Dark Star
1974; lavastaja John Carpenter; stsenaristid John Carpenter ja Dan O'Bannon; osades Brian Narelle, Dan O'Bannon, Cal Kuniholm, Dre Pahich
7/10

"Dark Star" on kindlasti üks veidramaid ja jaburamaid ulmekaid, mida ma näinud olen; ja seejuures ei ole ta väljenduslikult otsekui komöödia, vaid võtab kõiki oma tegemisi äärmise tõsidusega. Neli habetunud ja räämas meest istuvad kossmoselaevas, triivivad tühjuses ega tea, mida nad tegema peavad; nad suitsetavad kanepit, mölisevad niisama, ootavad kokkupõrkeid millegi suurega - neli hipit paisatud avakosmosesse. Nad korjavad peale veidra tulnuka, kes näeb välja nagu rannapall, kes piiksub nagu hiir ja kõdistab rõõmsalt nagu väike tüdruk, teadmata, et ta kellelegi kahju võiks teha. Tuleb välja, et tal olid vaid gaasid (nojah, mis probleemid täis puhutud pallil ikka saavad olla?). Elu ja surma heitlus kummipalliga. Fantastiliselt naljakas. Aga ka kommunikatsioonivaegus. Nali ja katastroofid mõlemad tulenevad samast asjaolust. Mis on veelgi huvitavam: meeskond on kamp suvalisi hipisid, kes peavad lootma targa tehnoloogia peale. Kui inimene suudab ehitada endast nutikamad arvutid, on tal õigus puhata ja manduda, suitsetada ja jalad seinale visata. Kosmoselaev juhib neid läbi universumi ja peab seejuures iseend rumalana näitama, lihtsalt, et inimesed samuti temast aru saaksid. "Anna mulle lihtsalt midagi õhku lasta ja ära targuta!" Ja siis tahab intelligentne pomm end õhata. Rääkiv pomm. Järgneb tõsiselt naljakas ja tõsiselt hirmutav kõnelus pommi ja inimese vahel. Nad räägivad filosoofiast. Nad räägivad elu eesmärkidest. Nad räägivad cogito ergo sum'ist. Ja kui inimene ei suuda sellest kaugemale mõelda, saab intelligentne pomm aru, et just tema on intelligentne, ja käitub veenmisest ning fenomenoloogiast hoolimata oma parema äranägemise järgi. Sest inimene enam ei tea, mis tegema peab. Inimene tahab surfata.