Peacock
2010; lavastaja Michael Lander; stsenaristid Michael Lander ja Ryan O'Roy; osades Cillian Murphy, Ellen Page, Susan Sarandon, Josh Lucas, Bill Pullman, Keith Carradine
9/10

Huvitav, miks sellest filmist absoluutselt mitte midagi kuulda ei ole, miks sellest üldse keegi ei räägi? Eks parimatel ongi ilmselt tahtmine sõrmede vahelt minema lipsata. Skisofreenikute kujutamine filmides ei ole loomulikult midagi uut ja "Peacock" ei paku samuti mingit äärmuslikku orignaalsusttaotlevat lähenemist - ei tasu oodata visuaalšokki. Selle asemel pakub Michael Lander meile aeglase, intensiivse ja kriipiva kogemuse. Murphy mängib John Skillpat, kes töötab väikelinna Peacocki pangas - elu on rahulik ja rutiinne, ei toimu justkui midagi. Ent koju jõudes moondub John oma surnud emaks, kelle kaotusega ta ei suuda leppida; ta hoiab oma ema elus lastes tal eneses elada. Ühel päeval sõidab rong rööbastelt maha ja otse Johni aeda; viimane on parasjagu kehastunud oma emaks ning linnaelanikegi teadvusse jõuab Johni majas elav salapärane naine, keda hakatakse pidama tema abikaasaks. Tutvudes linnaelanikega, ei soovi aga ema enam varjus püsida, vaid suhelda - ja täielikult Johni üle domineerida.

Lapsepõlves ahistas ja piinas ema Johni ning isegi peale tema surma ei ole Johnil lootust pääseda. "Peacock" näitab märkimisväärse järjekindlusega ühe isiksuse täielikku moondumist teiseks. Film ei ole üles ehitatud ei tempokale võitlusele kahe pooluse vahel ega radikaalsetele süžeepööretele - juhtub see, mis on vältimatu: nõrgem kaotab. Cillian Murphy teeb vist küll oma elu parima rolli, kehastas samal ajal nii kõhklevat, närvilist ja ebakindlat Johni ning aina tugevust ja võimu koguvat ema, kes on oma kavatsustes kindel ega ole valmis hetkekski järele andma. Ehk võiks natuke nuriseda selle usutavuse üle, et mitte ükski tegelane ei pane tähele, et kaks on tegelikult üks - aga oma karaktereilt on need kaks niivõrd erinevad ja Murphy poolt täiuslikult välja mängitud, et seegi etteheide õige pea lahtub. Oma kindlasammulise kulgemisega ühe tegelase(pooluse) huku poole seab "Peacock" kahtluse alla tervikliku isiksuse kui sellise olemasolu üldse - mis juhtub kui ärkaksime iga päev kellegi erinevana, kel eelmises päeva isikust aimugi ei ole? mis juhtub kui "vale isik" asub domineerima? Ma saan ju olla vaid see, kes ma praegu olen?