Somewhere
2010; lavastaja ja stsenarist Sofia Coppola; osades Stephen Dorff, Elle Fanning, Chris Pontius
5/10

Sofia Coppola uusim film on äärmuslikult minimalistlik mõtisklus sellest, mis elus on oluline, põhilistest inimlikest väärtustest; läheb enam-vähem ühte auku "Lost in Translationiga", aga ei saavuta sarnast tugevat mõju/emotsiooni. Üks probleem võib olla muidugi näitlejates: Stephen Dorff on terve filmi vältel tõsine ja naeratab vaid käsu peale, st naeratab vaid võltsi irvet, esinemaks kaanefotodel ja posteritel; Bill Murray seevastu oli juba olemuselt Huumor, mille taustal sai esile kerkida draama ja traagika, n-ö olemise mõttetus - ja huumor lubas sel välja kujuneda olemise talumatu kergusena. "Somewhere'i" peakangelane ega lavastaja isegi ei mõista nalja ega näe elus vähimatki absurdimärki. Nauding ja lõbu on tõsine töö, mis kulutab inimest ja viib surmale iga hetkega lähemale, märgistades iga hetke mõttetust. Stripparite etteaste ajal jäädakse magama tõelises depressioonis, selle asemel et enda olukorra üle veidikenegi irvitada. Sellest tõsidusest tuleneb võib-olla ka filmi minimaalne dialoog: mõttetuse üle ei saa arendada sügavmõttelist vestlust, ja kuna naermine ei ole lubatud, jääb üle vaikida. Kahjuks jätab Dorffi alatine sassis-mossis nägu üsna ükskõikseks. Tal justkui ei oleks põhjust kannatada, tahaks temalt küsida - mis on sul viga, oo, kuulsus? Loomulikult puuduvad tema eksistentsis need väärtused/emotsioonid, mis peaksid seda põhjendama, ühesõnaga puudub Elu Mõte. Aga kahjuks ei ole mul sellest eriti sooja ega külma, sest tütrega saab ta hästi läbi, Ferrari on olemas ja lõbustusi kui palju. Selline olukord on võimetus mõelda ja luua, mitte kannatus.