Roosi nimi

Umberto Eco "Roosi nimi"
Eesti Päevalehe Raamat 2005 [1980]; tõlkija Merike Pau

"Roosi nimi" on raamat, kuhu on üritatud sisse panna kogu 14. sajandi mõttemaailm, esitada see detektiiviromaani kaitsva (lugejaid meelitava) maski all, ilukirjanduslikult näitlikustada semiootiliste meetodite rakendust, millega Eco oma teadlasekarjääri jooksul tegelenud on. Tulemuseks on mitmekihiline tekst, milles ühte liini järgida on õigupoolest võimatu - kõik on omavahel oskuslikult seotud; usk imbub teadusse, antikristus ja maailmalõpp kuritegudesse, kirjandus reaalsusse.

Frantsiskaani munk Baskerville'i William saabub benediktlaste kloostrisse, et aidata abtil lahendada noore munga Adelmo surm; kaasas on tal noviits Adso (ehk siis kokku paar Sherlock-Watson), kes esindab traditsioonilist mungalikku maailmapilti: autoriteetsed tekstid, tõde kui Jumala Sõna, maailm kui selle peegeldus ja moonutus; William on õppinud nii Pariisis kui Oxfordis, on tuttav modernse filosoofia, teadusega, eriti William Ockhami ja Roger Baconiga. Baskerville'i ideaalmaailmanägemuses peaksid seega olema religioon ja teadus, reaalne kogemus ja universaalsed tõed ühendatavad, ta loodab pidevalt, et tõde on kusagil olemas, aga peab selle alati viimasel hetkel läbi sõrmede minema laskma (umbes nagu Fox Mulder, ainult et William otsib tõelist ja maapealset maailmas, kus kõik ülejäänud otsivad üleloomulikku). Williami sõber Adso on ka ainus munk, kes laseb ennast temast mõjutada - ka tema hakkab lõpuks kahtlema, püstitama hüpoteese oma kogemuse - mitte autoriteeti ütluste - põhjal. Kogu ülejäänud seltskond jääb rõhutatult vanameelseks ja uuendusvaenulikuks. Eco on seega vastandanud uusaegse maailmapildi keskaegsega, vahel ehk liigselt esimesse tänapäevast postmodernsustki süstides; st iseennast Williami suu läbi väljendades.

Lisaks kuritegudele on raamatu teemaks 14. sajandil asetleidnud vägikaikaveod keisri ja paavsti vahel - kes peaks maailma valitsema? Leiame õpetlikke dialooge keskaegse maailmapildi illustreerimiseks, nt vaidlus Kristuse vaesuse üle; William leiab loomulikult siingi ainuõige lahenduse: seda ei ole võimalik kindlaks teha, mis on taaskord temapoolne läbikukkumine, kuna ta saabus kloostrisse keisri esindajana ... Loomulikult leiame tekstuaalse/matemaatilise maailmanägemise seast ka raamatukogu, mis on kokku pandud kui maailma mudel, labürint, millesse sisenedes on väljapääs peaaegu võimatu; raamatukogu on teadmiste säilitamise paik, teadmiste lukustamise paik - neid ei tohi edasi arendada, muuta; maailm peab jääma samaks. Kui kõik ülejäänud Williami ettevõtmised siin Antikristust ootavas mungapõrgus on määratud luhtumisele (inimelude päästmine, kiriku vaesuse vajalikkuse selgitamine, kuritegude lahendamine - William õigupoolest aitab kaasa ahela toimumisele: tõlgendus on osa tõest ..., religiooni reformeermine, teaduse ja religiooni lepitamine ...), siis vähemalt õnnestub tal lõpule viia alustatud põhjuste-tagajärgede ahel, mille lõpus süüdatakse põlema teadmiste arengut igati takistada püüdev raamatukogu - fikseeritud tõed on põletatud ja võib edasi minna Uude Aega, milles miski ei ole kindel, kuni pole kogemuslikult ja semiootiliselt kontrollitud.