Süüdluse aeg

Das Weisse Band
2009; lavastaja ja stsenarist Michael Haneke; osades Christian Friedel, Ernst Jacobi, Leonie Benesch, Ulrich Tukur, Ursina Lardi, Burghart Glaussner
10/10

Esimesed paarkümmend minutit ei saanud ma aru, miks ma seda vaatan, järgmised pool tundi veensid, et ma ikkagi peaksin lõpuni vastu pidama, edaspidi ei olnud enam vaja mitte mingit veenmist; peale vaatamist ei ole ma veel täpselt aru saanud, mida ma vaatasin. Ja see on üks tähtsamaid filmi iseloomujooni: mitmekihilisus: realistlik portree Saksamaa külaelust vahetult enne I maailmasõda, kriminaalfilm, psühhotriller, hingedraama jne. Veelgi tähtsam on aga, et Haneke keeldub vastamast ühelegi küsimusele, ta ise esitab neid täpselt samamoodi nagu vaataja. Ta jälgib, kuidas narratiiv lahti rullub ja keeldub seda sulgemast.

Ühes Saksamaa külas toimuvad jõhkrad "asjad": pekstakse ja sandistatakse lapsi, süüdatakse maju ... "Valge pael" on aksessuaar, mis peab tähistama süütust; küla pastor käsib oma ülekäte läinud lastel seda kanda, kuni nad on "puhastunud". See on (küla)inimeste ideaal: elada süütut elu, ilma et keegi võiks nende üle kohut mõista. On vastuvõetamatu, et keegi nende endi kogukonnast on võimeline noorel poisil silmad peast torkama. See peab olema mingi koletis, ebainimlik inimene. Aga ei, see on "meie kõik", terve küla, terve maailm, kes ei näe, ei taha näha. Haneke ei saa ega lahendagi olukorda lihtsalt. 20. sajandi alguse külaelus on vägivald, rõhumine puhta elu saavutamise tavaviisid - st et kogu film on justkui "argitoiming", naiste sõimamine ja tümitamine, laste piitsutamine ja alandamine toimuvad kui igapäevasituatsioonid. Tähtis on, et see kõik on ritualiseeritud, päevaplaanis kirjas. Kui sellest plaanist väljaspool toimub mõni vägivaldne sündmus, peab see olema toime pandud mõne "erilise jõletise" poolt. Ei, lihtsalt vales kohas ja valel ajal. Keeldumine nägemast sama toimumas kogukonna siseselt muudab kogu tegelaskonna "süüdlasteks" - nemad kõik panid kuriteod toime.

Pidevalt käib tegelaste suust läbi fraas: "Ära muretse, ega maailm kokku varise," aga filmi lõpuks on alanud maailmasõda ja taolist maailma ei eksisteeri enam kunagi. "Valget paela" võib seega vaadata kui eelsõjaaegse Saksamaa ühiskonna viimast pihtimust, patukahetsust. Kuna kedagi ei ole võimalik otseselt süüdi mõista - vabastage meid, meie ei teinud midagi. Justkui kohtuprotsess, milles patustajad otsivad, kelle peale näpuga näidata. Et surra rahus. Peale selle kirjutamist ma tean, et pean seda filmi veelkord vaatama.