Sid and Nancy
1986; lavastaja Alex Cox; stsenaristid Abbe Wool ja Alex Cox; osades Gary Oldman, Chloe Webb, Andrew Schofield, David Hayman, Xander Berkeley, Courtney Love
8/10

Ei mingit ilustamist, narko romantiseerimist ega punkarite heroiseerimist - Sex Pistolsi heroiniseering, kahetunnine bad trip. Film ei näita vist ühtegi hetke, mil Sid Vicious oleks selge mõistuse juures ja saaks aru, mis tema ümber toimub; läbi elu komberdamine, karjumine, oksendamine: kogu ümbritsev on sürreaalsus. Aga filmi teeb niivõrd heaks asjaolu, et kogu see sürreaalsus on õnnestunud edasi anda väga tõetruult. See on tegelaste tegelik maailm, nende vaatepunkt reaalsusele - seda ei eksisteeri. Alex Cox paigutab selle mitteolemise täpseisse ajaraamidesse ja ajaloolistesse tegelastesse; näitab narko-põgenemise õnneliku lõpu võimatust, üldse õnnelikkuse võimatust taolises seisundis. Vaatamata kuulsusele ei ole Sidil ja Nancyl kunagi tegelikult mitte midagi, nad peavad virelema, aeglaselt surema, lagunema elusast peast - armastus ja surm käsikäes, toimimas samaaegselt. Veel üks aspekt, mis teeb filmist Filmi: näitlejad. Jumal tänatud, et "Sid and Nancy" ei valminud Hollywoodis, kus osatäitjateks oleks ilmselt saanud kaks ilusat inimest, kutsikapilgud silmades: "tundke meile kaasa..." Oldman, mulle tundub, muutuski võtete ajaks enesekeskseks joobes hulluks; Webb on tõesti sellist tüüpi rääbakas tüdruk, kellesse saab armuma panna vaid heroiin. Filmi lõpp on muidugi täiuslik: keset prügimäge pitsat õgida ja leida oma unistuste naine ootamas. Nii kaugele ulatuvadki siin unistused, mis enamiku jaoks oleks luupainajad.