esmaspäev, 8. november 2010


Bad Lieutenant
1992; lavastaja Abel Ferrara; stsenaristid Victor Argo, Paul Calderon, Abel Ferrara, Zoe Lund; osades Harvey Keitel, Victor Argo, Paul Calderon, Leonard L. Thomas, Frankie Thorn, Robin Burrows, Victoria Bastel, Paul Hipp
9/10

Harvey Keiteli mängitud peategelane on nimetatud lihtsalt "The Lieutenant", mis ei avalda midagi tema isiklikust/privaatsest identiteedist, lühidalt, tal ei ole nime, ta ei ole indiviid. Ta on politseiniku (korravalvuri, kaitsja) üldistus, kes imeb endasse kogu ümbritseva "halva", kogu maailmavalu-kogemuse. Sellest "karmist reaalsusest" ei ole pääsu, ometi on tema tööks teisi sellest säästa, muuta nende elu hirmuvabaks. Temal ei olegi õigust sellest piinast vabaneda, ta peab olema valmis kõiki maailma õudusi taluma ja välja kannatama. "Leitnant" ongi kannataja võrdkuju, kes küll erinevalt Lunastajast ei andesta, ei saa lihtsalt pealt vaadata, kuidas ümberkaudne kogukond end hävitab; tema käsutuses ei ole õndsat teadmist/teadmatust, et pattude andestus muudab omapäi jäetud retsid lõpuks ligimesearmastajaiks. Taluvuse suurendamiseks on parimaks vahendiks loomulikult narkootikumid, mille kasutamine filmi alguse kokaiinist areneb lõpuks heroiini süstimiseni. Ta vajub aina sügavamale, film ei anna vähimatki lootust paranemise suunas. Järk-järgult kaotab ta võime suhelda oma lähedastega, suhestuda ümbritsevaga üleüldse. Kui ta asub uurima nunna vägistamise juhtumit, vannub ta süüdlastele kättemaksu ja nõuab nunnalt viimaste nimesid. Nunn on ent juba neile andeks andnud, nagu Jeesuse kummardajale kohane. "Leitnandil", peale vestlust Jeesusega, ei jää samuti muud üle kui tunnistada, et inimesed ei tea, mida nad teevad, et tema ise ei tea, mis ta teeb. Nii et ta andestab, ja ohverdab ennast. "Bad Lieutenant" ei ole aga lugu sellest, kuidas mees, taibates oma tegude kurjust ja võimalikke halbu tagajärgi, avaldab endas pesitseva sisemise headuse ja ohverdab end teiste pattude nimel (ehkki paralleel Jeesusega on loomulikult olemas). See ohverdus ei tähenda kellelegi mitte midagi; tema surma hetkel ei tähendanud ta juba mitte midagi, tema eelnev elu ei tähendanud midagi. Nüüd võib küsida: kas sellised lood peaksid tõendama Jeesuse ohvri vajalikkust? Kes tapab, saab lunastatud mõnekümne palvega? Kes ei taha lunastust, kes soovib midagi enamat, näiteks vähemalt elatavat elu siin ilmas, surevad mõttetult, elavad vägivaldselt, teevad vaid kurja?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar