I'm Still Here
2010; lavastaja Casey Affleck; stsenaristid Casey Affleck ja Joaquin Phoenix; osades Joaquin Phoenix, Casey Affleck, Sean Combs, Antony Langdon, David Letterman, Ben Stiller, Elliot Gaynon
6/10

Niisiis, Joaquin Phoenix (edaspidi palun kutsuda 'JP') teatab, et on oma näitlejakarjääriga lõpparve teinud ja seejärel viib sellesama karjääri äärmuslikusse. Paljuski meenutab "I'm Still Here" Aronofsky ja Rourke'i "The Wrestlerit", mis esines justkui metafoor viimase karjäärile - peksasaamistele, -andmistele, kukkumistele ja taastõusmistele; ja just tänu sellele meisterlikule metafoorile on Rourke praegu jõudnud oma eluga justkui paradiisi, kus ta võib teha ükskõik mida, ilma et teda puutuks ükski kriitikanool. Muide, siin on üks stseen, kus JP komberdab kino ees, millel ilutseb suurelt ja kutsuvalt kiri "The Wrestler". Aga Affleck ja Phoenix tahavad asja kaugemale, sügavamale ja aina rohkem sita sisse viia. Metafoorist kaugemale. Nii et Joaquin mängib iseennast, JP-d, ja laskub aina enam hullumeelsusse, narkosse, enesehaletsusse, -piitsutamisse, -võõrandumisse. Mulle tundub, et filmi võiks võtta kui hüperbooli kõigi autobiograafiate, pihtimuste, eneseabitehnikate jne kohta. Tahate teada, milline ma tegelikult olen, mida teen, kellega seksin, kuhu situn, mis mu ninas leidub, kuidas mina maailmaga hakkama saan? Tahate näha, kuidas kuulsused elavad, tahate skandaali? Aga palun. Siin ma olen, ikka veel siin, ja teie samuti. Miks? Miks te vaatate, kuidas mulle suhu situtakse? Olgu, ma situn teilegi. Kui "Wrestler" oli võimas stiliseeritud (olgugi et üdini kehasse minev) fiktsioon, siis "I'm Still Here" on tõeline, tõelisuse saast; see ei ole film, vaid (meele)avaldus. Neelake seda, kuidas tahate. Aga ma tahaks näha, kuidas JP selle sita maha raputab.