Tetro
2009; lavastaja ja stsenarsit Francis Ford Coppola; osades Vincent Gallo, Alden Ehrenreich, Maribel Verdu, Klaus Maria Brandauer, Carmen Maura
8/10

Kevad ja kool ei lase viimasel ajal eriti filme vaadata, rääkimata veel neisse süvenemisest ja neist kirjutamisest. "Tetro" on aga film, millesse kindlasti tasub süveneda ja mille üle mõtiskleda. Pean tunnistama, et enne vaatama asumist kartsin, et tegemist on tavalise eneseleidmisefilmiga (mida see loomulikult samuti on), kuna Coppola viimased projektid ei ole just kõige silmapaistvamad olnud. Loo süžee on iseenest lihtne ja labane: noor 18aastane Bennie läheb Buenos Airesesse oma juuri ja olemust otsima, lootes vastused leida umbes 20 aastat vanema venna Tetro käest, kes kunagi oli lootustandev kirjanik, kuid nüüd on totaalselt sulgunud ja ennasthaletsev teatrivalgustaja ning keda hoiab elus vaid kauni tantsijanna Miranda armastus. Niisiis, Bennie ees on kogu tema minevik suletud, lukus ja võti minema visatud. See, kuidas Coppola järk-järgulist uste avamist ja käikude uuristamist mahasurutud mällu esitab, teeb "Tetro" vaatamisväärseks. Film on aeglane - aga isiksus(t)e (enese)avastamine käibki aegamööda. Tegevus toimub justkui lavastatud maailmas: olevik teatri- ja minevik muusikakeskkonnas, mis annab ka tegelaste endi tõelisele maailmale väljamõeldise maitse juurde: mitte miski toimunu/toimuv ei ole see, millena näib, millena seda tajutakse - mõju, tõlgendus ja tegelikkus lahknevad ja jooksevad kokku hoopis uutmoodi kooslusena. See aga ei takista sugugi tegelaste ega narratiivi arengut: tõeline areng toimib ju eksimuste kaudu? Huvitav on ka, et olevikusündmused, tänapäev on kujutatud mustvalgelt ja mälestused (mis tihti esitatakse kui (teatri)lavastused) värviliselt, isegi värvikirevalt, otsekui tahetaks rõhutada oleviku mahakäimist ja mõttetust võrreldes mineviku "kuldajaga". Ehkki, ma arvan, on asi pigem selles, et just minevikus ja mälus peituvad võtmed, millega muuta oma praegust isikut, seisundit ja suhteid rikkalikumaks. Ühesõnaga, üks ilus film.