It's Kind of a Funny Story
2010; lavastajad ja stsenaristid Anna Boden ja Ryan Fleck; osades Keir Gilchrist, Emma Roberts, Lauren Graham, Jim Gaffigan, Zach Galifianakis, Jeremy Davies, Viola Davis
7/10

Kui hullumajad - või vaimselt ebastabiilsete inimeste hoolekandeasutused - oleksid kõik sellised nagu siinses filmis, ei sooviks ilmselt ükski tervemõistuslik inimene minna välja hullumeelsesse ja ohtlikusse maailma. Nii soe, nii turvaline, nii sõbralik, nii ... niii ... armas lihtsalt. Aga ega kõik filmid peagi keskenduma ju hullumajade õudsele, represseerivale ja vägivaldsele küljele? Mõnes hullumajas võib ehk ka terveneda, mitte lihtsalt saada ravimeid täis topitud või lobotomiseeritud? Ehk mõnes haiglas ravitaksegi patsiente Armastusega? Craig on noor poiss, kelle isa on pannud talle peale nii suured ootused, et iga astutud samm tundub võimaliku eksimusena, mis rikub ära kogu ülejäänud elu. Ei saa pappi, ei saa naist, ei saa MTV "Cribsi" esinema ... Niisiis on pinge suur ja poiss mõtleb pidevalt enesetapule, seda küll sooritamata ja selle asemel hoopis otsejoones haiglasse sammudes. Nagu ikka, on hullumajas koos kirju seltskond inimesi, skisofreenikutest niisama depressiivseteni, aga kõik viimseni on sõbralikud, isegi arstid, eriti peaarst, kes julgustab, vestleb, lohutab ja, mis kõige tähtsam, avab inimeste tõelise mina, nende probleemid tõusevad sügavikust pinnale lihtsamini kui surnud kalad. Craigi õnneks on hullumajas ka Kaunis Tüdruk - muidugi, alati on kõige ebatõenäolisemates kohtades -, kellega saab flirtida ja kelle abil mured unustada ja Elada. Kõige magusama pala esitab aga siin Zach Galifianakis, kes on niiiii muhe ja heasüdamlik, et tema kurbust on võimatu taluda; Galifianakise kurbus saab muidugi esineda vaid koos huumoriga, kuid ta ei mõju naljakana-naeruväärsena; tema huumor on siin peaaegu traagiline. Teda ei saa enam päästa miski. Küll tahaks teda lohutada, öelda, et kõik saab korda, aga tegelikult ei saa, sest, huvitaval kombel, asuvad seal väljas need halvad inimesed, eelkõige tema naine, kes ei mõista ega tahagi. Niisiis on siin just hullumaja see pelgupaik, kus kõik on korras, väljas on see "tõeline hullumaja". Huvitav ümberpööramine muidugi. Aga kokkuvõttes hea armas ilus ja vahel ka nukker film.

Four Lions
2010; lavastaja Christopher Morris; stsenaristid Christopher Morris, Jesse Armstrong, Sam Bain, Simon Blackwell; osades Kayvan Novak, Nigel Lindsay, Riz Ahmed, Adeel Akhtar, Preeya Kalidas, Mohammad Aqil, Craig Parkinson
7/10

Teha komöödia neljast džihaadivaimustuses ebakompetentsest moslemiterroristist tundub olevat üsna ohtlik idee - kes teab, kes seda tõsiselt ja solvavalt võib võtta. Eriti kuna sellel võibki ehk olla üsna tõene tagapõhi. Kui palju on neid terroriste, kes tegelikult ei tea midagi, mis nad teevad, "kuulavad ainult oma südant", nii nagu keegi neile ette on kirjutanud - kas džihadistid, kes valmistuvad enese õhkulaskmiseks, ainult kardavad jumalat või mõnikord ka mõtlevad? "Neljas lõvis" ei tee nad tegelikult kumbagi - niisiis on algseks plaaniks õhku lasta mošee, et teisi uskujaid lahingusse egutada. Kuid mis on siis nende ideaaliks, kui nad isegi jumalat ei karda? Nimi, pelgalt nimi, mis loob ühise vaenlase. Selle nimega võitlemise taustal võib tegelikult teha ükskõik mida, süümepiinu tundmata (nt kuulata "Dancing in the Moonlighti" lõhkeaineid täis bussis ja tantsida ja nautida...). Õigupoolest on kõik neli võitlejat juba inglased; aktsent on omandatud ja ühiskonda sulandutud - mitte keegi ei pea neid terroristideks, nad ei ole mitte keegi. Ja selles ehk on samuti probleem - kui ainult saaks ennast õhku lasta, et leida tunnustus (ennast hävitada tunnustuse nimel). On vaenlase nimi ja tunnustusvajadus, rohkem ei ole vajagi, et end vastavalt riietada mutantkilpkonnaks, jaanalinnuratsanikuks, meemonsteriks ja klouniks, kel pea kostüümipersest väljas, ning minna Londoni maratonile jooksma, pommid kaenla all tilbendamas. (Snaiperite vestlus katusel, kui nad üritavad õiget tüüpi tabada, on muidugi sarnane nool uskmatute kompetentsuse pihta). Muidugi lõhkevad austatud sõdurid väga suvalistes ja mõttetutes kohtades, tehes surmad kostüümidevääriliseks. Ahjaa, episood lambaga on samuti tõsiselt märterlusevääriline ("ka lamba otsa komistamine on märtrisurm!"). Igatahes, kui keegi on näinud "Monkey Dusti", milles noored islamipoisid alatiselt revolutsiooni kavatsevad ja samal ajal jalkat vaadates fish'n'chipse mugivad, ja on ka meeldinud, siis on see just õige film.

Arizona Dream
1993; lavastaja Emir Kusturica; stsenarist David Atkins; osades Johnny Depp, Lili Taylor, Faye Dunaway, Vincent Gallo, Jerry Lewis
9/10

Nii üllatav kui see ka pole, meenutas "Arizona Dream" mulle kõige enam Tarantino "Inglourious Basterdsit"; loomulikult mitte sisu poolest, vaid eelkõige oma pildilise rikkuse, tsiteerimistuhina ning veidruse ja hulluse poolest. Siin mängib kaasa nii filmikunsti ajalugu (eksplitsiitselt "Raging Bull", "North by Northwest" ja "Godfather") kui kaasaeg (Gallo seletab kinos tüdrukule, kes teda suudelda üritab: "You don't touch De Niro's face, you don't touch Johnny Depp's face!" - samal ajal kui Depp tagumises reas istub). Siin ei ole selget lineaarset süžeed, vaid koosneb film eelkõige episoodidest ja dialoogidest, mis sulanduvad lõpuks üheks mahlakaks tervikuks. Filmi läbib irreaalne toon, tahtmine praegusest välja pääseda, luua alternatiivsus, tahtmine lennata. Sellest ka pidev enesetaputeema: siinpoolsuses ei ole võimalik unistusi teoks teha (muide, üks ülinaljakas enesetapukatse, mille sooritab Lili Taylor end sukapükstega üles puua üritades, mille küjes ta nagu jo-jo üles-alla pendeldama jääb). Siis on siin loomulikult lendav lest - kala, kellel on silmad ühel pool keha. "Kas see on reaalne kala?" - "Jah". Aga ta on samas ka unistuste kala: lest kui pääse siinsest eemale, kui pääse unistustesse. Kusturica on Arizonasse kaasa võtnud kogu oma Serbia temperamendi ning pannud näitlejad ja filmiruumi oma kodumaiste filmide moel energiast vibreerima; alaline tunne, et filmipilt võib plahvatada ja hajuda, saavutada oma unistused. Most people think I count fish, but I don't. I look at them. I look at their souls and read their dreams and then I let them into my dreams. Põhiasi, et on unistused, ja et oleks filme, mis esitaksid nad kogu oma vastuoludes. Olgu nad kasvõi lendavad lestad.

Coraline
2009; lavastaja ja stsenarist Henry Selick; osades Dakota Fanning, Teri Hatcher, John Hodgman, Jennifer Saunders, Dawn French, Keith David, Robert Bailey Jr, Ian McShane
7/10

Henry Selicki stiil meenutab paljuski Tim Burtonit: veidrad karakerid, rikas visuaalne maastik, sürreaalsed sündmused ja, loomulikult, kohtumised teise, võõra maailmaga (mis on tihedalt seotud siinsega). Seos ei ole nende kahe vahel sugugi meelevaldne, on nad ju koostööd teinud ka "Nigthmare Before Christmasi" kallal. Olen enne kirjutanud, et Burtoni kõige humoorikamasse stseeni imbub sisse mingi õuduse ja kurbuse moment. Nii on lood ka "Coraline'iga", mille nimitegelane satub väikese ukse kaudu toa seinas paralleelmaailma, mida asustava "Teised": Teine Ema, Teine Isa jne. Selles teises maailmas tundub alul olevat kõik "õige", ema on lahke, isa on loominguline ja rõõmus ja - mis kõige tähtsam - kõik nimetavad teda ka Coraline'iks ("pärismaailmas" kutsutakse teda pidevalt kui Caroline): seega, teine maailm on tegelikult õige maailm, mille taustal päris-elu tundub olevat vale, mille peab ületama ja millest tuleb põgeneda; päris ema on kuri/vale ema. Just sellelt pinnalt saab tekkida mõlemasse maailma õudus ja hirm, mõlemad on üheaegselt reaalsed ja ebareaalsed; tavapärased tegevused ning tegelased saavad juurde ebaharilikkuse ja mõistetamatuse dimensiooni. "Coraline" on praegu vohavate menu-joonisfilmide kõrval tõeline õudusfilm; see ei tähenda, et ta oleks läbinisti hirmutav ja õõvastav, ei, enamjaolt ikkagi lõbus kogemus, kuid, nagu öeldud, selles lõbususes on tuntav värin, mis võib selle alati rikkuda. Loomulikult peab laiale publikule tehtav film siiski järgima teatud aktsepteeritud reegleid ning seetõttu jääb ta natuke liiga tavapäraseks, kuid kokkuvõttes hea värskendav muinasjutt värvikate tegelaste ja dialoogiga.

Observe and Report
2009; lavastaja ja stsenarist Jody Hill; osades Seth Rogen, Anna Faris, Ray Liotta, Michael Pena, Celia Weston, Collette Wolfe
7/10

Mingil juhul ei ole tegemist meeldiva filmiga: kõik tegelased on kirjutatud ja mängitud eemaletõukavateks väikesteks parasiitiseks, kes üritavad oma eluga toime tulla teisi närides ja mäludes. Ainukesed heatahtlikud tegelased on liiga lollid, et selles karmis kaubanduskeskusemaailmas hakkama saada. Seth Rogen on üks viimastest: vähese taibukusega õnnistatud bipolaarse häire all kannatav turvamees Ronnie, kelle eluunistuseks on saada tõeliseks politseinikuks. Mure on ainult selles, et ta taipab politseitööst vaid seda, kuidas asju ja inimesi lõhkuda ning õhku ja maha lasta. Ühel päeval (ja järgmistelgi) jookseb marketis ringi paks keskealine valge mees ning näitab "maailma kõige ilusamale tüdrukule" (Faris) oma peenist - Ronnie asub loomulikult koheselt kaitsepositsioonile (tõsiselt naljakas episood, milles Ronnie üritab teisi veenda probleemi tõsiduses, korrutab ta Brandile: he's gonna kill you, he's gonna so fucking murder you ...). Asjasse sekkub ka "tõeline" politseinik (Liotta), kellest saab nii Ronnie iidol kui vihavaenlane - ta on Ronniel ees igal pool, kui see tahab kellegi maha lasta või läbi peksta. Film on põhimõtteliselt Ronnie katse joosta läbi seina, läbi selle müüri, mis eraldab teda "normaalsest" maailmast, milles ta oleks austatud ja vajalik - arvestades Ronnie vägivaldset meeleseisundit ja pettekujutelmi oma supermani-omadustest, ei tohiks seda mitte kunagi juhtuda. Vahepeal tundubki, et Ronnie hävitatakse täielikult, kuid siis kohtab mees oma liputajat ... algab tagaajamine "Where is My Mindi" saatel, mis, jällegi, on filmi tähtepisoode ning mille lõpus Ronnie lihtsalt julmalt tulistab liputajat ... ning saavutab sellega kõigi austuse, ja võidab tüdruksõbragi. Niisiis, järgides oma vägivallatsemist ja peaga vastu seina jooksmist, tunnistatakse Ronnie lõpuks normaalseks, võetakse vastu ühiskonda, mis, nagu võib järeldada, koosnebki taolistest ohtlikest jobudest. Kui algul tundus, et lollus takistab neil tegelastel läbi lüüa, siis oli tegelikult seda vaja vaid võimendada, et mitte näida veider. "Observe and Report" on järjest juba teine vaadatud film, milles idiootsus mängib tähtsat rolli, ent erinevalt "A Simple Planist" on siin see läbilöömise tingimus. Kes küll etendaks karjale idiootidele idioodi rolli? Tundub, et ei olegi enam võimalust.

Punch-Drunk Love
2002; lavastaja ja stsenarist Paul Thomas Anderson; osades Adam Sandler, Emily Watson, Philip Seymour Hoffman, Luis Guzman
8/10

I have a love in my life. It makes me stronger than anything you can imagine.

Erinev, nagu tihti öeldakse, ei ole sugugi alati (ja enamasti) hea. Aga seekord tõesti on. Paul Thomas Anderson on teinud Adam Sandlerist (kes on tavaliselt lihtsalt idioot-poolearuline) tõeliselt katkise mehe, kes ei suuda ümbritsevas maailmas kuidagi orienteeruda, teistega suhelda ega suhestuda ka iseendaga. Kõikjal on müra ja segadus, sebimine ja mõttetus. Mingid asjad, mida peab tegema ja mida nagu tahaks teha, aga ei ole sugugi kindel ... Kõik on ähmane. Tegemist on romantilise komöödiaga? - aga pool tundi filmis sees ning ei ole veel armastuse lõhnagi. Kuid enne on vaja näidata, milliste müüride sisse peab armastus mõra lööma, et üldse löögile pääseda, millise võimatult tundevõõra mehe päästmise armastus seekord enda peale on võtnud. Nii et enam ei oleks küsimust, miks Barry ja Lena teineteist ihaldavad, mida nad teineteises näevad ja kuidas omavahel suhestuvad - vaja on lihtsalt luua muusika sellest kõrvulukustavast mürast. Stseen, milles Lena esimest korda Barry välja kutsub (ega lepi enam mitmendat korda kahtlevalt-eitava vastusega) on nii valusalt intensiivne, et kasvatab peas rõhku plahvatuse ääreni; just siit saab parima sissevaate väriseva Barry pähe. Lena sammub Barry kabinetti, räägib midagi vaiksel häälel, ümberringi sõidavad tõstukid, mehed ja kastid kukuvad tõstukitelt maha, lendavad vastu seina, vandumine ja lärm ning lisaks võimas trummirütm heliribal ... ning vaikne - kas sa tuled minuga välja? Soov välja pääseda on aga nii suur, et kõhklev "jah" kasvab kõikevõitvaks Emotsiooniks, mille abil Barry lausa liugleb õnneliku lõpu poole ja sõna otseses mõttes löö kõik takistused raudkangiga ninali maha. "Punch-Drunk Love" esitab armastuse puhtaimal kujul, kui Idee, mis päästab maailma ja paneb kõrvus kõlama üleva viiekümnendate armastusfilmimuusika.

Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull
2008; lavastaja Steven Spielberg; stsenarist David Koepp; osades Harrison Ford, Shia LaBeouf, Cate Blanchett, Karen Allen, Ray Winstone, John Hurt, Jim Broadbent
3/10

"South Parkis" on episood, milles George Lucas ja Steven Spielberg vägistavad Indiana Jonesi, kõigi noorte ja vanade linnaelanike iidolit, kes on nüüd alandatud, perse upakile aetud ja mingi soojendatud pahaks läinud supi sisse hulpima tõugatud. Täpselt selline tunne on "Kristallpealuud" vaadates. Harrison Ford on 66 aastane ja jõuab end vaevu liigutada - mis võib olla, ma ei tea, põhjus, et pea kõik võitlus- ja tagaajamisstseenid on filmitud sinisel taustal. Ilmselt oli see ka odavam. Aga mis palju kurvem, ka selle taustaga ei ole viitsitud eriti vaeva näha, nii et kogu kraam tundub äärmuslikult võlts, mis võiks olla ka taotluslik, kui effekt ei oleks niivõrd staatiline. Kui tegelased džunglis kimavate autode peal mõõgavõitlust peavad, ei teki kiiruse ja dünaamika tunnet, vaid sõna otseses mõttes nad seisavad ekraanil. Nagu Harrison Fordi karjäär viimasel ajal, kui ta on mänginud vaid ühe ja sama ilmega kivinägu. Ega vanus teda väljendusrikkamaks tee. Natuke komöödiat nagu oleks, aga enam ei lõbusta kulunud väljendid nagu: Kid, I think you just brought a knife to a gunfight. Või "üllatusliinid" nagu Indiana-Jonesil-on-poeg. Või tulnukad, mis on samuti ülilohakalt välja arendatud ega tekita mingit müsteeriumit - muidugi nad on meie jumalad. Ei üllata, ei uuenda. Ainukesed meeldivused olid Cate Blanchett üle vindi keeratud aktsendiga vene bitchina ja Ray Winstone oma lõbusa pahatahtliku inglise aktsendiga (huvitav küll, miks ainult aktsendid (=erinevused) tunduvad huvitavad kogu ühenäolisuse sees?). Aga muidu ainult soojendab, kuid isegi pohmelli ei eemalda. "Tähesõdalaste" vägistamise võib veel Lucasele andeks anda, aga selle käki eest paneks küll trellide taha.

Leaves of Grass
2009; lavastaja ja stsenarist Tim Blake Nelson; osades Edward Norton, Tim Blake Nelson, Susan Sarandon, Keri Russell, Melanie Lynskey, Lucy DeVito, Josh Pais
8/10

Edward Norton mängib identseid kaksikvendasid, kes on teineteisest täiesti erinevad. Bill Kincaid on ülikoolis klassikalise filosoofia professor, kes jääb tegutsemist alati võimalikult kaugele, kes mõtleb alati enne üle kui üldse tegudeni jõuab. Brady on maakast narkodiiler Oklahomas, kes tegutseb alati enne kui mõtleb ja seega satub ikka ja jälle pahandustesse. Niisiis on Brady töö tuua Bill "tagasi ellu" ja viimase töö päästa Brady eksistents mõttetust sebimisest. Brady laseb Billile teatada, et ta on surnud ja meelitab ta seekaudu Oklahomasse, et kasutada Billi alibina plaanitud kuriteole ... Nii saavad kokku ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt; ja kurat kui hästi Norton nende mängimisega toime tuleb. Muidugi tuleb välja, et tegelikult ei ole nad üldse niivõrd erinevad ja neil on rohkem ühist kui Bill, kes põgenes Oklahomast plaaniga mitte kunagi naasta, karta oskas. Aga filmivaataja meeleheaks ei ole see kokkusaamine tehtud ülimagusaks läägeks rõõmupisaratega kaetud kokkusaamislooks; siin on musta huumorit nii kurbuses kui õnnes. Tegelikult edasi jutustades ma pigem rikun eesolevat filmielamust kui suudan seda paremaks soovitada. Tõesti üks parimaid (draama)komöödiaid, mille Edward-Nortonite-vahelised jutuajamised on lausa pärliväärilised. Näiteks kanepilaksu all filosoofiast kõnelemine: Who you writing about now, some fella called Heidegigger? - Heidegger. And why are we talking about this right now? - Just solvin' problems, man, just solvin' problems. Aga seda peab lihtsalt ise nägema. Siin on midagi Coenitelt, midagi Tarantinolt, aga ei tööta kunagi kui koopia, vaid puhas originaal. Kuna üks peategelastest on filosoofia professor, kes armub luuletajasse, ja filmi pealkiri "Leaves of Grass", pakub luule ka filmi põhiprobleemi: Who makes the rules?

I'm Still Here
2010; lavastaja Casey Affleck; stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix; osades Joaquin Phoenix, Casey Affleck, Sean Combs, Antony Langdon, David Letterman, Ben Stiller, Elliot Gaynon
6/10

Niisiis, Joaquin Phoenix (edaspidi palun kutsuda 'JP') teatab, et on oma näitlejakarjääriga lõpparve teinud ja seejärel viib sellesama karjääri äärmuslikusse. Paljuski meenutab "I'm Still Here" Aronofsky ja Rourke'i "The Wrestlerit", mis esines justkui metafoor viimase karjäärile - peksasaamistele, -andmistele, kukkumistele ja taastõusmistele; ja just tänu sellele meisterlikule metafoorile on Rourke praegu jõudnud oma eluga justkui paradiisi, kus ta võib teha ükskõik mida, ilma et teda puutuks ükski kriitikanool. Muide, siin on üks stseen, kus JP komberdab kino ees, millel ilutseb suurelt ja kutsuvalt kiri "The Wrestler". Aga Affleck ja Phoenix tahavad asja kaugemale, sügavamale ja aina rohkem sita sisse viia. Metafoorist kaugemale. Nii et Joaquin mängib iseennast, JP-d, ja laskub aina enam hullumeelsusse, narkosse, enesehaletsusse, -piitsutamisse, -võõrandumisse. Mulle tundub, et filmi võiks võtta kui hüperbooli kõigi autobiograafiate, pihtimuste, eneseabitehnikate jne kohta. Tahate teada, milline ma tegelikult olen, mida teen, kellega seksin, kuhu situn, mis mu ninas leidub, kuidas mina maailmaga hakkama saan? Tahate näha, kuidas kuulsused elavad, tahate skandaali? Aga palun. Siin ma olen, ikka veel siin, ja teie samuti. Miks? Miks te vaatate, kuidas mulle suhu situtakse? Olgu, ma situn teilegi. Kui "Wrestler" oli võimas stiliseeritud (olgugi et üdini kehasse minev) fiktsioon, siis "I'm Still Here" on tõeline, tõelisuse saast; see ei ole film, vaid (meele)avaldus. Neelake seda, kuidas tahate. Aga ma tahaks näha, kuidas JP selle sita maha raputab.

Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.

The Ninth Configuration
1980; lavastaja ja stsenarist William Peter Blatty; osades Stacy Keach, Scott Wilson, Jason Miller, Ed Flanders, Neville Brand, Moses Gunn, Robert Loggia, Alejandro Rey, George DiCenzo
10/10

Kui kirjeldada Blatty filmi vaid ühe sõnaga, peab valima sellise, mis mitte ei sulge, vaid avab edaspidiste kirjelduste välja, millelt on võimalik edasi minna ükskõik millistele teistele omadustele - rikas. Nii et järgnev on vaid tõsine kitsendus, mistõttu range soovitus filmi ise kogeda. Meid asetatakse sõjaväe hullumajana kasutatava lossi hoovi, kus tegutseb terve ajalugu; hullumeelsuse juures on vabastav asjaolu, et on võimalik siin-olemisest välja astuda, olla kes iganes, teha mida iganes. Uut psühhiaatrit Vincent Kane'i tervitab esimesena vastutav arst, kes on õigupoolest vaid tegeliku arsti püksid varastanud. Nii peab viimane enamuse filmi ajast tegutsema püksteta (tema autoriteeti kinnitava riietuseta), mis jätab ka tema positsiooni võrreldes teistega ebakindlaks. Sellest esimesest segadusest tehakse selgeks, et mitte midagi ei ole selge. Filmi esimene pool tegeleb loss-hullumaja sisemise elu keerukuse-(tragi)koomilisusega. Kane üritab patsiente aidata nii palju kui suudab, hoiab oma uksed alati kõigile avatud, ükskõik mis juhtub, on ta kindlameelselt hea. Nalja ja headust katkestavad aeg-ajalt peaarsti nutmapuhkemised, kui ta on just Kane'iga vestelnud. Selle kaudu saame teada, et Kane on siin ainuke ravimatu. Kui võimsas baarikaklusestseenis tema eelmine identiteet avaldub, värvub film radikaalselt tumedamaks, pannes mõtlema, miks küll me naersime, miks oli meil nii hea olla, kui tegelikult me jälgime heidikuid, hullunuid, väljaheidetuid, väljanaerduid. Sarnaselt paari postituse tagusele "Bad Lieutenantile" on siingi Kristuse ja religiooni temaatika tugevalt sisse kirjutatud (unenägu kuule maanduvast inimesest, kes kohtab seal ristilöödud Jeesust: viimane on igal pool, kuhu me ka ei vaataks, ja mõistab hukka), nii et lõpp on vältimatu surm, ohverdus (siinkohal küll enesetapp, mis pigem igaveseks hukutab), mis peab kaasinimese päästma.

Palindromes
2004; lavastaja ja stsenarist Todd Solondz; osades Matthew Faber, Angela Pietropinto, Bill Buell, Emani Sledge, Ellen Barkin, Valerie Shusterov, Stephen Adly Guirgis
10/10

It's not a baby. It's just a tumor.

Teismelise tüdruku Aviva südamesooviks (või kinnisideeks) on saada laps, teda kasvatada ja armastada. Tema emakssaamine toimub loomulikult ebaõnnestumiste kaudu, millest esimene on ema poolt teha kästud abort rasedusele, mis viljastati ehk kõige kiretuma vahekorra ajal, mida ma ekraanil näinud olen. Solondzile omaselt on tüdruku areng kujutatud "grotesksete argiolukordade" kaudu: stseenid tunduvad igati normaalsed ja argised, tegelased esmapilgul täiesti tavalised, aga ühel hetkel saab mõistetavaks, et miski on siin valesti, pea peale pööratud (nt Aviva "suhe" Joe/Earl/Bob-iga), aga just selle pööramise kaudu muutuvad argiolukorrad eriti teravalt oma tegelikus tehislikkuses äratuntavaks kui alatasa julmad, vägivaldsed, haavavad. Ja groteskselt, traagiliselt naljakad, sest mis peale naermise jääb üle kui lihtsalt ei lasta olla "sina ise", keda ei eksisteerigi, kuna teda mängivad nii noor poiss kui 150kilone neegritüdruk. Tuleb sünnitada ise, et olla lavastaja, vormida ennast teises; vaid oma lapse peal on võimalik rakendada "lubatud vägivalda", mida ümbruskond kasutas sinu peal. Mulle tundub, et "Palindromes" on pigem kättemaksu- kui südamlik arengulugu. Aviva kinnisidee on iseenda ärakasutamise, moonutamise eest tasuda, ennast ühte, vaid enda poolt kujundatavasse kehasse valada. Et lõpuks tema saaks sündida ja koonduda.

Elurong

Train de vie
1998; lavastaja ja stsenarist Radu Mihaileanu; osades Lionel Abelanski, Rufus, Clément Harari, Michel Muller, Agathe de La Fontaine, Johan Leysen
8/10

Üks selle aasta lõpukirjandi teemasid oli "Argipäev vajab muinasjutte" - ja "Train de vie" sobib suurepäraselt üheks argumendiks/näiteks. 1941. aastal, kuuldes, et naaberkülasse on jõudnud natsiarmee, otsustavad ühe juudi küla elanikud ette võtta võltsdeporteerimise; kogu küla rongi ja Palestiinasse, puhastuse ja lunastuse suunas. Ettevõtmise algatajaks on narr Schlomo, kes justkui juhuslikult paotab huulte vahelt võimatuna näiva ettepaneku - kuid kõik võtavad selle vastu entusiasmi ja usuga teostumisvõimalusse. Niisiis - külaelanikest moodustatakse kaasaegse Euroopa mudelühiskond: natsid, kommunistid, juudid ... kõik algul võltsid, kuid mida kaugemale rong liigub, seda tõsisemalt kõik oma rollidesse sisse elavad; ettekujutusest saab taaskord tegelikkus - mis on juhitud ja käima lükatud narri poolt. Ümberringi möllab II maailmasõda, igal pool käib jõhker tapmine, kuid Elurongis lahendatakse probleemid naeruga, mida ei õnnestu ka tegelikel natsidel maha suruda, kuna need võtavad seda tõsiselt ... Rongi teekond lõpeb Vene rindel vabadusse sõitmisega, ümber käimas võimas lahing ja pommipildumine, kuid ükski neist ei taba rongi - sõda on selle väikese maailma elanikele kui ilutulestik, mille saatel Vabadusse purjetada. Aga jah, ilma selliste muinasjuttudeta vaevalt koonduslaagris toime tuleb.

Armastusest

Bright Star
2009; lavastaja ja stsenarist Jane Campion; osades Ben Whishaw, Abbie Cornish, Kerry Fox, Paul Schneider
7/10

Californication
2007; looja Tom Kapinos; osades David Duchovny, Natascha McElhone, Madeleine Martin, Evan Handler, Pamela Adlon, Madeline Zima

Haige olles ei suuda midagi teha peale filmide/seriaalide vaatamise, tee joomise ja suitsetamise. Kahjuks kaob koos tervisega ka kirjutamisjõud. Eilse õhtu veetsin "Bright Stari" ja "Californicationi" seltsis ja pani lausa jahmatama, kui palju on kahe sajandi jooksul ühiskonna moraalinormid lõdvenenud. "Bright Star" esitab John Keatsi ja Fanny Brawne'i armastusloo; nende suhe oli platooniline, piirduti vaid hellade suudlustega ja häbeliku käest kinni hoidmisega, kui keegi läheduses viibis; selles et asi kunagi voodisse ei jõudnud, on esmajoones süüdi muidugi Keatsi tuberkuloos, millesse ta ei soovinud Fannyt nakatada. Ent siiski, kogu film on kui kaunis, pilvedes hõljuv ja puhas armastusluule, sekka natuke traagikat; kõik tunded on äärmuslikud, armukadedushooks piisab vaid Browni saadetud valentinipäeva kaardist, vabandus enesetapuks on Keatsi lahkumine paariks kuuks. Ühesõnaga, kehaline armastus ei mängi siin suurt rolli, vaid luuleline ja ideeline; peategelased elavad kui illusioonis, romantismiriimides. "Californicationi" armastus on seevastu läbinisti kehaline (pealkirigi ju viitab otseselt hooramisele), sõpraderingis õhtusöögil ropendatakse laste ees ja ameletakse avalikult; armukadeduseks annab ehk põhjust see, kui Hank Moody kogemata võõra naise vagiinasse sukeldub (klassikaline arusaamatus!); Runkel peksab süüdimatult oma kontoris iga päev pihku ja tema naine palub tal otsesõnu olla pornofilmis kaskadöörpolt. Nii "Californication" kui "Bright Star" ei suuda aga mõlemat poolust ühendada ja tasakaalustada; ma ei väidaks nagu oleks 200 aastaga toimunud tohutu allakäik, ei, lihtsalt esiplaanile on tõusnud eelnevalt varjatu ja ärapõlatu, mis omakorda oleks justkui välja tõrjunud eelnevad ideaalid: keegi ei usu enam "armastusse", kõigest keppimisse; tunded on asendunud kehade kokkupõrgetega - võib-olla, kui tundelisus kõrvale heita, on valuoht väiksem; enam ei ole kellelgi aega "tõeliselt" kannatada (Fanny Brawne on tänapäevaste kõrval ikka tõsine emo) ega tunda. Aga tegelikult, mis on tõelised tunded? Need, mida praegu tõeliseks peetakse - lihtsalt, poolused on radikaalselt vahetunud.