Agora
2009; lavastaja Alejandro Amenabar; stsenaristid Alejandro Amenabar ja Mateo Gil; osades Rachel Weisz, Max Minghella, Oscar Isaac, Ashraf Barhom, Michael Lonsdale, Sami Samir
7/10

"Agoraa" on Vana-Kreeka kogunemis-, kaubandus- ja arvamusplats. Kodanikud (ehk "vabad mehed") tulevad kokku ja vahetavad esemeid ning (elu)tõdesid. "Agoras" on platsi keskele asetatud naine, filosoof Hypatia, kes elas Aleksandrias 4.-5. sajandil pKr, ehk ajal, mil kristlus oli tõusmas ametlikuks religiooniks. Hypatia ümber tiirlevadki kolm religiooni, kolm tõde: kristlased, "paganad" ja juudid. Kolm tõde, mis kõik püüavad allutada neljandat - filosoofiat - ja teineteist ning asuda ise ajaloolise subjekti positsioonile, mis kõik tahavad öelda "meie" kõigi teiste nimel ja arvelt. Ajalugu kui sõda, lahing, mille võitja otsustab nii mineviku, tuleviku kui oleviku, aga ka igaviku (millal hakkas Maa tiirlema ümber Päikese?). Kui lihtsustada ja üldistada, võime (?) siin liigitada juutluse mineviku, paganluse oleviku ja kristluse tulevikuna, mis kirjutab eelmised oma käekirjas üle, "ristib". Ja loomulikult on filosoofia igavik, mis teab tõelist Tõde. Maa on kogu aeg ümber Päikese tiirelnud. Kui filmis (ajaloolise täpsuse huvides) asub domineerima kristlus, siis filmi "meie" on sisse kirjutatud Hypatiasse, filosoofiasse, igaviku teadjasse. "Meie", tänapäeva inimesed, teame, et kõik religioonid eksivad, "nemad" on kõigest kamp riiakaid ebausklikke (nagu R. Ebert ütles, et "Agora" tegeleb probleemiga ebausu ja teaduse vahekorrast [mis hetkest saab religioonist ebausk? loomulikult teaduse seisukohalt vaadates]). "Meie" võime äratada ellu mineviku tõdesid (mis veidral kombel valitsesid (?) maailma mitu tuhat aastat), kuid ainult selleks, et neid ümber lükata. Filosoofia ei kasuta vägivalda, ei hakka vastu, laseb end tappa, sest juba 2000 aastat tagasi ta teadis, et kõik ongi nii, nagu tema ütleb, et tema - tõde, teadus, tarkus - taassünnib "meis".