It's Kind of a Funny Story
2010; lavastajad ja stsenaristid Anna Boden ja Ryan Fleck; osades Keir Gilchrist, Emma Roberts, Lauren Graham, Jim Gaffigan, Zach Galifianakis, Jeremy Davies, Viola Davis
7/10

Kui hullumajad - või vaimselt ebastabiilsete inimeste hoolekandeasutused - oleksid kõik sellised nagu siinses filmis, ei sooviks ilmselt ükski tervemõistuslik inimene minna välja hullumeelsesse ja ohtlikusse maailma. Nii soe, nii turvaline, nii sõbralik, nii ... niii ... armas lihtsalt. Aga ega kõik filmid peagi keskenduma ju hullumajade õudsele, represseerivale ja vägivaldsele küljele? Mõnes hullumajas võib ehk ka terveneda, mitte lihtsalt saada ravimeid täis topitud või lobotomiseeritud? Ehk mõnes haiglas ravitaksegi patsiente Armastusega? Craig on noor poiss, kelle isa on pannud talle peale nii suured ootused, et iga astutud samm tundub võimaliku eksimusena, mis rikub ära kogu ülejäänud elu. Ei saa pappi, ei saa naist, ei saa MTV "Cribsi" esinema ... Niisiis on pinge suur ja poiss mõtleb pidevalt enesetapule, seda küll sooritamata ja selle asemel hoopis otsejoones haiglasse sammudes. Nagu ikka, on hullumajas koos kirju seltskond inimesi, skisofreenikutest niisama depressiivseteni, aga kõik viimseni on sõbralikud, isegi arstid, eriti peaarst, kes julgustab, vestleb, lohutab ja, mis kõige tähtsam, avab inimeste tõelise mina, nende probleemid tõusevad sügavikust pinnale lihtsamini kui surnud kalad. Craigi õnneks on hullumajas ka Kaunis Tüdruk - muidugi, alati on kõige ebatõenäolisemates kohtades -, kellega saab flirtida ja kelle abil mured unustada ja Elada. Kõige magusama pala esitab aga siin Zach Galifianakis, kes on niiiii muhe ja heasüdamlik, et tema kurbust on võimatu taluda; Galifianakise kurbus saab muidugi esineda vaid koos huumoriga, kuid ta ei mõju naljakana-naeruväärsena; tema huumor on siin peaaegu traagiline. Teda ei saa enam päästa miski. Küll tahaks teda lohutada, öelda, et kõik saab korda, aga tegelikult ei saa, sest, huvitaval kombel, asuvad seal väljas need halvad inimesed, eelkõige tema naine, kes ei mõista ega tahagi. Niisiis on siin just hullumaja see pelgupaik, kus kõik on korras, väljas on see "tõeline hullumaja". Huvitav ümberpööramine muidugi. Aga kokkuvõttes hea armas ilus ja vahel ka nukker film.

Four Lions
2010; lavastaja Christopher Morris; stsenaristid Christopher Morris, Jesse Armstrong, Sam Bain, Simon Blackwell; osades Kayvan Novak, Nigel Lindsay, Riz Ahmed, Adeel Akhtar, Preeya Kalidas, Mohammad Aqil, Craig Parkinson
7/10

Teha komöödia neljast džihaadivaimustuses ebakompetentsest moslemiterroristist tundub olevat üsna ohtlik idee - kes teab, kes seda tõsiselt ja solvavalt võib võtta. Eriti kuna sellel võibki ehk olla üsna tõene tagapõhi. Kui palju on neid terroriste, kes tegelikult ei tea midagi, mis nad teevad, "kuulavad ainult oma südant", nii nagu keegi neile ette on kirjutanud - kas džihadistid, kes valmistuvad enese õhkulaskmiseks, ainult kardavad jumalat või mõnikord ka mõtlevad? "Neljas lõvis" ei tee nad tegelikult kumbagi - niisiis on algseks plaaniks õhku lasta mošee, et teisi uskujaid lahingusse egutada. Kuid mis on siis nende ideaaliks, kui nad isegi jumalat ei karda? Nimi, pelgalt nimi, mis loob ühise vaenlase. Selle nimega võitlemise taustal võib tegelikult teha ükskõik mida, süümepiinu tundmata (nt kuulata "Dancing in the Moonlighti" lõhkeaineid täis bussis ja tantsida ja nautida...). Õigupoolest on kõik neli võitlejat juba inglased; aktsent on omandatud ja ühiskonda sulandutud - mitte keegi ei pea neid terroristideks, nad ei ole mitte keegi. Ja selles ehk on samuti probleem - kui ainult saaks ennast õhku lasta, et leida tunnustus (ennast hävitada tunnustuse nimel). On vaenlase nimi ja tunnustusvajadus, rohkem ei ole vajagi, et end vastavalt riietada mutantkilpkonnaks, jaanalinnuratsanikuks, meemonsteriks ja klouniks, kel pea kostüümipersest väljas, ning minna Londoni maratonile jooksma, pommid kaenla all tilbendamas. (Snaiperite vestlus katusel, kui nad üritavad õiget tüüpi tabada, on muidugi sarnane nool uskmatute kompetentsuse pihta). Muidugi lõhkevad austatud sõdurid väga suvalistes ja mõttetutes kohtades, tehes surmad kostüümidevääriliseks. Ahjaa, episood lambaga on samuti tõsiselt märterlusevääriline ("ka lamba otsa komistamine on märtrisurm!"). Igatahes, kui keegi on näinud "Monkey Dusti", milles noored islamipoisid alatiselt revolutsiooni kavatsevad ja samal ajal jalkat vaadates fish'n'chipse mugivad, ja on ka meeldinud, siis on see just õige film.

Arizona Dream
1993; lavastaja Emir Kusturica; stsenarist David Atkins; osades Johnny Depp, Lili Taylor, Faye Dunaway, Vincent Gallo, Jerry Lewis
9/10

Nii üllatav kui see ka pole, meenutas "Arizona Dream" mulle kõige enam Tarantino "Inglourious Basterdsit"; loomulikult mitte sisu poolest, vaid eelkõige oma pildilise rikkuse, tsiteerimistuhina ning veidruse ja hulluse poolest. Siin mängib kaasa nii filmikunsti ajalugu (eksplitsiitselt "Raging Bull", "North by Northwest" ja "Godfather") kui kaasaeg (Gallo seletab kinos tüdrukule, kes teda suudelda üritab: "You don't touch De Niro's face, you don't touch Johnny Depp's face!" - samal ajal kui Depp tagumises reas istub). Siin ei ole selget lineaarset süžeed, vaid koosneb film eelkõige episoodidest ja dialoogidest, mis sulanduvad lõpuks üheks mahlakaks tervikuks. Filmi läbib irreaalne toon, tahtmine praegusest välja pääseda, luua alternatiivsus, tahtmine lennata. Sellest ka pidev enesetaputeema: siinpoolsuses ei ole võimalik unistusi teoks teha (muide, üks ülinaljakas enesetapukatse, mille sooritab Lili Taylor end sukapükstega üles puua üritades, mille küjes ta nagu jo-jo üles-alla pendeldama jääb). Siis on siin loomulikult lendav lest - kala, kellel on silmad ühel pool keha. "Kas see on reaalne kala?" - "Jah". Aga ta on samas ka unistuste kala: lest kui pääse siinsest eemale, kui pääse unistustesse. Kusturica on Arizonasse kaasa võtnud kogu oma Serbia temperamendi ning pannud näitlejad ja filmiruumi oma kodumaiste filmide moel energiast vibreerima; alaline tunne, et filmipilt võib plahvatada ja hajuda, saavutada oma unistused. Most people think I count fish, but I don't. I look at them. I look at their souls and read their dreams and then I let them into my dreams. Põhiasi, et on unistused, ja et oleks filme, mis esitaksid nad kogu oma vastuoludes. Olgu nad kasvõi lendavad lestad.

Demon Seed
1977; lavastaja Donald Cammell; stsenaristid Robert Jaffe ja Robert O. Hirson; osades Julie Christie, Fritz Weaver, Gerrit Graham, Berry Kroeger, John O'Leary, Lisa Lu, Larry J. Blake
8/10

Digi TV 70 kanalist on üks väheseid, mille eest ma tõsiselt tänulik olen, TCM, mis näitab vahel selliseid vanu pärleid, mille peale ma iseseisvalt ilmselt kunagi ei satuks. Eileõhtune õudukas-ulmekas "Demon Seed" pärineb 70ndatest, mil tehisintellekti loomine oli teadlaste jaoks tõsine ja käegakatsutav ülesanne, mille üle teoretiseeris isegi Tartu kuulsaim semiootik - jõudes järeldusele, et lihtlabane masin intellekti ülesannetega toime ei tule. Sellele vastavalt on "Demon Seedis" loodud hiiglaslik kompleks, mis koosneb nii masina kui inimese aju struktuuriosadest, mis suudab üle mõelda kõik inimesed ja arvutid, kuid millel ei ole üht tähtsat tegeliku intellekti elementi - keha ("Minu keha ongi minu mõistus"). Selle saavutamiseks lukustab ta Julie Christie arvuti kontrolli all olevasse majja ning hakkab temaga katseid tegema, et teada saada, millest inimene koosneb ja kuidas ta toimib. Selles majas sünnib kõigepealt täiesti uuest vaatepunktist "inimteadus", milles inimene on muudetud laborirotiks, kellega võib teha mida iganes. Siin ei ole küsimus (nagu näiteks Spielbergi "Tehisintellektis") mitte selles, mis õigused on inimestel oma loodavate intellektide suhtes, vaid hoopis: mis õigused on inimesi ületavatel, ent nende loodud, intellektidel inimeste suhtes? Kui inimene ei ole võimeline lõplikult programmeerima eneseloodud masinat, siis kes kirjutaks talle ette "õige käitumise"? Kuna see masin-olend on loomulikult Ülim, siis ei ole keegi võimeline seda tegema; tema ise on see, kes leiutab moraalireeglid. Niisiis, üli-intellekt Proteus rasestab Julie Christie ja sünnib uuesti, seekord sõna täiuslikus mõttes, sünnib inimesena, õigemini üliinimesena. Üliinimene on siin seega kujutletud kui keegi, kes on võimeline seiklema kõigis maailma arvutivõrkudes, võimeline neid ühendama ja painutama oma tahtmise järgi; üliinimene ei ole enam tugev surematu (pool)jumalik kangelane, vaid see, kes valdab maailma andmevõrgustikke. Why must you have a child? - Why? So that I may be complete. My intelligence alive in human flesh, touching the universe, feeling it. You have named this process "evolution." I am a machine that offered men the triumph of reason... and they rejected it. My child will not be so easily ignored. But this child is the world's hope.