they have no interest in real combat, when the great masters struggle against that something, that something that terrifies us all, that something that cows us and spurs us on, amid blood and mortal wounds and stench. (lk 227))

Roberto Bolano "2666" (I - The Part About the Critics)

Kuna tegemist on tõeliselt hirmutavalt suure raamatuga (898 lk), otsustasin kirjutada eraldi kõigist osadest. Lugema asudes aga ei tundu eesolev sugugi aeganõudev ega pingutav. Siiski, neile kes on harjunud sirgjoonelise süžee ja kindla lahendusega, ei soovita. "2666" pakub parimal viisil seda, mida Barthes nimetas naudingut tekstist. Diagonaalis pole mõtet lugeda, ei ole kirjeldusi, mis takistaksid tegevustiku arengut - viimast lihtsalt ilmselt kujul ei eksisteeri. On otsingud. Palju lugusid. Väljamõeldud ja reaalsed (kõik loomulikult lugeja seisukohast fiktsionaalsed). Palju tegelasi, kelledest mõne kohta jutustatakse vaid mõni eluhetk. Ent mis ometi omavad tähtsust. Just nimelt naudingu seisukohalt.

Raamatu esimene osa on pealkirjastatud "The Part About the Critics". Neli kirjandusteadlast/kriitikut (prantslane Pelletier, hispaanlane Espinoza, itaallane Morini ja inglanna Norton) armuvad igaüks omal moel müstilise saksa kirjaniku Benno von Archimboldi loomingusse. Neli kriitikut kohtuvad ja neist saavad sõbrad ja kolleegid ja armastajad, tänu nende pingutustele saab vähetuntud Archimboldist isegi Nobeli preemia kandidaat. Viimasest on teada vaid seda, et ta on hiiglaslikult pikk, sakslane ja sündinud 1920ndatel. Vähesed on teda oma silmaga näinud. Ja nendegi juttu ei tasu alati tõe pähe võtta. Neli kolleegi asuvad otsingutele. Võib näha, et Archimboldi on vaid ettekäändeks ja ühendavaks lüliks, mis seob tegelaste identiteedi, kaotatud varju otsingud: Sometimes an intellectual wanders off course and goes into one of these places and drinks mezcal. Then he thinks what would happen if one day he. But no. He doesn't think anything. He just drinks and sings. Sometimes he thinks he sees a legendary German writer. But all he's really seen is his own shadow, which comes home every night so that the intellectual won't burst or hang himself from the intel. - "I don't understand a word you've just said" - "Really I've just been talking nonsense." (lk 123) Eesmärgiks hämar kuju; raami, keha, piirideta, ei tea keegi, kuhu ta suundub, kes ta on, mida ta õigupoolest siia tegema on tulnud. Tähtsaima koha omandab romaanis sündmus - planeerimata, juhuslik, ent ometi kõik tundub otsekui saatus: Coincidence ... is like a manifestation of God every moment on our planet. A senseless God making senseless gestures at his senseless creatures. In that hurricane, in that osseous implosion, we find communion. The communion of coincidence and effect and the communion of effect with us. (lk 90) Keegi ei mõista, keegi ei tea, aga kõik tegutsevad ja otsivad - täpselt samamoodi nagu "2666" isegi. Juhitud olematu ja alati põgeneva figuuri poolt - kuidas saab tegevust kontrollida olematus? - ei taha ega suuda tegelased leppida, et nad on jäetud omapäi, et nad peavad tegema iseoma otsusi ja vastutama. Keegi teine peab eksisteerima, kes on süüdi kõige juhuslikkuses, minu juhuslikkuses ja olematuses, olgu selleks siis Archimboldi või juhuslik taksojuht. Seega ei ole otsade kokkutõmbamine "2666" puhul isegi mitte võimalik, ja seda mitte tegelaste ja lugude rohkuse tõttu vaid lõpp-punkti puudumise ja pideva hajumise, lahustumise tõttu. Eesmärk on otsing. Aga mitte keegi ei suuda iseoma varju kinni püüda ja sellest juhinduda. Vari peab tulenema meist - aga kes see on?