Hardware
1990; lavastaja ja stsenarist Richard Stanley; osades Dylan McDermott, Stacy Travis, John Lynch, William Hootkins, Iggy Pop
7/10

Taaskord on (inim)maailm otsakorral. Vihma ei saja, valitseb kõrb, kõikjal käib sõda, laste saamine on ülimalt ohtlik, kuna suure tõenäosusega sünnivad järglasteks ebardid. Kaks eesmärki: rahvastikukontroll ja tehnoloogilise viljastamise väljaarendamine. Nagu alati, läheb kõik valesti; rahvastikukontrolli mehhanismide väljaarendamine on usaldatud sõjaväe kätte - ja on teada, et sealt ei tule kunagi midagi kasulikku ... Ilmub välja kõrbeliivast robotikolju, mis paistab välja täielikult elutu, ja Dylan McDermott viib selle heas usus oma tüdrukule, Stacy Travisele jõulukingituseks. Tuleb välja, et tegemist on isetaastumisvõimelise metallitükiga ning algab võitlus ... Et tegemist on väikse filmiga ja mitte suure kassahitiga, pakutakse meile inimkonna võitlusest masinatega vaid väikest fragmenti; vabalt võiks "Hardware'i" lavastada ka teatrietendusena, misjuhul oleks ta ehk veelgi mõjuvam. Kogu tegevus toimub põhiliselt ühes korteris, millesse lõpuks mahutatakse ära pea kogu filmi tegelaskond; väike ruum on täis tuubitud arvutimonitore ja muud tehnikakoli ning õhk muudetud lämbeks, punaseks ja kohe-kohe plahvatavaks, mis teeb kokku piisavalt ulmelise ja maailmalõpulise atmosfääri. Suure pildi esitamiseks ei ole samuti tarvis luua uusi võimsaid ehitisi ja joonistada lõputuid maastike - piisab lõhutud, vaevu töötavate tehaste vaevalisest tossamisest keset punast kõrvetavat kõrbe ja ongi apokalüpsis valmis. Õnneks ei ürita "Hardware" esitada suurejoonelist viimsepäevalahingut inimeste ja masinate vahel; väikesest tükist, natukesest papist ja metallist (ja meediateatest, et kohe hakatakse tootma robotite esimest 800 prototüüpi - nii et minge tööle! tootma iseenda hukatust!) piisab, et valmis meisterdada korralik ohufilm.

Robotile Ameerika lipu maalimine oli meeldiv lüke - This is what you want, this is what you get ...