Uus Maailm

The New World
2005; lavastaja ja stsenarist Terrence Malick; osades Colin Farrell, Q'orianka Kilcher, Christopher Plummer, Christian Bale, Wes Studi, David Thewlis
8/10

Kui "Uuest Maailmast" ka midagi muud leida ei õnnestu, siis Ilu on siin lausa üle ääre voolavalt palju. Film ei keskendu sündmustele ja tegutsemisele vaid tunnetele, muljetele, (loodus)vaadetele ja tegelaste ilmetele ning reaktsioonidele kohtumisel võõra ja tundmatuga. Üks ülekahetunnine võimas impressioon. Isegi kui leiab aset dialoog, ei keskenduta kõnelejale vaid kuulajale, kogejale - näidatakse, kuidas ta imeb endasse teist (inimest, kultuuri ...). Kogu selle välise ilu juures võib väga lihtsalt jääda mulje üliidealiseeritud maailmanägemisest, kus teist tajutakse vigadeta utoopilise ühiskonnana (Smith kirjeldab indiaanlasi algul kui läbinisti häid, hirmude, kadeduseta, unelmataolisi inimloomi), kus - kuigi asudes samal maapinnal - kujutatakse indiaanlaste asulat palju värviderohkemalt kui inglaste oma, viimane on hall, vihmane, lärmakas, pidevalt võitlev; indiaanlased mängivad ja hellitavad üksteist päevad läbi. Aga see on, mulle tundub, just nähtuna kapten Smithi silmade läbi, sest kui asi läheb võitluseni, on indiaanlased täpselt sama julmad ja tapmisvalmid kui Vana Maailma esindajadki, ja kadedusepuudumisest ei ole märkigi. Uus Maailm ei ole kaugeltki ideaalne, sealtpoolt vaadatuna (kauni indiaanlanna pilgu läbi) on Vana täpselt samamoodi imeline, justkui illusioon, mida vaadates ei suudeta alguses oma silmi uskuda. Rohi on alati rohelisem naabri aias. Malicki film suudab mõlemaid Maailmu kujutada imelise kogemusena, mida ammulisui endasse immutada; viga on vaid selles, et liiga palju ilu tekitab ahnust, kadedust, omandamisiha, mis võimupositsioonil olles avaldub vägivalla ja tapmisena. Ilu ei ole kunagi (kahjuks) süütu.