Slacker
1991; lavastaja ja stsenarist Richard Linklater; osades Richard Linklater, Rudy Basquez, Mark James, Keith McCormack, Jennifer Schaudies, Brecht Andresch
8/10

Richard Linklater, filmi alguses taksosse istudes, pakub oma monoloogiga (mille ajal taksojuht pingsalt teed vaatab ja manab jutu suhtes näole täiesti ükskõikse ilme) võtme kogu filmi mõistmiseks. Iga valik, mida me teeme, välistab kõik teised tegevusliinid, need haihtuvad olematusse ega realiseeru mitte kunagi, mistõttu näib, et meie elu jookseb ühte kindlat sirget rada mööda, millelt kõrvale kaldumine on ebanormaalsus, just nimelt kõrvalekalle. Mida me aga ei taju, on see, kui kõvasti tuleb tegelikult selle sirge raja läbi käimiseks vaeva näha. Ja kui palju tuleb vaeva näha selle raskuse representeerimiseks. Film jälgib justkui juhusliku valiku meetodil väga erinevaid karaktereid ühe päeva jooksul Austinis Texase osariigis, nende kõigi ühine joon on see, et nad just nimelt ei mahu sellele ühele sirgele joonele. "Heidikud", kes ei sobitu ühessegi aktsepteeritud ühiskondlikku gruppi ja keda enamasti tähelegi ei panda (või vähemasti nad sulandatakse üldpilti või visatakse selle raamidest välja nii, et nende erisusest ei jää suurt midagi järele). Linklater laseb neil kõigil endal mõne minuti jooksul kõnelda (ehkki loomulikult on ta ise neile sõnad suhu pannud), veeta aega oma seltskonnas, avada vaatajale enese maailm, kuni kaamerat hakkab huvitama järgmine "suvaline" mööduja. Ei mingit kindlat trajektoori ega ühtki peaosalist, kangelast. Niipea kui meid võiks hakata huvitama, mis tegelastest edasi saab, pöördub kaamera neist ära ega naase kunagi. Mis teeb selgeks, et õigupoolest eksisteerivad need tegelased vaid kaamera vaateväljas, vaid selles filmis. Nendega ei juhtu tegelikult edasi mitte midagi. Nii lihtne on ignoreerida iseenda keskkonda, meil on tarvis, et keegi näitaks näpuga, läbi kaamera, mis meie ümber toimub, et meid ümbritseb tohutu hulk võimalikke maailmu, mida me kunagi ei realiseeri, uskudes, et meie oma on see ainuke, et meie valikud on ainuõiged.

Agora
2009; lavastaja Alejandro Amenabar; stsenaristid Alejandro Amenabar ja Mateo Gil; osades Rachel Weisz, Max Minghella, Oscar Isaac, Ashraf Barhom, Michael Lonsdale, Sami Samir
7/10

"Agoraa" on Vana-Kreeka kogunemis-, kaubandus- ja arvamusplats. Kodanikud (ehk "vabad mehed") tulevad kokku ja vahetavad esemeid ning (elu)tõdesid. "Agoras" on platsi keskele asetatud naine, filosoof Hypatia, kes elas Aleksandrias 4.-5. sajandil pKr, ehk ajal, mil kristlus oli tõusmas ametlikuks religiooniks. Hypatia ümber tiirlevadki kolm religiooni, kolm tõde: kristlased, "paganad" ja juudid. Kolm tõde, mis kõik püüavad allutada neljandat - filosoofiat - ja teineteist ning asuda ise ajaloolise subjekti positsioonile, mis kõik tahavad öelda "meie" kõigi teiste nimel ja arvelt. Ajalugu kui sõda, lahing, mille võitja otsustab nii mineviku, tuleviku kui oleviku, aga ka igaviku (millal hakkas Maa tiirlema ümber Päikese?). Kui lihtsustada ja üldistada, võime (?) siin liigitada juutluse mineviku, paganluse oleviku ja kristluse tulevikuna, mis kirjutab eelmised oma käekirjas üle, "ristib". Ja loomulikult on filosoofia igavik, mis teab tõelist Tõde. Maa on kogu aeg ümber Päikese tiirelnud. Kui filmis (ajaloolise täpsuse huvides) asub domineerima kristlus, siis filmi "meie" on sisse kirjutatud Hypatiasse, filosoofiasse, igaviku teadjasse. "Meie", tänapäeva inimesed, teame, et kõik religioonid eksivad, "nemad" on kõigest kamp riiakaid ebausklikke (nagu R. Ebert ütles, et "Agora" tegeleb probleemiga ebausu ja teaduse vahekorrast [mis hetkest saab religioonist ebausk? loomulikult teaduse seisukohalt vaadates]). "Meie" võime äratada ellu mineviku tõdesid (mis veidral kombel valitsesid (?) maailma mitu tuhat aastat), kuid ainult selleks, et neid ümber lükata. Filosoofia ei kasuta vägivalda, ei hakka vastu, laseb end tappa, sest juba 2000 aastat tagasi ta teadis, et kõik ongi nii, nagu tema ütleb, et tema - tõde, teadus, tarkus - taassünnib "meis".

Mr. Nobody
2009; lavastaja ja stsenarist Jaco Van Dormael; osades Jared Leto, Sarah Polley, Diane Kruger, Rhys Ifans, Juno Temple, Toby Regbo, Natasha Little
7/10

Nemo Nobody on maailma vanim inimene, seda aastal 2092, mil kõik inimesed on saavutanud surematuse. Põnevusega oodatakse viimase sureliku hääbumist ehk hetke, mil inimkond võib selja taha jätta kõik vaevad ja kannatused: edasipidi ootab vaid õnnelik igavene paradiisielu. Nemo arvab aga, et ta on alles noor elujõuline mees, kes on abielus, lastega, kelle kogu elu ootab alles ees - ühesõnaga, ta on vales kohas, ja ajas. Kui film hakkab rajama teed läbi Nemo mälestuste, selgub, et neid on kuidagi liiga palju: ta on korraga abielus kolme naisega ja samal ajal vaid ühega. Niisiis, lisaks sellele, et ta ei eksisteeri siis, kui tema mälestused, eksisteerib ta lisaks mitmes (mälu?)ajas korraga. Samal ajal kui ülejäänud inimkonnal on üks ja ainus sirgjooneline lõputu aeg, on tema käsutuses mitu aja-ruumi-dimensiooni. Kui ülejäänud inimkonnal ei ole kunagi võimalust saavutada oma elu täiust, saavutab tema seda igal hetkel. Iga hetk eksisteerib korraga. Valikuid ei ole vaja teha, sest kõik toimub nii, nagu neid ei oleks kunagi tehtud. Kui mitte aru saada, mis on reaalsus, siis ei ole ka väljamõeldist, eksole? Reaalsusena tuleb lihtsalt kinnitada see, mis on kõige meeldivam: on võimalus tagantjärele valida, mis ma tegin; ma teen praegu kunagist, eksisteerin hetkel vaid seal, kuigi teades, mida mäletab surev vanamees, kes olen mina. Simulatsiooni jõud: kui reaalsust (st väljaspoolset toetuspinda) ei ole, siis on kõik reaalne. Iga kujutluspilt ja unistus saab teoks, sest ainus, millele toetuda, on tema ise. Kui ülejäänud inimkond jääb oma surematusse lõputult ootama ja kunagi rahuldust saavutamata, siis Nemo saavutab oma täiuse alati. Ja peale surma pöörab irvitades selja surematusele. Tema, surelik, elab kõikide surelike elu. Mr. Nobody = Everybody.

You have to make the right choice. As long as you don't choose, everything remains possible.