Sputnik Sweetheart

Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart"
London: Vintage Books 2002 [1999]; tõlkija Philip Gabriel

"Sputnik Sweetheart" on kindlasti lihtsaim raamat, mida viimasel ajal olen lugenud; keelekasutus on niivõrd loomulik ja "tavapärane", et ei valmista isegi inglise keeles veidi vähem kodus olevale inimesele mitte mingit peavalu. Samuti teksti sujuvus, mis lihtsalt haarab kaasa ega lase enam raamatut käest ära panna. See aga ei tähenda, nagu Murakami puhul ikka, et tekst ja ses käsitletud teemad oleks lihtsad, kerged ja hõlpsalt seeditavad.

So that's how we live our lives. No matter how deep and fatal the loss ... we continue to play out our lives this way, in silence. We draw ever nearer to our allotted span of time, bidding it farewell as it trails off behind. Repeating, often adroitly, the endless deeds of everyday. Leaving behind a feeling of immeasurable emptiness.

... we were wonderful traveling companions, but in the end no more than lonely lumps of metal on their own separate orbits. From far off they look like beautiful shooting stars, but in reality they're nothing more than prisons, where each of us is locked up alone, going nowhere. When the orbits of these two satellites of ours happened to cross paths, we could be together. Maybe even open up our hearts to each other. But that was only for the briefest moment. In the next instant we'd be in absolute solitude. Until we burned up and became nothing.

Väike kaunis lühidas proosas kirjutatud raamatu üksildusest, oma kesta avamise püüetest, selle täitmise raskustest millegi tähendusliku ja tähtsaga; avanemisest ja selle võimatusest maailmale, teistele inimestele. Nagu Murakamile omane, kohtame siin müstilisi kasse ja tegelasi, kes käituvad kassilikult või kellel nendega mingi seletamatu suhe; liigume läbi paralleelmaailmade, lahkume läbi peegli mujale, et muundatuna naasta. Siin aga on see teine maailm õigupoolest täiesti siinpoolne, iseenda sees, endasse suletud ja võti on minema visatud. Näiteks stseen, milles Miu lukustab end (alateadlikult) ööseks lõbustuspargi vaaterattale, et läbi binokli silmade vaadata iseenda vägistamist, mis on sihilik iseenda kaotamine, muutumine teiseks, et unustada; mis samal ajal tähendab, et ei suudeta kunagi enam "ise" olla. Iseenda teadvuse poolt vangistatud iseendast välja, teise, tundmatusse maailma.

So what should we do to avoid collision? Logically, it's easy. The answer is dreams. Dreaming on and on. Entering the world of dreams, and never coming out. Living there for the rest of time. - Unenäomaailma, kus ei eksisteeri piire, uuestisünd on võimalik ja kõik on reaalne. Ainuke probleem on selles, et uni on surm, millesse liialt süvenedes ei ole võimalik naasta. Jääb tühi kest metalse läikega. Kõmisev ja õõnes.