Libahundi Püha Raamat

Viktor Pelevin "The Sacred Book of the Werewolf"
London: Faber and Faber 2009 [2004]; tõlkija Andrew Bromfield

A Hu-Li on rebane ja inimene samaaegselt - libaolend, kes tegutseb Moskvas prostituudina. Tema ametis on tähtsaimaks oskuseks illusioonide esile kutsumine kliendis, kelle seksuaalenergiast A hing toidust ammutab. Paradoksaalselt on A ikka veel (peale sajanditepikkust elu) süütu: ta laseb klientidel kogeda hämmastavaid fantaasiaid kui reaalsust ise samal ajal lehte sirvides, ristsõnu lahendades või oma lemmikõuduskirjanikku - Stephen Hawkingit - lugedes. Illusioonide tekitamine toimub saba abil, mis ongi A keha juures ainus tõeline rebaslik tunnusjoon - seda tavasituatsioonis: ainult kanajahil suudab ta täielikult transformeeruda. Peale üht ebaõnnestunud klienditeenindust satub A kokku müstilise Alexandriga, kelle perekonnanimi on Sery ja kes laseb end kutsuda Sashaks (= Sasha Grey); ent varsti selgub, et ta ei ole üldsegi mitte lihtsalt kuulsa pornostaari nimekaim, vaid samuti libaolend, nimelt hunt, kellel samuti võime illusioonide abil reaalsust moondada/üles ehitada.

Since the existence of things consists in their perceptibility, any transformation can occur by two routes - either through the perception of transformation or the transformation of perception (227). - Vastavalt siis huntidel esimene ja rebastel viimane; ja kui toimida kooskõlas, mõelda vaid, mida segaduses, pimeduses kobava ja oma mugavustes taandareneva Venemaaga võiks ette võtta. Nimelt inimreaalsus konstitueeritakse suveräänselt keelemängude abil: nii poliitika, majandus, kunst, inimsuhted on kõik keelelised konstruktsioonid, st illusioonid; libaolendid seevastu on võimelised teise poole seda fassaadi minema; teispoole maagiat, religiooni, rahakummardamist jne. Foxes have a fundamental answer to the fundamental question of philosophy, which is to forget this fundamental question. There are no philosophical problems, there is only a suite of interconnected linguistic cul de sacs created by language's inability to reflect the truth (226). Kuidas siis on inimese seksuaalsusega? See on täpselt samamoodi oma põhiolemuselt fiktsioon - mis ehk seletab ka A võimetuse astuda ühendusse ühegi inimesega; on tähenduslik, et härra Sasha vahekorra ajal kasutab vaid arusaamatuid häälitsusi: G-r-rrr, Wh-h-oo-ooo ... Ja seksuaalsus, see kõige loomalikum inimeses (ehkki vaid potentsiaalselt) on aluspunktiks reaalse eksistentsi transformatsiooniks (- nafta väljameelitamine maa sügavustest on ju samamoodi sügavalt seksuaalne: maa viljastamine ja sünnitus).

Aga, nagu selgub, ei piisa maailma muutmisest puhtalt füüsilisest aktist; ka libaolenditel on hing, millega nad peavad oma keha ühendusse viima, et ... aga sellest veidi hiljem. A Hu-Li teatab, et kõike, mida ta inimeste suust kuuleb, räägib ta edasi kui enda öeldut: tal lihtsalt puudub oma arvamus; mis ei tähenda sugugi, et ta kõike usuks; vastupidi, ta näeb kõiki inimkeelemänge kui illusioone, kui põhimõttelist valet. We don't talk about truth because there's something there. On the contrary, we think there must be something there because the word "truth" exists (264). In short, it's all because of words that the humans are stuck up shit creek. And the were-creatures with them. Because even ... we speak their language (265). Olgugi et libaolendid on maailmade (deemonid-inimesed-jumalad) vahendajad ja ühendajad maa peal, või ehk just nimelt selle tõttu ei suuda nad mitte ühestki väljapääsu leida; selleks oleks tarvis ühendus katkestada, n-ö tekitada lühis nende vahel.

Tõdemuse, et me arvame tõde eksisteerivat sellepärast, et see sõne on olemas, võiks tegelikult ümber pöörata: me räägime seetõttu, et midagi ei eksisteeri - rääkimise kaudu konstitueerime oma maailma. Just selle avastabki A Hu-Li, kui vastab Sasha küsimusele tõelisuse kohta vaikimisega. Ainuke võimalus keele illusioonidest vabaneda on vaikida - n-ö kasutada maailma tajumiseks oma "hinge". Kuid väljapääs ei ole sellega üldsegi mitte kindlustatud: kogu ülejäänud inim- ja libaolendkond jutustab ja koob oma fiktsioone edasi ning nii on võimatu luua täielikult omaenese eksistentsi - keelevälist, keha-hinge jagamatut täielikku ühtsust: nüüd toimib küll tajumine, ent siiski laiutab haaramatu objektide väli, millega ei ole ilma keelelise mõistmiseta midagi peale hakata. On tarvis midagi, mis radikaalselt katkestaks sideme siinse maailmaga; ja nii jõuab A tundmuseni nimega Armastus: puhas, rikkumata tunne, mille kogemisel on võimalik keskkonnast välja astuda ja enesesse siseneda. Minu arvamust mööda on see küll ringiga algusesse tagasi jõudmine, sest jällekorda pannakse uue (ainult enese) maailma aluspõhjaks sõna, mille taga valitseb tühjus (puhtus, tõlgitamatus, osutamatus). Nii et ei ole sugugi üllatuslik, et A enda sügavaks tundmaõppimiseks jalgrattaga rambilt lendu tõuseb ... või end surnuks hüppab. Igaljuhul - lakkamine.