esmaspäev, 27. detsember 2010


The Pervert's Guide to Cinema
2006; lavastaja Sophie Fiennes; stsenarist Slavoj Žižek
8/10

Žižeki filmifilosoofia vorm tundub mulle olevat tõeliselt kõige sobivam: valmistada meta-film, millesse saab kaasata episoode, mille abil demonstreerida oma mõttekäike. Kahjuks arvan samas, et Žižek on üks väheseid filosoofe, kes sellega niivõrd suurepäraselt hakkama saab. Ta tõepoolest naudib ekraanilolekut, oma segase energia laialilaotamist valgele linale, pugemist kuulsaisse filmistseenidesse ja nende lahtimonteerimist ning oma kõikjalevalguva isiku ümber taaskoondamist. Enamik filosoofe ei suudaks audiovisuaalses meediumis end ilmselgelt maksma panna, tähelepanu (veel enam, paariks tunniks) koondada ega seetõttu ka lihtsalt vaatajale-kuulajale kohale jõuda. Žižek on ekraanil aga tõeline id, jõud pimedast keldrist, õõnestamas pööningu super-ego. Cinema doesn't tell you what to desire, but how to desire. Filmid panevad fantaseerima harmooniast, korrast, unenäolikust maailmast, milles pole pragusid. Ja kui ka praod tekivad, nagu muide enamikus filmides (vastasel juhul poleks ju filme mõtet tehagi - narratiiv on ikkagi võimalik tänu korra katkestusele, konfliktile), siis vaid selleks, et lõpus (sümboolne) kord ja fantaasia taas - ja veel tugevamini - kehtima panna. Linnud rebestavad sümboolsuse, aga lõpuks saab Reaalne taas maha surutud. Olulisem aspekt Žižeki filmitõlgenduste puhul tundus olevat just loobumine sellest, et võtta tõesena, aktsepteeritavana ja ihaldatavana neid fantaasia ja korra mudeleid, mida kino meile pakub, vaid aru saada, et just nende mudelite lõhkumise-taaskehtestamise abil loob see meile sümboolset õig(s/l)ust - õpetab meile, kuidas peaksime ihaldama. Selle asjaolu mõistmine võimaldab meil ihaldada teisiti, (de)konstruktiivselt, mitte ainult projitseerivalt (mispuhul ei jookse linal mitte film, vaid hoopis mina - ego: You set a limit, you put a certain zone of limit, and though things remain exactly the way they were, it's perceived as another place. Precisely as the place onto which you can project your beliefs, your fears, things from your inner space.)

2 kommentaari:

  1. Veider, et olen mitmeid kordi mõtteis selle doki juurde naasnud.

    Kusjuures minu jaoks kirjutyad sa igast filmist targasti, loen ja ragistan ajusid, et mõista, kuid sel puhul oli justkui vastupidi, tark (võib ka jutumärkidesse asetada) jutt ekraanil oli tekstis mu jaoks väga selgelt arvustatud. He he!

    VastaKustuta