The Last Man on Earth
1964; lavastaja Sidney Salkow; stsenaristid Richard Matheson, Furio M. Monetti, Ubaldo Ragona; osades Vincent Price, Franca Bettoia, Emma Danieli, Giacomo Rossi-Stuart
6/10

Doktor Robert Morgan tõuseb hommikul vaevaliselt voodist ja kurdab, et jälle üks päev ... jälle tuleb üks päev mööda saata. Ta ei ole aga tavaline mees, vaid viimane inimene maa peal, ja seda juba kolm aastat. Kogu inimkond on nakatunud kohutavasse tundmatusse viirusesse ning moondunud vampiir-zombideks. Nii et Vincent Price'il tuleb näitlemiskoormat samuti üksinda kanda; ta on teadlane, kes meeleheitlikult üritas leida viirusele võimalikku ravi, ta ei uskunud jama vampiiridest, surnust ülestõusnutest, ja nüüd peab ta iga päev neid tapma, tapma, tapma ... Price saab oma ülesandega täitsa hästi hakkama, ta on tõsine, masendunud, lootuse kaotanud, elab nüri rutiini toel, ühesõnaga viimane inimene, kellest inimlikkus hakkab vaikselt kaduma, viimased tilgad inimverd on veel jäänud. Keskkond on samuti täitsa sobiv, tühi, hall, kuid vahel, kui vaja, tuline nagu põrgu, mitte külm, vaid piinavalt palav. Filmi probleem seisneb minu jaoks tegevuses: ma ei jäänud pea kordagi filmi jooksul uskuma, et elavad surnud oleksid Price'i jaoks ohtlikud, nad justkui ei osanud rünnata - liiga laisad ja tegevusetud, hea teadlane võis nad käega lihtsalt eemale pühkida. Lisaks käitusid nad doktori maja ümber kui kamp liiga joobnud huligaane: tule välja, Morgan, lähme jooma-a-a ... Viimased kaks tegurit rikkusid minu jaoks tõeliselt hea filmielamuse, jäi täitsa vaadatav. Kui nüüd sisenevad aga teised inimesed (kes ei ole küll päris, vaid muteerunud), tuleb filmi samuti elu sisse, korraks. Aga siis peab Viimane kaduma. Ja Inimene on Maa pealt haihtunud.